Teekond itta ja siis põhja

Jõudsin Frankfurti brasiilia aja järgi kell 3 hommikul. Nagu eeldada võiks olin uimane nagu nuiaga pähe saanud kana, lisaks oli ära lagunenud minu kohvri käepide, nii et pidin konstrueerima jalgratta lukust asenduse. Ilm oli külm ja tuuline ning sain oma talvejope kotist välja koukida ja selga panna. Väljas oli 7 kraadi ning isegi kohalikud tundusid lõdisevat. Kõik inimesed pea eranditult on musta ja halli riietatud. Ning isegi kui paistab päike, ei kanta päikeseprille. Olen oma punase jopega nagu jõuluvana või vähemalt mingi tulnukas. Kuidagi palju bemme ja mersusid on ja kõik autod on hallid ja mustad nagu inimesetki.

Ajavahe ja väsimus ajab mind alati sööma, niisiis teen jalutuskäigu lähimal tänaval. Türgi keelt kuulen tänavatel rohkem kui saksa keelt ja türgi keele kõla meeldib mulle palju vähem kui saksa keele kõla kuigi ma ei ole ka suur saksa keele fänn. Peale poole aastast riisi-oa ja rasvapiruka valikuid tänavabaarides langetan otsuse "all you can eat" sushi koha kasuks ja üritan anda parima ehk süüa nii palju sushit kui Rios jäi söömata ja tulevaste kuude eest kah. Valik on väga lai, väga värske ja maitsev ja seda kõike vaid 11 euro eest! Rios oleks selle eest vaevu ühe taldriku täie kõige odavamate täidistega makisid saanud. Siis lähen pagariärisse ja valin viini saiade ja muude hõrgutiste hulgast ühe välja. Midagi ei ole öelda, toit on siin nii palju parem ja kõik on nii palju odavam (ilmselt odavam ka kui Eestis), nii et mulle hakkab isegi Saksamaa natuke meeldima.

Tagasiteeks valin teise tänava ja ohoo, selgub, et see on miski punaste laternate tänav. Stripibaare ja lõbumajasid jagub mitmeks kvartaliks aga päike on veel liiga kõrgel, et siin suuremat aktiivsust märgata.

 Siis lähen hostelisse, panen silmaklapid pähe ja keeran magama. Järgmine peatus Eesti.

Rio ring sai seekord täis, aga isu sellest kohast ei saanud täis. Loodan varsti tagasi olla.
 Kes tahavad aga ka Riot avastama tulla, saavad seda teha koos minuga juba aastavahetusel KonTiki Reiside kaudu. Reisikava leiate siit:
Aastavahetuseks Andraga Brasiiliasse

Inimeste lood

Iga koha loovad sinu jaoks tegelikult inimesed, kellega kohtud. Rios olen kohtunud mitmete põnevate ja erakordsete inimestega, kellega tõenäoliselt kunagi poleks kohtunud Eestis olles. Inimesi on igasuguseid, igal ühel neist huvitav lugu jutustada. Ma ei hakka oma sealsete sõprade lugusid siin laiali laotama aga piilume ühte, mis minu jaoks nii teisest reaalsusest ja mõtlema panev.

Lucia

Temaga kohtusin tänu oma sõbrannale Evale, kes kiitis, et on lõpuks leidnud suurepärase keelepartneri. Kui Eva Euroopasse tagasi läks, palusin Lucial minuga keeletunde teha. Lucia elab Copacabana külje all favelas.
Juba meie esimese kohtumise ajal kui poolkogemata viisin jutu Brasiilia kuiva seaduse peale (Lei seca ehk sõida kainelt meie mõistes), siis sain tal pisarad silma. Nimelt selgus, et tema isa olevat kunagi purjus peaga õnnetuse põhjustanud ning seetõttu vangiski istunud.
Lucia on väga lahke ja avatud ning kannatlik õpetaja. Esimesel päeval läheme kommuunitisse Bela Vista baari õppima ja seal saan ma ka selle pisikese, minust pea jagu lühema tüdruku söögiisust esimest korda aimu. Ta tõstab taldriku kuhjaga riisi, spagette, ube, liha ja salatit täis. Portsjon on nii suur, et võiksin kolm päeva seda süüa.  Võrdleme üksteise taldrikuid ja viskame nalja, sest tema jaoks tundub mu portsjon imeväike. Mina ei suuda jätta kommenteerimata, et me ei söö kunagi riisi ja makarone koos.Aja jooksul selgub, et Lucia sööb kord päevas ja seetõttu korraga nii palju.
Teisel korral viib Lucia mind enda koju. See on põnev, sest olen favelates käinud ja maju väljast poolt näinud aga pole kunagi kellegi kodus käinud. Peale labürindina kulgevaid tänavaid või õigemini käike pidi tiirutades olemegi kohal. Elamises on väike köök ja magamistuba, kust avaneb ilus vaade ookeanile. Toas on loomulikult suur LCD telekas, mis ka meie keeletundide ajal telenoveelasid näitas ja mida Lucia põnevamate stseenide ajal valjemaks keeras. Ükskord kutsus Lucia mind enda poole ja lubas ka süüa teha. Ma olin pisut selle riisi ja makaroni segu pärast mures, sest ausõna see võtab mul juba ainult nägemisest või mõttes alati söögiisu ära. Muidugi oligi riis ja makaronid, oad ja kala. Sõin riisi ja kala ja ei jõudnud nemad abikaasaga ära imestada, et ma ikka kuidagi neid makarone ei koos riisiga ega pärast riisi ei taha. Ükkord viisin neile ka eesti rukkileiba ja omatehtud shokolaadi. Kumbki ei pälvinud aplausi. Mul ei olnud aega omalt poolt süüa pakkuda aga tundub, et toitumisharjumuste poolest jääme ikka eri radu käima.
Lucial on 4 venda, ühel päeval tunnistab ta, et vanim vend on täielik looder, elab vanemate juures ja pole kunagi tööl käinud kuigi ta on juba üle 30. Üks teine vend aga sõidab pidevalt mootorrattaga purjus peaga ning on teinud juba mitu õnnetust. Lucia meeleheaks läks lõpuks mootorratas katki ja vähemalt mõneks ajaks jäävad venna enesetapjalikud sõidud tegemata.
Külas käies tutvusin ka Lucia abikaasaga, kes olevat doorman ehk siis see mees, kes majades valvab ja uksi avab, nö. midagi administraator-turvamees sarnast. Rios on doormanid pea igas majas ja nende kätte on mugav vahel pakke või oma võtmeid jätta. Veidi hiljem tunnistas Lucia, et kui ta oma abikaasaga tuttavaks sai, siis ei osanud too lugeda ega kirjutada. Lucia õpetas teda lugema ja kirjutama ja kuigi mees ise väga suurt õpihimu üles ei näita, saab ta nüüd enam vähem hakkama. Seda lugu kuulasin mina ammuli sui, sest ma ei kujutaks küll iialgi ette, et keegi kirjaoskamatu suudaks minu südame võita. Lucia ise räägib lisaks inglie keelele ka hispaania keelt ja õpib praegu ülikoolis portugali keele õpetajaks. Lisaks sellele peab ta plaani oma varukorterit favelas turistidele välja rentima hakata ning tegema hakata giiditööd. Lucia on ka väga aktiivne mobiili appide kasutaja, keeleõppimiseks jms. oli tal telefonis kõik olema, üle hulga aja nägin inimest, kes oma nutitelefoni tõesti nutikalt ja täies mahus kasutas ning seda ka ümberkaudsetele alati õpetas.
Õnneks kukuvad mõned käbid kändudest kaugemale.

Üks pidu bossa novaga

Juba hommik algas pisut halvaendeliselt - viimased 3 nädalat taevas säranud päike oli tinahalli teki üle tõmmanud ja taevast kallas ohjeldamatult vihma. Kui mina sarkastilise eestlasena kostsin, et ilmselt tahetakse mind eesti kliimaga harjutada, siis Jennie arvas hoopis, et Rio nutab, sest ma lähen varsti ära. Mulle meeldis Jennie arvamus rohkem.
Päeva peale ei läinud miskit paremaks ja pelgasin pisut, et vihm viib õhtusel õritusel osalejate arvu alla, sest nii see vihmaga tavaliselt on. Kui õhtul Jennie juurde jõudsin, kus pidu toimuma pidi, sain 5 minutit ringi vaadata, siis mattus kõik pimedusse. Terves kvartalis oli elekter läinud! Üsna tavaline asi siin vihma korral. Ausalt öeldes olin terve päev juba kodus valmis olnud peatseks elektrikatkestuseks aga õnneks kodus sellest  pääsesin. Nüüd jooksin kiirelt nurga peale poodi, et küünlaid osta. Just kui tagasi jõudsin ja olime kõik kenasti küünaldega hubaseks muutnud, tuli elekter tagasi. Siis hakkasid saabuma külalised. Üllataval kombel olid brasiillased esimesed ning nö. muulased saabusid hiljem. Kui umbes 1,5 tundi peale ürituse ametlikku algust ameeriklasele sõnumi saatsin, et kus ta oma itaallasest kitarrimängijaga kadus, siis sain vastuseks: "Itaallane pole vist veel töölt koju jõudnud...brasiilia aja järgi ei algagi või" Teatasin, et brasiillased on ammu kohal, seepeale sain vastuseks: "nad on ilmselt lõunast". Ja nii see tõesti oli, teine vabatahtlik kitarrimängija ja laulja oli Patricia, kes on lõuna-brasiiliast ja kes saabus peaaegu punktuaalselt. Umbes 3 tundi hiljem pärisin teiselt ameerika juurtega sõbralt sms-is, et kas ta ka kavatseb varsti jõuda, siis sain vastuseks "I´m stucked in Sao Paulo" See ei kõlanud eriti paljulubavalt, see tähendab 1 tundi lennusõitu või 6 tundi bussisõitu. Selgus, et Dumonti lennujaam oli vihma tõttu tundideks kinni pandud ja lennuliikluses valitses paras kaos, sõber ameeriklane ihaldatud peole ei jõudnudki ning pääses SPst tulema alles järgmisel hommikul. Õnneks enamik teisi jõudis ning sain oma oodatud annuse bossa novat kätte. Kui brasiillased mängisid kitarri ja laulsid ka, siis kõige suurem laulja oli hoopis venelanna Anna. See millise entusiasmiga ja säraga see Siberist pärit tüdruk laulis ning kuidas ta kõiki lugusid portugali keeles teadis, oli lihtsalt imeline! Kolme paiku hommikul sai minu esimene lahkumispidu läbi ja Jennie suunas kõik viisakalt välja. Minule jäid mälestuseks väike hommikune caipirinha pohmell, tore kaart, mõned pildid ja mõnus muusikaelamus vahvate inimestega .

Maade jagamine Rio favelates.

Rios on ligi 500  favelat ehk slummi, praegu tuleks neid asumeid aga kutsuda kommuuniks. Favelaks kutsuti neid naabruskondi varem, siis kui seal võimutsesid narkoparunid ja oli ka rohkelt vägivalda. Sellest ajast on vändatud ka mitu kuulsat brasiilia filmi, mida vähemalt Pöffi käigus on näinud ka mitmed eestlased.  Kuigi viimased aastad on muutnud need naabruskonnad rahulikeks ja suhteliselt turvalisteks paikadeks ehk on toimunud  favelate patsifitseerimine, mäletab tänu meediale ülejäänud maailm ja suur osa ka brasiillasi endisi aegu ja on jätkuvalt nende kohtade suhtes ettevaatlik ja skeptiline.
2008 aastal kui veel patsifitseerimisega polnud alustatud ja mina esimest korda Riosse sattusin, siis ei olnud ma mingil tingimusel nõus favelasse minema, rääkimata selle eest veel peale maksma. Nüüd lähen ma rahumeeli kui vaja on ja ei tunne end seal mingil moel rohkem või vähem ärevalt kui kuskil mujal tänaval jalutades. Hiljuti avastasin enda jaoks ka ühe "luks" kommuuni, kuhu hea meelega sisse koliks. Puhas, roheline, mitmeid kenasid hooneid, väga hea asukoht, väga toredad ja sõbralikud elanikud, miks siis mitte. Hinna ja kvaliteedi suhe on igastahes paremini paigas kui Copacabanal.
Rõõmustav uudis seoses kommuunidega on see, et vähemalt osadel elanikel on osutunud võimalikuks enda püstitaud majad ka lõpuks ametlikult enda omadeks kuulutada, saades riigilt vastav dokustaat. Aeg ajalt on kuulda olnud, et magusamaid maatükke üritatakse ikkagi rahvalt kätte saada ja Sheratoni taolistele purakatele parseldada. Vähemalt Rochinas, suurimas favelas, said hiljuti esimesed 9000 elanikku lõpuks ametliku omaniku staatuse, olles elanud juba aastakümneid  ebakindluses tuleviku suhtes oma ehitatud majakestes. Mul on nende üle hea meel. Kelles praegu kapitalisti tuluke põlema läks, siis mõelge uuesti - favelad sündisid varsti pärast seda kui kõik need 3 miljonit aafrikast laevadega siia transporditud orja 1888aastal "vabastati". Nad olid töötanud ilma tasuta, nad olid kaugelt kodumaalt vägisi ära toodud, neil polnud peresid, kellele toetuda, neil ei olnud haridust. Eelnimetatud põhjsutel on üsna selge, et ka madalamate kinnisvarahindade ajal ei saanud nad osta omale kodu nagu tegid nö. eurooplaste järeltulijad, kes siia elama asusid. Nii hakati rajama asumeid omal käel, nad ehitasid omale kodud linna lähedale mäekülgedele, et oleks võimalik linnas tööl käia. Nüüd on linn aga suureks kasvanud ja neist aladest on saanud linna osa, samuti nagu nende elanikestki on saanud töötavad ja makse maksvad kodanikud. Veel 90-ndatel ei olnud enamike kommuune isegi linnakaardil, neid ei olnud ametlikult olemas... nt Rochinas elab üle 100 000 elaniku. Pikk tee minna ja riigil suured summad investeerida aga kuna üldjuhul asuvad need kommuunid imeliste vaadetega mäekülgedel, siis haistan lisaks praegu nende tänavatel tihti levivale kanalisatsiooni lehale ka raha lehka ja uute väärtuslike elupiirkondade teket.

Vaade Rochinale, rahvarohkeimale favelale. Siin said 9000 elanikku ametlikuks kinnisvara omanikeks.

Favelad asuvad mäekülgedel ja pakuvad üldjuhul miljonidollari vaateid linnale ja ookeanile. Vaade Cantagalost Copacabanale.

Teekond Complex Alemaosse.

Külmalained, soojalained

Hiljuti kiitsin just mai kuu ilma Rios, ilma kiitmisega ei tohi ikka kunagi liiale minna. Saabuv talv annab juba tugevalt tunda ja temperatuur on langenud suisa 18 kraadi peale, öösel vist veelgi madalamale. See paneb teid muigama, sest kevadises Eestis kutustakse seda vist soojalaineks aga siin ei taha enam plätudega käia ning hiljemalt peale päikeseloojangut tuleb selga panna kampsun ja jakk. Eile lõdisesin isegi jakiga ning ööseks otsisin välja paksu teki. brrr..Tundub, et tegemist on minu Eesti suve jaoks kohandamisega.

Ettevalmistused Worldcup-iks ja OM-iks

Ma natuke mäletan oma varajasest lapsepõlvest saginat, mis toimus enne Moskva Olümpiamänge Tallinnas, kuigi meile vist ehitati ainult 2 hotelli ja postkontor, oli saginat palju.  Riot on tabanud samuti tõeline ehitus, reorganiseerimise ja restaureerimise palavik.
Ükskõik, kus ma viimase paari kuu jooksul ööbinud olen, igal pool ärkan varahommikul kopsimise, puurimise või saagimise häälte peale. Kui mööda Costa Verdet reisisime, siis Brett juba soovitas, et küsi neilt otse, mis kell nad hommikul puurima hakkavad, sest meil polnud ühtegi pousadat või hotelli, kus vähemalt naabermajas poleks hakatud varavalges ehitustöödega pihta. Nüüd on töödega alustanud ka minu Santa Teresa naabrid, igal hommikul punkt kell 8 hakkab lihvimine pihta. Tegelikult on vahva, Rios ringi jalutades jääb silma väga palju arhitektuuriliselt kauneid ehitisi, paljud neist on vajunud miskipärast unustusse ja nende ilu näevad ainult friigid nagu mina, kes jumaldavad vanu maju. Korda tehakse terved kvartalid linnasüdames, mis on enamike turistide poolt täiesti avastamata maa. Elades ja liikudes vaid Copacabana ümbruses, võib jääda mulje, et Rios ei ole eriti palju ajalugu, tegelikult on seda igal nurgal, väljaarvatud siis Copacabana-Ipanema-Lebloni nurgal, mis on suhteliselt uued linnajaod ja esimene neist ka arhitektuurilises mõttes täiesti iseloomutu. Kes nüüd arvab, et oleks õige aeg tulla Riosse kinnisvara soetama, siis võite rahumeeli tulemata jätta, hinnad on juba lootusetult kosmoses ja targem oleks pigem raha koguda ja oodata, millal see kinnisvara õhupall siin pauguga lõhki läheb. Linnailu nautima ja puhkama võite aga tulla küll ,selleks on mai kuu muuseas üks parimaid aegu - taevas on selge, vihma praktiliselt ei saja, päike pole enam nii tugev kui suvel aga päevane temperatuur ulatub siiski 28-30 kraadini, õhtud võivad olla kampsuni ilmaga. See on minu teine mai kuu Rios ja tõesti üks mõnusamaid ja huvitavamaid aegu siin.
Lisaks linna vuntsimisele käib kõva töö ka staadionitega. Hiljuti avati paarikuise hilinemisega ikka veel mitte päris valmis Maracana staadium. See maailma kuulsaim staadion, mis valmis 50ndatel ja 69aastal püstitas pealtvaatajate maailmarekordi, peaks võõrustama  jalgpalli MM-i finaalmängu. Staadionite ehitamisega on Brasiilia küll veits jänni jäänud, mõni äsjavalminud staadion on juba uuesti remontigi läinud, sest tööd on tehtud üle jala.
Lisaks suurele ehitustöödele käib kõva promo inglise keele õppele. Kuulsin, et valitsus pidavat ühes linnas isegi lõbutüdrukute keelekursuse kinni maksma - see pole kontrollitud fakt minu poolt vaid "naised saunas rääkisid" jutuajamine ühe brasiillasega. Keeleõpet oleks enamikele restoranitöötajatele küll hädasti vaja, samuti hotellis oleks loomulik, et staff valdab vähemalt algtasemel inglise keelt. TElekas olevat isegi üks eksperimentaalne saade olnud, et näidata, kuidas turistid siin erinevatesse linnadesse saabudes hakkama saavad. Avastati igasuguseid naljakaid asju, näiteks pealinna Brasilia lennujaamas püstitati uhke turismiinfo punkt aga huvitaval kombel arvati,e t õige koht selleks on lahkuvate lendude saal, mitte saabuvate..

Pilguheit öösse ehk forro palavik

Kuna mul oli reisimise tõttu vahepeal tantsimisest paarikuuline paus, siis nüüd üritan seda tasa teha. St. käin kõigil peamistel forro pidudel nii tihti kui vähegi võimalik. Siit väike pilguheit forro maailma.
Forro peole lähevad peamiselt need, kes tahavad tõesti tantsida ja oskavad seda teha ning mõned gringod, kes ei oska aga lähevad uudistama. Niisiis on forro pidu  enamasti nagu mõni tantsukooli pidu. Näiteks eile pidin esialgu minema 2 tsikaga, kes mõlemad enne pidu ära väsisid. Pole probleemi, kuna üldjuhul isegi kellegiga koos minnes, lähed koos ainult uksest sisse. Keegi ei tammu  baarileti kõrval ja ei kummuta jooke. Nagu ma juba ütlesin, on tegemist tantsupeoga ning sinna läheb palju rahvast üksi. Nii ei andnud ka mina alla ja läksin kohale. Forro on paaristants ning Brasiilias on kombeks, et mehed võtavad naised tantsima ka peo alguses, mitte viimase loo ajal, et kuidagi oleks alust telefoninumber enne peo lõppu kätte saada. Niisiis - lähed kohale ja käid erinevate tüüpidega tantsimas. Peol käib igasuguseid - n.ö. eluaegsed, kes on oma kolmandas nooruses ja forro pidusid väisanud ilmselt viimased 40 aastat. Nende positiivne omadus on see, et nad juhivad kindla peale hästi, oskavad hästi tantsida ja ei hakka keelt kõrva ajama. Kohe algul eluaegsega paar tiiru tehes tagad ka selle, et teised näevad, et sa oskad tantsida ja sinu tantsukaart saab seejärel kiirelt täis juba märksa seksikamate tantsijatega:) Üldjuhul oskajad ei viitsi mitteoskajatega eriti jännata, jändama ja õpetama hakatakse vaid siis kui on lootust mõni mitteoskaja gringa pärast peegellagedega motelli sebida.
Eile näiteks oli pool rahvast kuskilt tantsukoolist pärit ning seega oli õhkkond eriti professionaalne. Ja professionaalsuse all ma ei pea silmas sellist ülbet enese presenteerimist nagu tihti  isamaa tantsukoolide korraldatud üritustel kohata võib, inimesed naudivad ja on nagu nad on.
 Seda ma olen vist juba varem ka korrutanud aga selline perfektne tantsule pühendatud üritus on midagi, mida ma väga väga igatsema hakkan kui mind Lõuna-Ameerikas ei ole. Ja see on ka lisaks toredatele inimestele, heale kliimale ja kenale loodusele lisaks üks oluline faktor, mis mind siia tõmbab.

Kord ja progress?

Brasiilia lipp on minu meelest ilus ja meeldejääv, kenad värvid. Nende moto on ka igati väärt aga fakt, et tegemist on Brasiilia lipu motoga, ajab mind pehmelt öeldes itsitama. Olgu öeldud neile, kes aru ei saa, et tõlkes tähendavad need sõnad korda ja progressi...
Tõesti, näiteks Saksamaa lipul oleks selline moto omal kohal aga üsnagi kaootilises Brasiilias ajab see muigama. Muidugi on tore, et püüdlus on progressi poole ja tegelikult arvatakse, et progress ongi juba väga kõva. Paraku peab nentima, et õitseng oleks märksa suurem kui bürokraatia hammasrattad oleks väiksemad, korruptsioon samuti. Moto pärineb muuseas Auguste Comtes`i positivismi motost "Love as a principle and order as the basis; progress as the goal"

Värvid kollane ja roheline pärinevad imperiaalsest Brasiiliast ning tähed sümboliseerivad riigi osariike. Tähtede asukoht lipul on aga vastav sellele, mis oli Rio de Janeiro taevas 15.novembril 1889 kui vabariik välja kuulutati.

Natuke veel ka rahvuslikest  iseärasustest, mis vahepeal silma jäänud.
Enamus inimesed Rios ei ole kuulnud midagi jalgratta sadula kõrguse reguleerimisest vastavalt oma pikkusele s.t. kui sul on pikad jalad, peaks sadul olema kõrgemal, et jalg läheks peaaegu sirgeks ja põlved ei käiks lõua alla. Siin laseb 99% ratturitest sadula täiesti alla ja sõidavad nagu laste rattaga, põlved käivad kõrvadeni.

Kui sa reisid Brasiiliasse, siis peaksid selgeks õppima vähemalt paar lauset portugali keelt. Vähesed räägivad inglise keelt aga kui sa soravalt alustad juba paari lausega, siis avanevad sulle kõik uksed ja kindlasti saad esimese lause järel ka komplimendi su suurepärase keeleoskuse kohta. Kui sa sellest muidugi aru saad:) Aga inimesed on abivalmid ja leidlikud ning hoolimata keelebarjäärist saad oma asjad aetud kui hoiad laia naeratuse näol ja kasutad võlusõnu (võlusõnad ehk palavras magicos on tänan, palun, palun vabandust, palun mööda, tere jms). Tihti turistidega toimuvaid arusaamatusi kõrvalt jälgides saavad alguse just sellest, et unustatakse ära, et brasiillane on üldjuhul viisakas ja ootab viisakat lähenemist ka sinult. Toorelt peale lennates ei saavuta sa midagi.

Eelmine punkt viisakuse kohta ei kehti absoluutselt metroos. Metroo viimases peatuses väljudes võid kindel olla, et umbes kuus inimest üritavad siseneda korraga, ootamata, et kogu metroos olev kamp saaks väljuda. Muuseas käib praegu ka viisakuskampaania, et inimesed pakuksid vanadele ja rasedatele istet, see üldjuhul minu meelest toimib, sest on eraldi pingid nö. erisoodustusega inimestele ja üldjuhul ikka pakutakse neile istet.

Brasiillased nagu ka mitmed teised lõuna-ameeriklased söövad riisi ja spagette koos. Sellest fenomenist ma ei  ole aru saanud hoolimata sooritatud intervjuudest nendega, kes seda tõesti teevad.

Ära kritiseeri nende maad või linna, valitsust vmt. See lõbu jäägu neile endale kui sa just muidu ei saa, võid kritiseerida hinnataset ja hullumeelseid bussijuhte, muud kritiseeritavad teemad on out.

Brasiillased ei reisi eriti või kui seda teevad, siis peamiselt suunal New York või Miami. Huvitaval kombel ei reisi paljud ka oma riigi siseselt. Kindlasti on üks põhjustest väikene sissetulek aga olen rääkinud ka nendega, kellel vähemalt rahalised vahendid peaks olemas olema, sellegipoolest suurt tahtmist kuhugi sõita pole. See on muidugi natuke ülekohtune üldistus:)

Bip Bip ehk baaripidamise uued suunad

Lisaks kannatamisvõimele ühendab brasiillasi eestlastega ka äärmiselt kehv teenindusoskus või teenindusvalmidus. Kuigi nad on märksa paremad suhtlejad, eelistatakse suhelda oma kolleegidega või sõpradega, mitte kliendiga. Kiire ja asjalik teenindus on pigem suur erand ning pigem üksikute populaarsete (see ka üks põhjus ilmselt, miks nad populaarseks said)  restoranide pärusmaa. Kui soovid siin kiiresti ja võimalikult soodsalt söönuks saada, siis vali per quilo (ehk kaalupõhine buffee). Seal sõltub söögi kättesaamine sinu oma käteosavusest ja kiirusest, vaid joogi toob sinu soovile vastavalt ettekandja.
Täna sain lõpuks ära käia legendaarses baaris Bip Bip, mida mulle juba ammu soovitati. Olin sealt mitu korda mööda käinud aga kuna parasjagu muusikat ei mängitud, siis ei otsustanud jääda. Täna oli teistmoodi. Olime ühe tuttavaga kokku leppinud kohtumise seal baaris ning kui kohale jõudsime, olid pillimehed ilusti juba paigas aga veel ei laulnud. Omanik (ning baari ainus töötaja ühes isikus) istus veidi pahura olemisega lauas ja seletas paari sõbraga. Üks laudkond oli tänaval juba istet võtnud, rohkem laudu ei olnud välja pandud ja sees ka ruumi polnud. Niisiis võtsime omaniku soovitusel ise hunnikust laua, tassisime tänavale, panime üles. Rob pani ka lina lauale ja tõime endale toolid. Siis tuli isu ka õlut võtta, käisime ise külmkapist õlut võtmas ja omanik ilmselt pidas siis silma peal kui palju me joome. Enne kui muusikud mängima hakkasid, manitses omanik kõiki kuss olema, et ikka muusikat kuuleks ning kui keegi mõnes oma väljatassitud lauas lobisema kippus, tabas teda omaniku kuri pilk. Lauldi ja mängiti sambat ja see oli imeilus kuulata tõesti. Vahepeal kandsime endale aga ise õlut juurde. Mõned inimesed tahtsid pitsi kangemat ja ka selle valasid nad endale ise välja. Kui tuli soov lahkuda, siis lihtsalt mindi omaniku lauast läbi ja viidi talle raha. Me koristasime ise oma klaasid ka ära aga pesema ei hakanud. Lauda ka tagasi ei viinud.  Muuseas see baar on oma live samba esituste pärast väga kuulus. Koht on olnud avatud 1968 aastast alates ehk siis 44 aastat. Positiivne on see, et toetatakse mitmeid abivajajaid ning muusikakuulajatele pannaksegi südamele annetada, annetuste saajatest saab baaris ka lähemalt lugeda. Südamlik projekt aga  see iseteenindamise osa ja torssis omanik baarinurgas kalkulaatoriga muudkui midagi kokku löömas oli lihtsalt absurdselt naljakas. Teisalt tore äriidee, milleks palgata uimaseid teenindajaid kui kliendid selle kõik ise ära teevad ja saavad joogid pealegi palju kiiremini kätte ning on seega rahulolevamad:)

Kust läheb brasiillase kannatuse piir

Juba mõnda aega olen omaette mõlgutanud mõtteid teemal, kumbal rahvusel on suurem kannatamise võime, kas eestlastel või brasiillastel. Ma ei hakka laskuma ajalooliste kannatuste tasemele, selge see, et mõlema riigi põlisrahvusel on olnud kannatusi kõvasti ja nagu laulusõnad ütlevad eestlaste kannatuste kohta, oli meil katk ja seejärel nälg ja nälga ettevalmistav nälg. Minu mõtted liikusid käesolevas ajas. Olgem ausad eestlaste ära kannatamise võime on imetlusväärne - vähenda niigi alaväärseid palkasid, tõsta hindasid, varasta ups vaheta maatükke, mürgelda elektriga, eestlane ei karju, ei pane autosid põlema, nohistab võibolla natuke pahaselt kui sõbraga viinaklaasi tõstab aga kannatab kõik ära, sest kuidas siis muidu ikka saab.. kuskilt leitakse ikka see rahanatuke kõik kinni makstaja elatakse edasi, võib-olla ainult natuke suuremate maohaavadega kui enne.

Brasiillaste elu vaadeldes, siinset hinnataset tunnetades, tekivad samad küsimused. Kuidas inimesed ära elavad ?  Sellele küsimusele mul jätkuvalt vastust pole. Ka siin ei põletata autosid, ei tehta midagi kardinaalset korruptsiooni vastu vmt. Ühesõnaga elatakse vaikselt edasi.

Erinevalt Eestist on siin aga päris tihti elekter ära. Kui täna hommikul suure vihma ja tugeva tuulega jälle elekter tükiks ajaks kadus ning õhtupimeduses koju tulles ka veel pool kvartalit kottpime oli, siis küsisin oma korterinaabrilt, et kas tõesti ainult mulle tundub aga näiteks ajakirjanduses ei pahanda keegi nende elektrikatkestuste üle. Kui Eestis on kuskil kasvõi kaks tundi elekter ja/ või hoidku Jumal selle eest internet ära, siis on järgmiase päeva ajalehed kogu pahameelt täis trükitud. Selle peale tulid kuldsed sõnad: "Rios lähevad inimesed tõeliselt närvi ainult siis kui keegi läheb jalgpalli, õlle, samba või karnevali kallale. Muud asjad neid lihtsalt ei huvita." Näiteks toodi juhtum, kus keegi üritas vähendada riigi poolt sambakoolidele makstavat toetust kuna neid summasid oleks märksa rohkem vaja näiteks haridusele. Loomulikult tõusis sellest paanika, sest kes siis on nõus karnevali kohalt kokku hoidma.

Today was a good day!

Brasiilia asub lõuna poolkeral ning kui Eestis oodatakse kevadet või õigemini peaks juba oodatama suve, siis siin hiilib kohale talv. Pühapäeval oli küll sooja 30kraadi aga õhtud on juba pikemad ja jahedad ning mina olen magama hakanud teki all. Kui aastaajad on põhja poolkeraga võrreldes vahetuses, siis nädalavahetused käivad kogu muu maailmaga samas tempos, st. kõigil "tava töökohta" omavatel inimestel on sinuga aega kohtuda nädalavahetustel. See tähendab, et nädalavahetustesse tuleb vahel mahutada rohkem kui laid back elustiili mugavus tahaks. Olenemata sellest on tore kõiki sõpru tuttavaid näha ja midagi lahedat koos ette võtta.
Näiteks käisin lõpuks ära taevani kiidetud jazzklubis Maze. Mazest kuulsin esimest korda kui novembris Riosse tulin. Juba siis ebaõnnestus katse sinna minna, sest teistel oli midagi muud ees ja üksi ei tahtnud nagu ka seda ette võtta. Niimoodi ebaõnnestusid mul enamik katsetest seda Downbeati sõnul üheks maailma parimaks jazzikohaks kutsutud klubi külastada. Maze asub tegelikult mulle väga lähedal, ühes favelas ning sealt on üks ägedamaid vaateid linnale. Niisiis sel reedel oli plaan kindel ning hoolimata sellest, et kaks kodanikku, kes olid raudselt minuga lubanud Maze tulla, alt ära hüppasid, leidsin kiirelt kaks asendusliiget ning läksimegi seda paljukiidetud kohta ja pidu kaema. Koht oli huvitav, vaade ilus ja enamus muusikast ka kõrva paitav. Kõhutäie naerda sain ka tagasiteel van-is istudes. Lugu järgmine: meie selja taga istusid kolm kenakest itaalia noormeest. Van oli juba paigast liikumas kui kohale jooksis kohkunud näoga brasiilia tütarlaps, noormees kõrval, pistis pea aknast sisse, vahtis itaallasi  ja seletas siis, et mitte see, väga sarnane aga mitte see! Vaatasime kõik teda pärani silmil ja siis ei saanud itaallased muidugi vait olla ja küsisid, et keda nad otsivad ja miks ja mis mõttes sarnane. Tüdruk siis vastu, et otsime ühte itaallast, ta oli täpselt nagu sina aga kole! Õnneks oli ilusal itaalia teisikul huumorimeel.

Pühapäeval oli plaan ronida jällegi ühe Rios oleva mäe otsa, seekordseks vallutuseks sai valitud Babilonia mägi. Tegemist ei ole mingi ronimisoskust nõudva kaljuga vaid lihtsa väikse jalgsimatkaga, et nautida ilusaid vaateid, vihmametsa, uurida lähemalt ühte madalasissetulekuga kommuunitit (favelaks ei tohiks neid naabruskondasid enam kutsuda) ning lõpuks süüa üleval ära kõik seljas tassitud toit ehk pidada piknikku.
Seekordsed ronimiskaaslased olid Internationsi ronimishuvilised tervisliku toidu nautlejad.  Kõlab hästi eks? Ongi hea! Eelmine kord pidasime piknikku Catacumba pargis ja sõime isetehtud ja eksootilist head ja paremat. Seekord otsustasin ka hiilata ja küpsetasin rukkileiba mandlitega ning siis veel oma eriti hõrku shokolaadikooki ka. Kuna eelmisel õhtul lobisesin oma sõbraga kolm tundi skypes ning nii muuseas teise käega küpsetasin köögis, siis läksid kõik asjad natuke vussi. Leib oli ahjus tiba liiga kaua ja kook oli juba paar minutit ahjus olnud kui mulle meenus, et jahu jäi lisamata, võtsin siis kuuma taigna uuesti välja ja lisasin äraJ Lõppkokkuvõttes tuli ikkagi nii söödav, et kõik söödi 2 minutiga ära ja eesti leiba käidi muudkui eraldi kiitmas.
Olen seda enne ka maininud aga iga korraga tunnen kui hea on tutvustusringis öelda, et olen eestlane. See mõjub nagu mingi jäämurdja, sest alati käib seltskonnast läbi kahin ...ooo Eesti..ja pärast tullakse ükshaaval rääkima, et kas ollakse käinud või teatakse kedagi, kes on käinud või uuritakse, kus see täpselt on või öeldakse, et ma olen esimene eestlane, keda nad kunagi näinud on. Ühesõnaga hoobilt olen üleüldine huviobjekt. Vahel tunnen end nagu muinasjutu printsessina kuskilt kaugelt imedemaalt, millest nagu midagi on kuuldud aga kas see on päris, keegi ei tea. Nüüd siis õnnestus ka imetoitu eesti leiba populariseerida ja tundub, et võiks oma leivatööstuse siin püsti panna küll.

Peale matkamist oli esialgu kindel plaan koju puhkama minna, sest nädalavahetuse esimene pool oli üsna tihe olnud ja ei suutnud kuidagi haigutusi tagasi hoida. Siis aga saabus sõnum, et kodu lähedal Santa Teresas on tasuta tantsutund ja kontsert. Ei saa ju jätta minemata kui pidu on toodud peaaegu koju kätte. Niisiis trampisingi kiirelt mäest üles kontserdile  ühe Santa Teresas elava sõbrannaga kohtuma ja ei kahetse mitte grammigi. Laval oli uhke orkester ja lauldi ära kõik kuulsad brasiilia laulud ja siis asuti Frank Sinatra repertuaari kallale, muuseas laval mängis ka 92 aastane trummar, kes tagus trummi kui kadunud Gunnar Graps.

Õhtul voodisse kukkudes võtsin pühapäeva kokku – minu tutvuste pagasisse tuli juurde mitu väga toredat uut inimest, ma käisin kohas, kus ma varem polnud käinud,  ma nautisin kaunist loodust ja head sööki ja pistsin varbad sooja merevette, nautisin ilusat muusikat, sain südamest naerda ja sain kokku hea sõbraga, kellega seda kõike jagada ehk siis „It was one very good Day!”   Soovin teile uueks nädalaks palju häid päevi ja oskust neid märgata!

Argielu varjuküljed

Olen seda teemat varem ka puudutanud aga vahel keerab kopsu jälle üle maksa ja no kus seda kriitikat siis veel pritsida kui mitte oma blogis.
Brasiillaste kehvade toitumistavade ja toiduvaliku kohta olen juba virisenud küll. Üleeile käisin poes, et osta koogi jaoks võid. Koogi jaoks tahaks muidugi soolata võid. Kujutate ette, et riiulil oli 10 (!) eri sorti võid ja neist vaid üks soolata ning see maksis muidugi poole rohkem kui soolaga võid.
Umbes samasugune ebaõiglus valitseb jogurtite ja koorte osas. 99,9% toodetest on "light" ning üksikud normaalse rasvasisaldusega tooted maksavad umbes 2 korda rohkem. Kuna light tooted on juba ammu kahjulikeks tunnistatud ja kaalulangetamisele nad vastupidiselt paljude arvamusele kaasa ei aita, pigem on vastupidine efekt, siis ajab selline valikuvabaduse puudumine mind igakord vihale.
Järjekorra teemat olen ka juba varem puudutanud, arvasin algul, et see on kõrghooaja või karnevlaihooaja vmt häda aga tundub, et need järjekorrad on sellised aastaringselt. Enne kui nad neid kilekottide üksteise sisse mätsimist ja iga paki eraldi kilekotti pakendamist ei lõpeta, pole ilmselt lootust paranemisele. Huvitav on veel see, kuidas on loodud töökohti. Tuima kala näoga on lisaks kassapidajale kilekotti toppija töökoht ning siis veel alati mingi tähtsam asjapulk, kes käib raharull taskus ringi ja kui keegi julgeb 50realisega maksta (umbes 20euri), siis on ju äärmiselt ebaturvaline nii palju vahetusraha kassas hoida...palju turvalisem on kui see proua oma raharull peos läbi poe jalutab ja niimoodi pidevalt raha vahetab.. tal on alati kaks tuima näoga preilit ka kaasas, turvade moodi nad pole, pigem jälgivad prouat ja õpivad vist midagi.
Aga no mis sa ikka võõral maal targutad, vaata ja lihtsalt imesta:)

Huvitavat lugemist Brasiilia majanduselust

Tõesti hea ja terav artikkel, mis lahkab veidi lähemalt Brasiilia majanduskliimat. Kel huvi või isegi mõtteid siia tulla äri ajama,  siis soovitan lugeda. Saab naerda ka:)

Kliki siin: Miks maksavad asjad Brasiilias nii palju

Pulmad ja lahutused Brasiilias

Brasiillased pidavat pulmapidudele kulutama üüratuid summasid, üürikorteris elav tulevane paarike ei pea paljuks võtta laenu ja maksta uhke peo eest suurusjärgus 150 000 RS. Võiks arvata, et säärane investeering pulmadesse hoiab laenumaksjaid ka kauem koos, statistika näitab, et lahutavad rohkemgi kui eestlased (meie näitaja 1000 elaniku kohta 2,31)

Hoolimata kallitest pulmapidudest tõuseb lahutuste arv sünkroonis kinnisvara ja muude hindadega. Brasiilia statistikaamet väidab, et 2011 aastal kasvas lahutuste arv võrreldes 2010 aastaga 45,6%, ehk 2,6 lahutust 1000 elaniku kohta. Statistika näitab ka kasvu lahutuse järel jagatud laste hooldusõiguse osas 5,4% (aasta eest 2,7%). 87,6% juhul on lapse peamiseks hooldajaks siiski naine. Kasvanud on ka sünnitajate vanus ilmselt samas tempos, mis Euroopaski, eriti Sao Paolo ja Rio osariikides. 2011 sünnitajatest oli 21,7% emadest vanuses 30-34aastat.
Nüüd võib jällegi oodata abiellumiste kasvu, vähemalt Rio osariigis, sest nüüdsest võivad ka samasoolised ametlikult end paari panna ja koos pulmalaenu võtta. Huvitav oleks näha mõne aasta pärast nende lahutuste statistikat.

Abilised siin ja seal

Brasiilias on kombeks, et vähemalt kord nädalas käib sul koduabiline, julgen arvata, et enamikes vähemalt keskklassi kodudes, käib ta rohkem kui korra ning paremates peredes on abiline 24h käepärast võtta.
Ajaleht kirjutas, et Brasiilias on kõige rohkem koduabilisi maailmas, isegi rohkem kui Indias, 7,2 miljonit inimest töötavad koduabilistena ning kõige rohkem on neid Rio de Janeiros.
Hiljuti tuli välja seadus, et need pered, kel käib rohkem kui 2 korda nädalas abiline, peavad talle andma ka puhkust ja tasuma sotsiaalmaksu. Sellest tõusid abilisi loomulikuna võtvate brasiillaste kulmud juuksejoone taha ja tehti protesteerivaid märkuseid. Mis mõttes puhkust? Koloniaalaeg ja orjapidamine pole siinkandis veel lõplikult läbi saanud. Kuigi teisest küljest on nõutav raamatupidamine ka ühele perele paras präänik pureda ja teeb teenuse kallimaks, mis tähendab, et osad abilised võivad tööta jääda, on see siis nüüd parem variant? Nagu ikka on alati asjadel mitu külge.
Mõnes peres on abilise käes absoluutselt kogu majapidamine, niisiis ei tasu väga palju imestada kui kuuled anekdootlikku lugu sellest, kuidas 28 aastane tütarlaps on täiesti veendunud, et jääkuubik tekib külmkappi pandud veest sekundiga ja on siiras hämmelduses, kogedes, et see nii ei käi.
Meie juures käib abiline kord nädalas. Arvestades, et jagame korterit, siis on see mugav lahendus kuna hoiab ära igasuguse ühisruumide koristamise pinged. Esialgu oli meie abiliseks üks sõbralik vanem proua ja pean tunnistama, et mulle meeldis ta põhjalikkus ning ka otsustusvõime, kuidas koristada külmkappi. Kahjuks otsustas aga korteriperenaine, et proua ei olnud piisavalt hoolas ja lisaks tahtis ka rohkem raha, niisiis teatati paari nädala eest, et meile tuleb uus abiline.
Tema saabumise päev osutus samaks päevaks kui meie asusime austraallasega  oma Costa Verde tripile ning pakkisime ja sättisime oma asju.  Eelmisel päeval olime söönud minu juures priske õhtusöögi, mille jäägid pakkisin kenasti karpi, et enne ärasõitu veel seda lõunasöögiks soojendada. Hommikul tutvusime rõõmsalt  abilisega ning hoolimata sellest, et mu sulatatud shokolaadi jäägid külmkapist olid juba kraanikaussi lennutatud ja viimased saiaviilud kilekotist olid prügikastis, olid mu  ootused uuele abilisele positiivsed. Tühja nüüd sellest magustoidust ja paarist saiaviilust!
Niisiis käisime rendiauto järel ja tagasi tulles avasin rõõmsalt külmkapi, et risotto veel enne ärasõitu üles soojendada. ..mida aga külmkapis ei olnud, oli risotto ja ilusti valmis lõigutud värske mahlane  avokaado...Vahtisin jahmunult ja aimasin halba. Tormasin siis abiliselt küsima, et kus mu söök on. Tema ajas silmad suureks ja näitas kilekotti, kuhu oli selle visanud. Mierda! Pean tunnistama, et ma ei teinud pingutusi hääletooni madalamaks sundida või kuidagi kannatlikult brasiillaslikult viisakaks jääda. Niisiis ilmselt olen kategoriseeritud nüüd tema ajus kui "bitch" kuigi me igakord laia naeratusega tervitame. Õnneks oli ta võtnud mu risotto jaoks eraldi kilekoti, siis õnnestus mul ikkagi oma lõunasöök päästa. Sel korral näitasin talle kohe algul, et külmkapi alumisel riiulil on minu asjad ja nende asjade ära viskamist kontrollin mina, st et ta ei pea seda riiulit üldse puutumagi, sest ma teen seda ise. Nüüd jääb mul ainult ülesandeks meelespidada, et kõik asjad seal ühel riiulil hoida ja loota, et ka tema peab mu sõnu meeles.
Üldse tunnen ma, et minu jaoks on täielik lisastress, et keegi käib mu asjade kallal asjatamas. Ma pean alati meeles pidama, et panen oma musta pesu peitu kui ei taha, et tema seda peseb. Üldjuhul ma ei taha, sest ma ei tea, mis asjad ta kõik sinna pesumasinasse kokku kuhjab ja eelistan ise seda teha. Lisaks pean alati nööri pealt oma asjad enne ära korjama kui ta tuleb, sest üldjuhul lähevad muidu pooled mu asjad Taiana kappi ja pean käima neid sealt otsimas. Võib-olla on asi selles, et mul on liiga palju vaba aega, kui elaksin selle rütmiga, mis 2 aastat tagasi, siis eelistaksin muidugi, et keegi sellised ebamugavad lisatööd mu eest ära teeks.

Paqueta saar ja Sao Jorge päev

23.aprillil ehk Jüripäeval tähistatakse Rio de Janeiros kaitsepühaku Sao Jorge päeva. Tähistatakse seda ainult Rio osariigis, ülejäänud Brasiilia nühib sel päeval kontoris laudu. Brasiillased väitsid, et tegemist on Candomble usust tuleneva pühaga aga wikipedia räägib mulle, et päeva tähistatakse suurelt ka UK-s, Gruusias, Kataloonias, Bulgaarias ja Addis Abbebas. Ma ei tea, mida võiks Kataloonial ja Candomblel ühist olla aga juu siis midagi ikka on. Kuigi ka meie Jüripäev on ju tegelikult Jorgest tulnud... Kiire googeldamine mulle selget vastust ei andnud, seega jään põhjalikud selgitused praegu võlgu.
Niisiis sel päeval Rios tööd ei tehta, selga pannakse valged ja punased riided (üritasin teada saada, millist õnne selle reegli jälgimine võiks mu õuele tuua aga jällegi ei saanud vastust) ning nauditakse vaba päeva. Õlle, tantsu ja ilutulestikuga muidugi.
Meie läksime CSikate seda päeva tähistama Paqueta saarele, et seal piknik maha pidada. Paqueta saar oli ka mu tegemist ootavate asjade listis olnud ja olin nüüd äärmiselt rahul, et sain seda toreda seltskonnaga külastada. Paquetale pääseb Rio kesklinnast laevaga ja sõit võtab aega tunni. Tegelikult ei ole saareke sugugi kaugel, sealt võib näha Rio kesklinna, Suhkrupea mäge ja Kristuse kujugi.

Tore on see, et peale politsei ja vist ka tuletõrje seal muid autosid ei ole. Asfalteerimata tänavatel kappavad ringi hobuvankrid ja vuravad jalgratturid. Majad on madalad ja ilusate aedadega ning saar on nii väike, et saab vabalt jalgsi selle risti-rästi läbi käia.

Alustasime visiiti piknikuga rannas ning paljudele jäigi see ainsaks tegevuseks. Korraldaja oli kaasa võtnud suure külmakasti ning janused ostsid selle viina, rummi ja õlut täis. Peagi võeti kitarr ja lahti läks laul ning kogu kaasa võetud krõbuskite kiire manustamine.

Õnneks ei olnud mina ainuke, kes saarel ainult piknikuga piirduda oleks tahtnud, niisiis asusime eesrindlikemate jalakäijatega saart avastama. Tänavad olid väga väga vaiksed ning peagi ühele põiktänavale keerates saime ka aru, miks. Nimelt oli kogu rahvas sinna kogunenud Sao Jorge päeva tähistama. Üles oli pandud puna-valge altar, tänav oli laudu toole ja rahvast täis ning parajasti hakkas mängima ka bänd, mille saatel läks kõva tantsuvihtumine lahti.

Sellised tänavanurkadel olevates lancionettides peetavad tantsu-ja laulupeod ei ole siin sugugi harvad ning on alati üks parimaid vaatamisväärsusi. Eriti põnev oli seda aga näha kommuunis, kus kõik teavad kõiki ja olenemata sellest, et 2 meie neljasest seltskonnast olid puhastverd cariocad, üritati ka nendega inglise keelt purssida ning käidi meid kõiki eraldi uurimas-puurimas ja tutvust sobitamas. Inimesed olid vahetud ja sõbralikud ning tantsu lõid kõik, nii lapselapsed kui vanavanaemad. Üldse on silma jäänud, et pensioniaastad Brasiilias võiksid olla oluliselt lõbusamad kui kallil kodumaal, kus vanad inimesed on vaiksed ja vagurad ja naljalt keegi tantsu ei kepsuta. Siin kepsutavad ja nõksutavad nad aga 20aastastest rohkemgi. Eriti muhe on vaadata, kuidas seitsmekümnendates tegelased üksteisele flirtivalt puusanõksudega lähenevad ja siis koos sambat vuhtima kipuvad. Olenemata veenilaienditest jalgadel sibavad need sambarütmis kordi kiiremini kui minul.
Et vähegi aimu saada, mis toimus, soovitan klikata sellel videol: http://youtu.be/Y5Ki3G5noLw

Kahe venna juures käik

Rios möödusid päevad kui lennates, st. meie programm jätkus üsna puhkusest puhkamise programmi järgi. Selle erinevusega, et ei pea taluma restoranides pakutavat ülehinnatud ja kehva toitu vaid saab ise kokata. Ma juba korra proovisin Buzios saadud toitu järele ahvida ja tuli päris hästi välja. Nüüd lihvisime seda veel kahekesi ja mis ma oskan öelda - uue meistriteose retsept on sündinud. Paraku ma ei saa seda siin jagada, kel on õnne minult õhtusöök saada troopilisel maal, kus toorained saadaval, võib sellest osa saada. :)
Tänu austraallasele tean nüüd ka geocachimisest ja koos käisime jahtimas Rios olevaid cache ning peitsime isegi ühe ära. Jälle väike meelelahutus neile, kes reisisihtkohta teistmoodi tahavad tundma õppida.
Nädala kõige olulisem ettevõtmine oli minu jaoks Dois Irmaos (ehk kahe venna) mäe otsa ronimine. Olin seda plaaninud juba viimased 4 kuud aga alati tuli midagi ette,vahele või oli miski muu häda. Nüüd kui taevas oli lõpuks sinine, rabasime rattad ja kihutasime Vidigali poole. Mul on Dois Irmaosi mäenukkidest lugematul hulgal pilte, küll päikeseloojanduga, küll loojanguta, küll pilvedega, küll päikesetõusuga. Minu arust on see üks ilusamaid mägesid Rios, samas sinna ronimine ei ole väga tavapärane ja turistikas ettevõtmine ning paljud üldse ei teagi, et sinna üles saab.

Teekond on päris põnev, vähemalt selle algus. Küsisin ikka inimestelt mitu korda üle, et kas ikka tõesti sealt peab minema. Nimelt algas matkarada favela majade tagant minevat kitsast müüri pidi turnimisega.  Turnisime siis edasi ning peagi läkski rada korralikult mudaseks metsarajaks. Teekond oli mõnus ja kohalejõudmine veelgi mõnusam oma imeilusate Rio vaadetega. Igati väärt ettevõtmist!
Selline vaade avanes suurema venna kupli otsast:

Rännakud Rohelisel rannikul

Ma saan aru, et minu viimaste nädalate vaikimine on tekitanud kerget ärevust. Ärevuseks ei ole suurt põhjust,  läks nii nagu ikka siis kui elu kiireks läheb. Allpool siis pisut selgituseks.

Rios tagasi olles viis tee mind peagi kokku mööda maailma rändava austraallasega ning peagi asusime koos temaga taasavastama Rio ümbrust. Kõigepealt võtsime auto ja  plaanisime minna paariks päevaks Buziost ja selle ümbruskonna  randasid avastama. Plaani ruineeris peaaegu lakkamatult kallav vihm, niisiis käisime romantilises Buzios romantilisel õhtusöögil ning hommikul kammisime kiirelt läbi kõik kaardi peal leiduvad rannad. 

Siis oli veel ahne plaan sõita tagasi Riosse läbi mägede ja kaeda Nova Friburgi, mis pidavat meenutama Šveitsi mägiküla. Teekond Nfsse oli  ilus ja mägine, linna sissesõiduteed palistasid eranditult pesupoed nagu oleks see ainus koht Brasiilias, kus pesu saab osta.  Väikse šveitsi mägikülaga sarnasust ei suutnud tuvastada ja peale esimesse suuremasse liiklusummikusse sattumist pöörasime otsa ringi ja pagesime tuhat nelja Rio suunas tagasi.

Mõned päevad hiljem alustasime uut avastusretke, seekord Riost lõuna suunas ehk mööda Costa Verdet. Riost Sao Paoloni viib ilus roheline rannik sadade randade ja väikeste küladega. Niisiis seekord otsustasime võtta palju rohkem aega ja liikuda edasi sammhaaval, peatudes, kus meeldib ja kaua meeldib. Valdavalt peatusime mereäärsetes pousadades, mõnulesime võrkkiiges või käisime kanuuga sõitmas. Igaõhtusesse programmi kuulus mahe vein ja snäkid ning elektrikatkestused.

Esimese nelja päevaga jõudsime Paratyni. Väikse ajaloolise linnakeseni, mida küll taevani kiidetakse, kus on ilusad ja kallid restoranid ning kena vanalinn, kuid kus restoranis küsitakse raha nii istumise, astumise kui muusika kuulamise eest ning peale poole päevast  turisti mängimist lihtsalt hakkavad uued ja põnevamad kohad sind sealt ära kutsuma.  

Meie puhkusest puhkamise sihtkohaks sai valitud Trindade, väike küla mitmete randadega, mis õnneks väga laialt veel reisijuhtide lehtedele pole sattunud. Muidugi ei olnud jälle ilm meie parim sõber kuigi päris paduvihma talusime ainult oma esimesel reisiööl Barra de Guritibas kui äike ja paduvihm meid terveks õhtuks ka elektrita jättis. Elekter muide paistab olevatki Brasiilias veidi defitsiitse iseloomuga kaup. Aga ka Trindade iga matkaraja, kose ja rannaga saime 2 päeva jooksul tuttavaks ning lõpuks liikusime tagasi Rio poole ja laevutasime end hoopis Ilha Grandele, suurele saarele.

  Ilha Grandele sattusin esimest korda 5 aastat tagasi kui esimest korda Brasiiliasse tulin ning seal paar päeva veetsin. Seekord tegime auahne plaani külastada ka mõnda sellist saare nurka, mida mina veel näinud ei ole. Aga võta näpust, ilm ja meie laiskus mängisid jällegi vingerpussi, niisiis jäi kiidetud Aventureira rand nägemata. See-eest kuulasime möiraahvide märatsemist ning nägime pisikesi tamarindu ahve. Kui tagasiteel Lopez Mendezi rannast läbi dzungli jalutasime, olime just lõpetanud dialoogi teemal, et möiraahvid vist teevad pärastlõunast uinakut kui peakohal hakkasid puuoksad ragisema ning üles vaadates jõllitasid meid 4 suurt musta ahvi. Midagi kohutavalt koledat või põrutavalt ilusat ei juhtunud nägema, söök oli kordi parem kui rannikul, pousadade kvaliteedi ja hinna suhe paremini paigas ning jätkuvalt on saareke tore koht kus oma mõnepäevast puhkust veeta.

Kümnendal päeval surusime gaasi põhja ja tulime Riosse tagasi. Puhkus puhkusest sai läbi, aeg pühenduda jällegi Riole. 

Tagasi!

Lõpuks ometi jõudis kätte päev, mil olin Rios tagasi. Kahjuks ei õnnestunud mul kohe esimesel nädalal oma tuba tagasi saada, niisiis elasin nagu ahjualune kord ühe tuttava sohval siis teise, üle päeva suurt kohvrit enda järele vedades ning asju pakkides. Lõpuks saabus siiski kauaoodatud hetk kui astusin jälle oma Santa Teresa koju, pakkisin asjad lahti  ning tundsin end koduselt.
Inimesed mu ümber vahetuvad, st. mõned sõbrad kolisid vahepeal teistesse Brasiilia linnadesse ja peagi läheb ka Eva Euroopasse tagasi, niisiis jään neid igatsema ja loodan leida uusi toredaid tuttavaid. Lisaks olen plaani võtnud intensiivse portugali keele õppe, sest vahepeal jäi see täiesti soiku.
Kes vahepeal minu kirjatükkide lugemisest puudust tunneb ja pole veel veebruarikuist Annet ja Stiili näppinud, siis võib sealt minu karjääripausi loo tagant järele sealt läbi lugeda:)

Tagurpidi Ants

Mõned asjad käivad Brasiilias minu jaoks naljakalt tagurpidi. Oleme harjunud Eestis sellega, et paljud asjad on internetis tehes odavamad, näiteks ürituse piletid netist ostes ja ise välja printides, pangatehingud on internetis samuti osavamad. Kui ostad paberist ajalehe, siis saad lugeda artikli läbi, internetis võid näha ainult mingit osa ja edasi lugemiseks pead lunastama pileti vmt. Siin käivad asjad nii, et ostes üritusele pileti internetist, lisandub nö. mugavustasu, mis võib osutuda suuremaks kui metroopileti hind. Kui võtan endale tasuta levitatava ajalehe, siis saan sealt lugeda ainult artikli algust ning siis soovitatakse mul internetist kogu lugu lugeda. Paberi kokkuhoiu mõte mulle täitsa meeldib, see on päris hea lahendus aga mugavustasu maksmine tundub kuidagi  naljakas.

Mis toimub?

Rahvas siin uurib, et kuhu mu postitused kadunud on ja mis must saanud on...sattusin vahepeal Uruguaysse veinimõisasse, kaugele inimestest ja ebakindlasse interneti levialasse. Minu tegemistest saab reisi ajal lugeda siit ning pildid tulevad hiljem: http://sandras-sandras.blogspot.com/

Keegi ei peaks Brasiiliasse reisides Iguacu joa küastust vahele jätma

Tänu Kon Tiki reisijuhi staatusele, kes mul õnnestus veebruaris olla, sain uuesti külastada Iguacu jugasid. Mäletan kui nägin neid esimest korda ,seda vaimustust ja imetlust, mida tundsin. Peaks mainima, et see imestus ja vaimustus ei vähene kui näed neid rohkem kui korra.See on tõesti imeline ning igaüks kel plaan Brasiiliasse reisida, peaks joad ka endale ajakavasse mahutama. Kindlasti tasub vaadata jugasid mõlemalt poolt - Argentiina poolel on 75% jugadest ning seal tunned end kogu selle möllu sees ja saad ise märjaks. Brasiilia poolel on aga vaatepilt maalilisem ning saad pärast kaeda, kus eelmine päev ära käisid ja kui suur kogu see juga tegelikult ikka on.  Iguacu juga kuulub ka uue 7 looduseime hulka.
Siit saad aimu jugadest: http://www.youtube.com/watch?v=7VnnU7Ks8G4
Lisaks on ETV-s aeg ajalt dok film saadaval (filmi vaatamine ei asenda vahetut kogemust :)

Põige Porto Alegresse

Karnevaliga sai ümber ka minu esialgne aeg Brasiilias, pakkisin asjad raske südamega ja lendasin Porto Alegresse, et sealt minna Uruguaysse. Napilt napilt jõudsin lennukile, ise ka ei tea kuidas see juhtus, ma ei saanud arugi, et olen hiljaks jäämas. Tegin rahulikult omal käel automaadis check in-i ja läksin siis otsima, kuhu kott viia. Kohe kui ühelt tütarlapselt küsisin, kuhu ma oma koti peaks viima, täpsustas mu sihtkohta ja pistis jooksu ning käskis mul järele joosta. No jooksin siis,saime koti antud ja ma ikka veel ei saanud aru, et kuidas siis nii kiire on.. Läksin rahulikult oma värava poole ja seal ilutses juba "last call". Sain peale ja õnneks jõudis kott ka. Paraku tabas mind aga lennukis mingi tundmatu viirus, st. süda läks hullult pahaks, nii et võitlesin pidevalt iseenda ja oma maoga, et lõpuni viisakalt vastu pidada. Lõpuks läksid veel kõrvad ka nii lukku, et oleks tahtnud karjuda nagu imikud seda teevad. Tavaliselt ei esine mul kõrvades mingeid reaktsioone kui ma just nohus ei ole. Olin oma kohal juba nii kägaras kõigi hädade pärast, et kõrval istuv vanem proua pani käe õlgadele ja uuris, et kas mul on midagi väga hullusti. Ma ütlesin läbi paari pisara, et olen väga väsinud, arvestades, et tulime Riost, kus just maailma suurim pidu läbi sai, siis ta noogutas mõistvalt ja lasi mul edasi ohkida.
Esimene öö Porto Alegres läks rahutult tualeti potti kallistades, järgmisel hommikul oli selge, et Montevideo poole ma veel ei sõida, magasin terve päeva ja öö ning vahepeal loivasin ainult bussipiletit ostma. Teisel päeval oli parem ja tegin ikka linna peal tiiru ka, siit kokkuvõte:
Porto Alegres ei istuta...bussipeatustes ja bussijaamas pinke ei ole, samuti pole pinke tänavatel ning bussipeatuse juures oleval majatrepil on ka silt, et seal istuda ei tohi. Haigusest nõrgal inimesel on siin raske kuigi haiglaid on siin väga palju. Igal nurgal oli mõni haigla, huvitav, kas siin on palju haigeid?
Porto Alegre pidavat olema üks euroopalikumaid linnu Brasiilias..no ei tea...arhitektuuri mõttes kindlasti mitte aga reegleid on siin küll rohkem kui mujal.
See on autode linn. Läbi linna lähevad suured liiklustrassid, kõikjal on viaduktid ja jalakäijatele pole enamikes kohtades viitsitud foori panna, nii pead jalutama tagasi, et näha, mis tuli põleb autodele.
Pühapäeviti on peaaegu kõik suletud, isegi enamus restorane, vähemalt päeval. Peale pargis istumise ei ole siin midagi teha.
Ka nö. vanalinn on täis koledaid uuemaid maju ja seal vahel siis mõned sajandite vanused pärlid, kuid ausalt, nende pärast ei tasu sinna minna, ei midagi erilist...ei midagi erilist nagu laulis Singer Vinger:)
Üks ilusaim kirik, mida seal nägin:

Pildike ühest vanalinna väljaku nurgast.

Hüpe üle 4 koera, mereröövlid, litsid, jänkud ja muud loomad

..ehk kokkuvõtlikult - Rio karneval!
Tegelikult on karnevalimöllu üles kruvinud juba vähemalt kuu aega aga eelmisel reedel läks asi ametlikult lahti. Eelmisel aastal saabus Riosse karnevali ajal ligi 5 miljonit turisti, neist pool miljonit välismaalast. Julgen statistilisi andmeid omamata väita, et see number sel aastal ilmselt  väiksem pole. Rahvast on palju ja seltskond on kirju. On täiesti tavaline hommikul kell 8 majast välja astudes kohata kariibi mere piraate või seksikat sebra tänavanurgal õlut rüüpamas, esimesel päeval veel heidad hindava pilgu aga teisel päeval on metroos su kõrval istuv kikilipsu ja liibukates trussades kuum kutt juba täiesti loomulik nähtus. Metroosõit meenutab rohkem või vähem meie lasteraamatu "Rongisõit" illustratsioone.
1 päev, reede
Jõudsime alles Iguacust tagasi ning olen jätnud sellele päevale paar tuuri korralduslikku küsimust, mille olen plaaninud paari tunniga lahendada. Ilmselge valearvestus, sest ma ei arvestanud nende ülejäänud lisandunud 5 miljoni inimese ning kõiki tabanud karnevalipalavikuga. See tähendab seda, et hommikul õigeks ajaks kokkulepitud punkti jõuda lidun kolm kvartalit joosta ning olen sunnitud tegema hüppeid üle hommikust miitingut pidava koerakarja, sest nende nööride otsas olevad omanikud ei vaevu end eest ära liigutama. Arusaadav, sest siin inimesed tavaliselt ei jookse, näen välja nagu politsei eest põgenev kriminaal. Jõuan kohale, paari minutilise hilinemisega.
Pealelõunal on mul paar tundi, et käia järel karnevalipiletitel ja astuda läbi läheduses olevast büroost, et tasuda ühe saarte tuuri eest. Astudes sisse laeva tuure korraldavast büroo uksest, vajub suu lahti. Väike ruum on puupüsti inimesi täis ja kõik üritavad osta karnevalipileteid. Seinal olev hinnakiri näitab mitmeid kordi kallimaid karnevali pileteid kui veel nädala eest, õnneks pole mul neid pileteid vaja. Otsin inimeste vahelt üles Patricia, kellega alles eelmine nädal kohtusime ja kõik üksikasjad kokkuleppisime. Patricia aga teatab laia naeratusega ja pikalt vabandades, et just selleks päevaks kui meie tahame tuurile minna, otsustasid nad selle tühistada kuna ilmselt on karnevali lõppedes oodata suuri liiklusummikuid..Maigutan abitult suud, kokutan midagi vastuseks, et kuidas siis nii ja siis hakkab kõvaketas täiskiirusel tööle, sest endise "kiire" asemel muutus mu staatus automaatselt "ülikiireks"... tuleb leida keegi, kelle autojuhid ja giidid ei tooks vabanduseks tihedat liiklust, et siis oma karnevalipäevade pohmakat välja puhata.
Seejärel kihutan "Rongisõidu" saatel karnevalipiletite järele. Tundus lihtne ülesanne aga kui noolte järgi orienteerudes kohale jõuan, pööran esialgu otsa ringi, sest arvasin,et jõudsin kuhugi koolituse või konverentsi ruumi. Koridoris olevad noormehed aga saadavad mind sinna tagasi, olevat ikka õige koht. Mu passist tehakse koopia, saan järjekorranumbri ja istun ülejäänud saalitäie juurde maha. Õnneks esimese hetkega tehtud ajakulu arvestus osutus valeks ning pileteid sai kätte nobedamini, kõigest kolmveerand tundi ning missioon oligi täidetud.

2. päev, laupäev
Teise päeva eesmärk on tutvustada Rio tänavakarnevali ehk blocosid. Valisin välja suurima ja vanima bloco, Rio kesklinnas toimuva Bola Preta, mida on peetud juba 1918 aastast ning nüüdseks on ta kasvanud Guinessi rekordite vääriliseks peoks. Pidu algab kell 9, hommikul muidugi. See ei ole sugugi varaseim tänavapidu, et sellele jõuda, pidin ma Santa Teresas läbima kell 8 alganud bloco, see tundus väga sheff aga minu jaoks tähendas see kahjuks vastuvoolus inimmassist läbi trügimist. Kui järgmisel päeval Santa Teresa varahommikust blocot oma korterikaaslasele kiitsin, siis väitis ta, et olevat sellel osalenud ning juba 5.30 ärganud, et oma kostüüm valmis saada ja ennast karnevaliks valmis panna.
Bola Pretal nägi palju ja sai tunda palju inimesi enda ümber, uudisteagentuuride väitel tuli kokku 1,8 miljonit inimest. See 1,8 miljonit andis end tunda kui üritasime kesklinnast minema saada. Ma arvan, et järgmiseks karnevaliks on endale kõige parem ehitada kuumaõhupall.

3. päev, pühapäev
Hommikul käime Ipanema turul, mis on samuti oma väljapanekutega karnevali meeleolule lülitunud. Täiesti juhuslikult kuuleme enda selja taga eesti keelt, tundub, et rahvuskaaslaste hulgas on karnevalihuvilisi teisigi. Siis võtame takso ja sõidame juba Ipanemal blocoks koguneva inimmassi vahelt läbi Kristuse kuju vaatama. Kohale jõudes selgub,et inimesi ülesviiva rongi peale oleks kohti alles 3,5 tundi hiljem. Õnneks loodus tühja kohta ei salli ning on võimalus minna ka autoga. Kristuse kuju ümber olev platvorm on üsna tihedalt rahvast täis, kannatlikult ootavad inimesed, et enamvähem ühesuguseid pilte teha endast koos käed harali Kristusega.
Sõidame tagasi Copacabanale ja mina üritan koju minna. Hästi ei õnnestu...metroo järjekord on uksest välja, jalutan siis piki randa, kõik Copacabana tänavaotsad on blocolisi täis. Kohtun ranans vahepeal ühe sõbrannaga ja saan koju jälle veidi enne südaööd jagades metrood erinevate sulelistega.

4.päev, esmaspäev
Hommikul kohtume rannas, rand on rahvast peaaegu must. Lubame endale vaikusehetki pargis ning õhtul ootab sambadroom. Sambadroomil toimuv on see, mida enamus euroopa inimesi telekast näinud ja mille põhjal karnevalist ettekujutus on tekkinud. Tegelikult on sambadroomil ainult parimatest parimad sambakoolid, kahel põhipäeval kokku siis 12 kooli. Osalemise päev ja järjekord valitakse loosiga. Lisaks on võimalik veel päev enne ja pärast vaadata portsu nõrgemaid sambakoole. Paraad hakkab peale kell 21, igal koolil on esinemiseks aega 1tund ja 15 minutit. Peale kolmandat kooli teevad mu külalised ettepaneku ära minna. Korraldajate poolt on sambadroomile tehtud taksopeatused, kus spets taksod peaks sind siis kiirelt koju viima. Selgub aga, et poole pealt lahkujaid on rohkem kui taksosid ning otsustame hoopis tänavalt mõne kollase auto püüda. See pole aga kerge ülesanne ning jõuame peorajooni Lapasse. Lapas on lõppenud millalgi bloco ning kogu väljakut katab selline prügikord nagu kunagi Kopenhaagenis nägin. See oli täiesti shokeeriv ja üsna jube on pltudega sealt läbi koperdada. Õnneks oli seal aga ka takso. Mina otsustasin aga oma Santa Teresa van`i peale minna. Ümberringi oli väga uduste pilkudega inimesi palju, oli näha, et neljas päev 24h ohjeldamatut pidutsemist hakkab oma jälgi jätma. Sammusin vani peatusesse aga see oli kahtlaselt tühi. Peagi näidati mulle bloco tõttu ümbermuudetud peatusepaik kätte ning läksin kuulekalt järjekorra lõppu. Kui lõpuks van saabus ja meist mööda sõitis, hakkasid aga kõik jooksma, sest oli arusaadav, et seisime vales kohas ja auto tuleb peatuma sundida. Meie jooks teda ei peatanud aga peatuskoht oli õnneks lähedal. Niisiis lidusid kõik, kel vähegi jaksu, mõni neist kisas veel "filha", filha", mis tähendab et peaksime arvestama järjekorraga. Paraku lisandus aga kuskilt nurga tagant veel terve ports inimesi, keda meie filha üldse ei kottinud, niisiis kui uks avati, pressisid kõik korraga sisse. Mina idaeurooplasena lupsasin ka nagu libe kala ühele istmele ja ohkasin kergendatult, et on lootust koju saada. Miks ma taksoga ei läinud? Taksod ei viitsi ST-sse Lapast sõita, nägin, kuidas mitu neist eitavalt vastasid kui järjekorras olevad inimesed end üritasid taksole möllida. Suure trügimisega naljad ei õppenud, kodutee tänavatel oli veel nokastanud inimesi. Nägin kuidas politsei üritas ühte täiesti purjus naist püsti hoida ja rahustada. Siis ta võttis end kokku ja lubas koju minna. Kõndis minu ees, siis jooksis ta juurde mees või poisssõber ja neil läks väikseks sõnavahetuseks. Kutt pööras ümber ja läks kiiresti baari poole tagasi. Seepeale pööras naine ringi, jooksis talle järgi ja kukkus tüüpi tümitama. See oli esimene kaklus, mida ma Brasiilias nägin.

5.päev, teisipäev
Ärkasin 11 paiku ning esimene asi, mida nägin oli mu sõbralt 8:35 saadetud sms - sinu lähedal on bloco, tule ka! Teen akna lahti ja väljast kostubki trummitagumist ja melu, esimese hooga ei tundu ettepanek üldse ahvatlev aga sõbra nägemise nimel olen valmis siiski korraks minema. Üksteist me üles ei leia ja tulen koju tagasi. Korterinaaber Taiana pistab oma nina ukse vahelt välja, tal pole peaaegu üldse häält ja kähisedes kurdab ta, et jalad on blocotamisest täiesti läbi aga täna tuleb jälle minna.
Otsustan hoopis randa minna. Ipanemale jõudes selgub, et mööda veepiiri edasi liikumiseks tuleb inimeste vahelt läbi trügida, alles posto 10 juures on antuke rohkem vaba ruumi. Palun ühel paaril oma kotti valvata ja solgutan koos tuhendete teistega end ookeani lainetes. Peagi saab minust paljude teiste kottide valvaja ja lõpuks istun seal juba suurema seltskonnaga nagu ikka Rios kombeks. Vaatame päikeseloojangu ära. Täna plaksutab päikesele kogu rand. Tagasi Ipanema poole jalutades selgub, et rand ja tänav on täitunud jälle uute blocolistega. Tunnen, et minu piir on käes, ma enam ei suuda. Nii ei suuda ma ka viisakaks jääda kui näljase, januse ja väsinuna metroouksele jõudes selgub, et politsei on ühe sissepääsu sulgenud ja teises laiutab pikk järjekord. Kõnnin kirudes jälle copacabana poole ja mõtlen, et mida siis teha, et koju saada. Olen sel hetkel kogu kupatuse peale vihane, mu jaks on otsa saanud, 5 päeva on liiga palju!  Bussid on puupüsti täis, valitseb liikluskaos. Õnneks saabub päästev van ja pressin end selle peale seisma. Mulle kõrvale pressib üks noormees, kes kohe kiirelt tutvust sobitama kipub. Karnevali ajal kuuleb siin tihti küsimust "kas sa oled Brasiilias vallaline?" (rõhk sõnal Brasiilias). Vastus neid ei huvita, sest sellele järgneb järgmine avaldus "ma tahaks sind suudelda", ka järgmine vastus neid ei huvita, sest üritatakse ikka. Nii läks ka siin, siis saabus õnneks peatus, kus romeo pidi maha minema, kuniks uued reisijad peale trügisid, kostusid üle tänava valjuhäälsed armuvalus hõiked: "i love you, i love you, i love you, i love you blond, i love estonia!" Ei noh tore ju:) Tervel bussitäiel oli lõbus.

6.päev, kolmapäev
Ärkan 5.30, et jõuda õigeks ajaks Copacabanale, et sealt minna planeeritud laevatuurile. Kell 6 hommikul on Santa Teresa tänavad üsna vaiksed, tänavad on ära koristatud ja mõned inimesed näevad välja nagu läheksid tööle. Lapast saabuvalt bussilt astuvad maha roosade parukatega pidulised ning tänavaäärde on magama jäänud oma õllekastide kõrvale paar müüjat. Treppide juures on preemiaks varase tõusmise eest imekaunis vaade päikesetõusust punase taeva ja Suhkrupeamäega. Saan metroo peale istuma ning siis on tunne, et oleme jõudnud "Rongisõidu" lauluga viimasesse salmi, siis kui kõik tukkuma jäävad. Kõik inimesed vagunis on pead norus ja tukuvad:) Kahetsen jälle, et pildimasinat ei ole ning pigistan oma silmad ka kinni. Nii umbes 5 minutit hiljem saan aru, et me ei ole meetritki edasi sõitnud..Siis hakkame korraks liikuma ja pidurdame järsult. Uksed lähevad ainult poolenisti kinni. Peatume jälle. Selline trall käib pea igas peatuses ning vahepeal seisame pikalt ka peatuste vahel. Vahin jubedusega kella ja mõtlen, kuidas sealt maa alt välja saada ja õigeks ajaks kohale jõuda. Lõpuks oma peatuses välja saades lidun jälle nagu hullumeelne. Lõõtsutades jõuan kohale, õnneks mitte liiga hilja. Kolmapäeval on veel mõndasid blocosid oodata aga sel ajal oleme meie hoopis merel ning sulistame soojas merevees, tantsime laeval sambat ja avastame üllatusega oma paadilt veel mitmeid erinevaid eestlasi. Maailm on väike:)

Lugesin statistikat, et 80% kogu aasta õlletarbimisest tarbitakse karnevali ajal ja 70% aasta turismituludest tuleb samuti karnevali ajal. Esialgsetel andmetel arvatakse, et karnevalist teenis linn 665miljonid USD`i. Tänavapidude arv kasvab iga aastaga, sel aastal oli ametlikke pidusid 46o ringis. Samuti kasvab prügihulk, mis tänavatele maha jäi, sel aastal  pälvis see meedia tähelepanu.Uudiste andmetel on prügi korjatud 770 tonni ning see on kõvasti rohkem kui eelmisel aastal. Linnavalitsus nuputab, kas vähendada blocode arvu tänavatel või piirata kuidagi nende alasid, et vähendada nedne mõju linnale. Tahaks loota, et selles osas võetakse midagi ette. Sel aastal olid tõmmatud murualadele ja paljudele parkidele ette oranzid võrgud ning kesklinnas olid osadel majade assaadidel ees lausa metallist plaadid.
Kes karnevalile plaanib lähiaastatel minna, peaks aga arvestama, et see ei ole ainult sambadroomi sulgedega kostüümid aga üüratu suur pidu, mis tähendab üüratult palju inimesi igal pool. Selleks tuleb valmis olla :-)
Järgmine karneval toimub 1.-4. märtsil 2014
Pildil on selle aasta paraadi võitnud sambakool Vila Isabel.

Tähtsad asjad Brasiiliast

Otsustasin teha väikese hariva peatüki, mis äkki kellegile huvi pakub, kel plaan kunagi siiapoole reisida või kes imestab, et kus pagana pärapõrgus ma nüüd elan:-)
Brasiilia sünonüümid on kindlasti muusika ja loodus. Ma ei pea vist hakkama pikalt seletama, miks loodus, vaadake maakaarti ja natuke pilte ning ongi selge. Tahaks aga rääkida natuke muusikast.
Brasiilias olles hämmastab kindlasti inimesi see, kuidas enamik inimesi teab nii paljude laulude sõnu ja alati valjuhäälselt kaasa laulab. Lisaks selgub inimestega lähemalt tuttavaks saades, et nad mängivad ka mõnda pilli. Suur au neile on mängida blocode bändides ning on täiesti tavaline ärgata hommikuti selle peale, et aias laulab kaunil häälel mõni naabrimutt. Täiesti tavaline on ka see, et peole minnes oskavad mehed tantsida forrot, sambat jms paaristantse nii et tantsupeod pole siin ainult elektroonilise muusika järgi rütmilised tõmblused, vaid midagi enamat (elektroonilise muusika pidusid on ikka ka, ärge minust valesti aru saage).

Kõige tähtsam brasiilia  muusika stiil on muidugi samba, alguse saanud Bahiast (üks Brasiilia osariikidest), kus see koos  aafrika orjadega sisse imporditi. Tol ajal importkaubale veel nii kõrgeid tollimakse polnud aga hea kraam saadi sellegi poolest "kaubaga" kaasa. Lisaks sambale on ju tänu aafrikast toodud orjadele Brasiilias ka capoeira nö. võitlustants või mäng, mida silmal ilus vaadata ja kehal hea teha.
Esimest korda mängiti sambat Rio karnevalil 1917 aastal, kuid sambat mängiti loomulikult ammu enne seda.
Siin mõned samba laulikud (kuna autoriõiguste tõttu on youtube lingid kasutud, siis täiendan letras.com.br linkidega - seal võimalik ka sõnu lugeda ja ise kaasa laulda :) :
Beth Carvalho https://www.letras.com.br/beth-carvalho
Jorge Aragao http://www.youtube.com/watch?v=OecgJ9j4Q5c
Seu Jorge  https://www.letras.com.br/seu-jorge


Maailmale on vist tuntuim brasiilia muusika stiilidest bossanova, aretatud mix sambast ja jazzist eelmise sajandi 50ndatel. Bossanova säravaim pärl, mida igaüks teadma peaks on Tom Jobimi ja Vinicius Moraese loodud  "The Girl of Ipanema".  Imelikul kombel pole ma siin Rios olles bossanovat peaaegu üldse kuulnud, üks mu sõber väitis, et seda kuulavad vanemad inimesed ja ma ei ole "vanainimese kohtadesse " sattunud rohkem kui üks kord kui N mind kontserdile kutsus.
Kuula siit loo originaali: Garota de Ipanema

.Lisaks  bossale ja sambale on muidugi  forro, mis nagu sambagi, on ka tantsustiil. Forro sai alguse kirde Brasiiliast ja räägitakse, et nimi tähendavat "for all". See kõlab küll pigem inglise keelsete giidide väljamõeldisena ning usutavamana kõlab väide, et forro on lühend sõnast forrobodó, mis tähendab suurt pidu.
Kuulsaim forro laulja on Luiz Gonzaga. Kui algselt lauldi peamiselt elust kirde-Brasiilias, koduigatsusest jms siis nüüdsed lood on ikka armastusest, kirest ja armukadedusest.
Kes tahab aimu saada forrost, siis selle video järgi saab põhisammu selgeks:
http://www.youtube.com/watch?v=LYJXbXDNnbk

Forro ajaloo kuulsaim lugu on aga siin: Luiz Gonzala "Asa Branca"

 Lisaks nimetaksin veel selliseid stiile nagu  sambast aretatud pagode ja sambadido. Ka tropicalismo, frevo, lambada, sertanejo juured võib leida ikkagi sambast. Ka funk olevat sündinud 1980ndatel Rio favelates, praegu aga toimuvad favelates tihti nö. "ülelinna" funk peod, mida selle muusika austajatel kindlasti külastada tasub.

Brasiilia pop -ja rockmuusika nimedest tasub uurida selliseid nimesid nagu:
Tim Maia (üks minu lemmikuid) Que beleza
Ed Motta Colombina
Milton Nascimento Travessia
Roberto Carlos Eu te amo
Marisa Monte Depois ,  Universo ao Meu Redor ja Nú Com A Minha Música ja
Legião Urbana Indios
Gilberto Gil Esperando na janela
Caetano Veloso Você é linda
Kel huvi veel rohkem süüvida, siis on mulle mainitud selliseid nimesid nagu Crioulo, Casuarina, Los hermanos, Roberta Sá, Chico Buarque de Holanda, Paulinho da Viola, Lenine jne. Kindlasti unustasin kellegi tähtsa siit listist välja aga antagu mulle andeks. See on lihtsalt üks väike läbilõige, mida huvi korral ise edasi uurida.

Veel mõned terminid, mida tasuks teada enne Brasiiliasse tulemist või vähemalt siit lahkudes:
Capoeira - see ei ole popp kokteil, vaid muusika ja tantsuelementidega miksitud võitluskunsti liik. Jällegi pärit  aafrika orjade ajast. Tants käib nii, et üks või kaks tantsivad ringi keskel, ülejäänud plaksutavad ringis kindlat rütmi. Capoeirat saab õppida nii Eestis kui loomulikult Rios  Vt. videot http://www.youtube.com/watch?v=l5dW8ngU-z0
Feijoada - brasiillaste rahvustoit. Üldjuhul süüakse seda nädalavahetusel, see keedetakse kokku ubadest ja rupskitest. Süüakse koos riisi ja farofaga (farofa on röstitud  manioki jahu segu, meenutab natuke meie võiga praetud riivsaia).
Caipirinha - vot see on see kokteil, mida Euroopas saad peentes klubides hingehinna eest osta. Tegelikult on caipirinha üsna odav jook ja Brasiilias on ta ka oluliselt maitsvam kui Euroopas (või siis vähemalt Eestis, oskan võrdluseks öelda). Klassikaline caipirinha koosneb puruks tambitud laimist, suhkrust, jääst ja cachacast. Mis on cachaca? See on suhkruroost tehtud kange alkohol, midagi viina ja tequila sarnast.
Churrasco - see ei tähenda ainult vorsti või liha, pigem kutsutakse nii suurt grillpidu, mis tähendab mitmetunnist (liha) söömaaega, meie mõistes nagu grillipidu.

Lisaks veel mõned väited, mis mulle tundub erinevatest jutuajamistest, vajavad täpsustamist:
Brasiillased ei ole ainult tumedanahalised, jah, siin on neid rohkem kui Eestis aga väga paljudel brasiillastel on heledam nahk kui minul. Ka sinised silmad ei ole siin täielik haruldus, eriti Lõuna-Brasiilias, kus on palju Saksamaalt eelmise sajandi algul emigreerunuid, on siniseid silmi ikka näha. Väga paljudel brasiillastel on sugulased Euroopas, miks? uurige ajalugu:)
Ei siin ei tehta pidevalt voodood. Brasiilia on katoliiklik maa ja katoliiklik usk on siin valdav. Jah, siin on ka candomble usku, mis pärineb Aafrikast ja mille osa on ka ohverdamine - lillede, toidu, alkoholi aga ka loomade ohverdamine. Kindlasti torgib keegi ka kodus nõeltega naabrinaise näoga nukke aga see on pigem ebatavaline kui tavaline.
Siin ei hüppa ringi igal pool ahvid. Rio on küll metsadest ümbritsetud ja ahvipoisse võib mõnel pool näha aga tegemist on siiski cityga, tänavatel on asfalt ja linnas on kanalisatsioon. Täpsuse huvides peab muidugi märkima, et slummides ei pruugi kõik alati nii ladusalt voolata ja linnas on ka kindlasti tänavaid, kuhu asfalt ei ulatu.
Brasiilia naisi on väga ilusaid ja vähem ilusaid. Ma olen aru saanud, et neid erinevalt eestlastest häirib ja ärritab kui hakatakse rõhuma seksikate ja ilusate brasiilia naiste müüdile (või siis faktile).  Seda peetakse labaseks lähenemiseks, kahju, et Eestis veel ei peeta:( Ajakirjandusest on siiski silma jäänud, et Rio de Janeiro naisi peetakse ilusamateks kui teiste piirkondade omasid:)
Ei siin ei käida paljaste rindadega mööda tänavaid ega ka mitte randasid. Need sulgedega naiste pildid, mida te näinud olete, on tehtud karnevali paraadil.
Kõigil brasiillastel ei ole kunstrinnad ja kõigile isegi ei meeldi kunstrinnad.
Nii imelik kui see ka ei ole, kõigile brasiillastele ei meeldi isegi jalgpall aga enamusele meeldib.
Siin ei käi ka vahetpidamata tulistamine narkodiilerite ja politsei vahel. Linnas on tavaline linnaelu, kuskil ilmselt püütakse ka pätte aga elu ei ole nagu filmis "Jumalate linn" Isegi enamikes favelates ehk slummides ei ole selline elu.
Ka favelates ei ela ainult üks kurjategijate kamp vaid tavalised tööl käivad, kuigi vaesed inimesed. Mingi väike osa on pätte ka ja suures osas favelates on politseivalve ning need peaks teoorias olema pättidest puhtad. Sulle ei panda nuga kõrile või ei kihutata kuuli kerre kui sa nendesse favelatesse lähed, neis saab isegi valge inimene elada ja mitmetes on juba hostelitki. Eriti magusa asukohaga favelate pärast käib aga kinnisvarahaidel juba kisma.
Erinevalt ülejäänud Lõuna-Ameerikast räägitakse siin portugali keelt.