Jackson, karvapead ja muud tegelased.

Karnevalimelu on saanud sisse sellise hoo, et tahaks nagu kelgu pealt maha hüpata aga hoog on nii suureks läinud, et on juba liiga hilja, võib end vigastada. Seega, et ikka carioca kultuuri sulanduda, olen minagi mõned blocod oma kalendrisse sättinud. Kuigi ega millegi kalendrisse kirja panemisel pole väga suurt mõttet, sest info täieneb (või siis muutub) pidevalt.

Laupäevaks olin kutsutud oma sõbra Dado korraldatud blocole Laranjeiras. Olin sellel blocol ka paari aasta eest käinud kui enne karnevali Riot külastasin. Loomulikult tuleb sõpru toetada ja nii ma selle plaani võtsingi hoolimata vaevaliselt järgi andvast köhast ja veidi nõdrast kerest, läksin kohale. Fb ürituse kutsel oli algusajaks märgitud 1pm. Arvasin,e t olen piisavalt cariocalik kui jõudsin kohale 1,5 tundi hiljem... üritus ei olnud veel alanud aga rahvas kogunes ja musa mängis nii kõvasti, et mitu päeva nohust lukus olnud kõrvad läksid paugupealt lahti. Istusin ja vaatasin kostümeeritud inimesi ning tundsin puudust kaamerast. Tunnike läks, need, kes lubasid minuga blocoks liituda, smsisid, et ei jõua kohale, kohtume hoopis järgmisel, Ipanema blocol paari tunni pärast. Läksin siis sööma ja vaatasin tagasi tulles natuke veel seda möllu, tõrjusin eemale natuke rohkem kui pealetükkivad lõbusad sellid ning sõitsin bussiga Ipanemale. Umbes 5 minutit peale bussist välja saamist hakkas vihma kallama nagu ämbrist. Kui esialgu oli rahvast murdu, siis vihma peale lidusid vähemalt pooled igale poole laiali nagu oleks nad suhkrust. No meie ka, sest kuidagi märg ja külm oli see vihm. Soojendasime end Evaga caipirinade mõjul veidi seest poolt ning oligi laupäev öösse veeretatud.  

Pühapäeval oli mul üle hulga aja pisut rohkem liigutamist nõudev aktiviteet. Nimelt väike minimatk Internationsi kommuuniga ühes pargis, ronisime mäe otsa, kus 70ndate algul oli veel favela, nüüd aga mõnus park ning  imekaunid vaated laguunile ja randadele. Mäe otsas platvormil laotasime oma kraami laiali ning tegime seal tervilise toidu pikniku .

Toit oli maitsev, seltskond oli väga lahe ja  mõnedega kohtusime juba pealelõunal M Jacksoni blocol Thrilleri blocol. Nagu nimest järeldada võiks, olid kostüümideks Jackole omapärased kaabud, must –valge jms ning muidugi Jacko muusika ning tants.  Peale blocot olid jalad juba üsna pehmed aga me ei andnud alla. Kõigepealt jalutasime kogu pundiga (mis koosnes siis nii Csikatest sõpradest kui äsjaleitud uutest sõpradest Internationis) ühele väljakule, kus tavaliselt pidi olema live muusika. Paraku oli aga telekas teine veelgi tähtsam sündmus – jalgpalli matš ja sel ajal keegi ju pilli ei mängi. Nii meelitasin tantsuhimulisemad endaga Santa Teresasse igapühapäevasele forro peole. Sain lõpuks hommikul turult ostetud ananassid koju viia, kleidi üll visata ja kribinal krabinal veel umbes 3 tundi vahetpidamata forrot tantsida. Kahju, et ma varem pole viitsinud oma kodust ümbernurga asuvale tantsulkale minna, esiteks on mõnus koju tulla kui see võtab vaid 3 minutit ning teiseks oli see tõesti lahe pidu ja väga hea tantsupartneri sain ka endale. Niisiis sain pühapäeval tasa teha viimase nädala tegevusetuse, bilanss peaks tasakaalus jälle olemaJ

Esmaspäeval ei olnud mul ühtegi blocot plaanis aga ühtul pidin väikse fotowalki tegema ühe kolumblasest sõbraga ja just enne väljaminekut popsas facebookis ette uudis, et paari tunni pärast algab rock-ja popmuusika bloco kesklinnas, minu kodust vaid poole tunni kaugusel. Hoolimata koerailmast klõpsisime siis tema kaameraga pilte (uskuge mind, ma olin nagu ammu oma doosi ootav narkar kui sain kaamera oma kätte) ja läksime promotud blocot vaatama. Kell 8 kui see algama pidi, olid platsil ainult õllemüüjad oma kastidega, kes paari potentsiaalset klienti nähes kõik hõikudes meie poole tormasid. Paar tundi kohvikus aja surnuks löömist ja bloco algaski peale. Siin oli tegemist vahvate karvapeadega. Tim Maia lugusid ei jõudnudki ära oodata, sest tuli ju koju minna uueks karnevalieelseks päevaks end  välja puhkama.

Karneval, karneval!

Kohe kui uus aasta pidustused läbi said, hakkas karnevali hooaeg pihta ja iga päevaga kruvib see rohkem ja rohkem pöördeid üles. Vähemalt igal nädalavahetusel toimub erinevates kohtades ja aegadel hulk blocosid. Blocosid toimub ka argipäeva õhtuti. Tuletan veel meelde, et bloco on sõpruskondade või mõne organisatsiooni algatusel tekitaud pidu tänaval, kindlas naabruskonnas, kus mängitakse sambat, tantsitakse sambat, lauldakse, juuakse muidugi õlut ja tihti toimub see kõik kostümeeritult.
Lisaks blocodele toimuvad pidevalt peod ka sambakoolides ja proovid sambadroomil, soovijal on võimalus endale täpselt selline annus sambat doseerida nagu ta välja kannatab või siis natukene rohkem.
Täna lippas õhtul korra kodust läbi  mitmete kilekottidegaTaiana ja teatas, et läheb sõbra juurde karnevalikostüümi tegema. Juba eelmine nädal oli ta elevil ja tahtis mind Saarasse ( see on ostlemispiirkond, kus on praegu iga teine pood karnevaliasjade pood) kaasa kutsuda, et saaksin ka karnevali kostüümi osta. Ma olin endale soetanud just 2 realised üüratu suured prillid ja arvasin, et mulle täitsa piisab karnevaliks nendest ka..
No ja loomulikult kuulen vähemalt kord päevas kelleltki "Andra sa pead ruttu terveks saama, varsti on ju karneval!". Täna helistas veel sõber Dado, kes korraldab ühte blocot Laranjeras, kus 2011 aastal ka käisin. Paar päeva tagasi saatis ta juba ürituse kutse facebookis ja nüüd tahtis ta kindel olla, et ma kindlasti ikka sinna blocole tuleks, minu tervisehädad 2 nädalat enne karnevali ehmatasid teda väga.
Igastahes olen ma aru saanud, et kauem ma enam oma tervenemisega venitada ei saa, see teeb peale minu ka kõik mu tuttavad ärevaks ning sellepeale võtsin täna ette teekonna apteeki, et osta köharohtu. Esialgu läksin muidugi leti äärde ja küsisin midagi köha vastu. Seepeale kosteti, et kui te rohu nime ei tea või retsepti pole, siis me aidata ei saa.  Ma küll üritasin oma pehme ajuga ACC ametlikku nime välja purssida, et miski acetyylc...aga siis andsin alla. Et kas tõesti midagi lihtsat siis ei ole pakkuda?  "Ma võin pastille anda", kostis mister farmatseut kaastundliku näoga.."Ei aitäh, ma pastille ei soovi," vastasin ja tuiasin tühja pilguga mööda apteeki kuni silm tabas järsku ühel pudelil tuttavat nime "ambroxol" ja ennäe pudeli peal ilusti kopsudest pildid ka joonistatud..Saingi omale köhatilgad ning nüüd peaks karnevalini viima ainult üks sillutatud kiirtee.

Siit üks väike näide ka blocost: bloco simpatia i quase amor

Argielu vahepala

Ühel hilisõhtul metroosse astudes tundus, et tavalise vaguni asemel on ette sõitnud sügavkülma konteiner, astusin siiski sisse, sest seal paistis teisigi inimesi olevat aga vagunist 10 minutit hiljem väljudes, ei saanud kaela enam hästi keerata. Sellega kahjuks asi veel ei lõppenud, päevake vindumist ja just siis kui baaris jälle õlleklaase pooljoostes ette kandsin, tundsin, kuidas terve kere hõõgub ja kõik kondid, nahk ja lihased valutavad. Kurtsin end tabanud häda ühele baaris olnud sõbrale ja peale oma vahetust läksin tema juurde, et mitte veel tund aega ööbussiga koju seigelda. Krõbistasin ära kõik pakutud tabletid ning hommikuks olin pisut toibunud aga järgnevad päevad magasin veel kodus. Just siis kui tundus, et nüüd on paras aeg end toast välja ajada ja värskendav kuum dušš võtta, selgus et Taiana on meie vannituppa lasknud kaks töömeest, kes usinalt askeldavad. Näen välja nagu kalts (või nagu siin öeldakse do paresendo um dragon) ja pagen  tagasi oma tuppa..paar tundi hiljem lahkudes teatavad mehed, et enne kahte päeva me dušši kasutada ei tohi.. Olen täiesti shokeeritud ja teatan, et mul on seda dušši kohe vaja, ma ei saa niimoodi ju mitte kuhugi minna..Võtamegi siis takso ja sõidame Taiana vanemate juurde dušši alla.
Vahepeal käisin jälle Richardil abiks, sest olin lubanud ja sellele järgnes jällegi hääletu hommik ning kaks päeva magamist. Olen läbi lugenud juba ka lehekülgede kaupa dengue sümptomeid ja leidnud vastasmaja hoovist papaia puu, mille lehtedest peaks saama hea tõmmise dengue raviks aga tundub, et tegemist on siiski gripiviirusega. Loodetavasti ei tule järgnevates postitustes kajastada brasiilia arstiabi eripärasid, sest loodan nendega mitte kokkupuutuda.
Ka ilmas ei ole vahepeal midagi muutunud. Tundub, et ida-brasiilia kohale on kleebitud suur vihmapilv. Viimasel ööl ärkasin lihtsalt krabina peale üles, sest see oli hirmuäratavalt tugev, mõtlesin, et kuskil keegi ilmselt päästab oma uppuvat maja või autot või iseennast..ja tundsin kõigile neile inimestele kaasa. Jaanuar pidavatki olema suurte vihmadega alati, niisiis kes reisi plaanib, siis detsember ja veebruar on paremad valikud.
 Tahtsin minna Rio lähistele mägedesse ja ka Rios on olnud ronimise plaane aga need on vihma tõttu juba mitu nädalat edasi nihkunud, loodame peatset ilma paranemist.
Pikal kodus passimisel on kasu ka, nimelt avastasin, et meie maja eest käib läbi väikeste prantsuse saiakeste müüa. Olin varem ka kuulnud pardipasuna prääksumist aga ma pole varem viitsinud vaadata, kes selle prääksutamise taga on. Nüüd sattusin akna peal olema ja ennäe imet..värsked lõhnavad saiad on võimalik kätte saada koduukse eest. Ma ikka armastan Santa Teresat, väga sheff koht elamiseks.

2 kuud täis..

Eile sai minu Brasiilia piiri ületamisest täpselt 2 kuud! Selle ajaga olen leidnud mitmeid uusi sõpru, olen saanud omale kodu ja koha, kus ennast natukene kasulikuna tunda ja keelt praktiseerida. Ütleme nii, et ma tunnen end siin linnas koduselt. Isegi kakaovõi saabus mu ellu enne 2 kuu täitumist - õnnestus see lõpuks leida ühest Casa Pedro poest Copacabanal - mul hakkas süda õnnest sees värisema kui onu mu küsimuse peale, kas neil kakaovõid on, jaatavalt vastas. Korraks isegi kartsin, et pakub äkki jälle huulepulka aga võttis külmkaist suure käntsaka välja ja lasin endale pool kilo lõikuda. Kodus tegin kohe esimesed katsed ja Taianale maitses mu shokolaad väga. Üks päev käis Ewa külas ja talle maitses ka. Nüüd pean veel ühe portsu tegema, et pakkuda seda Eduardole, kes kakaovõi leidmisel suurt rolli mängis, küsitledes oma restoraniomanikest sõpru, kust seda leida võiks. Niisiis mu karjuv isu hea shokolaadi järele sai ka rahuldatud.
2 kuu jooksul olen aru saanud, et enamike brasiillaste pidutsemisvõimekusele jään mina kõvasti alla, ma lihtsalt ei viitsi, mulle meeldib öösiti magada. Ok, vahel on tore aga siin lihtsalt toimub iga päev midagi ägedat ja kõigest ei saagi osa saada, muidu lihtsalt ruineerid end nende ürituste vahel ära.
Sel kolmapäeval käisin ühel keeltekooli üritusel, sattusin sinna tänu keeltekooli omanikule Elodiele, kes on siin minu kangelane ja üks näide, kuidas uues paigas oma elu uuesti luua. Ta tuli Riosse kuskil viie aasta eest Prantsusmaalt ja alustas algul prantsuse keelt õpetades ning nüüd on tal keeltekool. Üritus oli lõbus ja rohkete prantsuspäraste snäkkidega ning põnevate inimestega, kel kõigil oma lugu Riosse tuleku kohta rääkida.
Teine huvitav sotsialiseerumise koht on üks mehhiko baar Ipanemas, kus käin aeg-ajalt selle omanikku Richardit kiirel ajal abistamas. Sellega kaasneb keelepraktika ning rohke Eesti tutvustamine, sest loomulikult tahab vähemalt iga teine inimene teada, kust ma pärist olen. Mõnda tabab vastust kuuldes siiras äratundmine, olles seal ise käinud või omades mõnda eestlasest tuttavat või tuttava tuttavat aga mõnikord kui vastan, et olen Eestist, küsitakse üle, et ei kust sa pärit oled, arvates, et ma ei saanud portugali keelsest küsimusest aru.
Aga mõned armastavad jällegi äraarvamismängu, arvates, et ilmselt olen ma Argentiinast, siis et USAst ja siis lisandub ka sakslane või hispaanlane ning seejärel lõpevad tavaliselt variandid ära.

Lisaks vahepealsetele vihmadele tabas siin linna veel üks kurb sündmus. Nimelt leiti umbes nädala eest neljapäeva hommikul oma loodud trepil surnult tšiili kunstnik Selaron. Esialgsetes artiklites kahtlustati mõrva, kuna kunstnik olevat saanud ähvardusi oma endiselt äripartnerilt. Eile käisime korra treppe siia saabunud eestlastega vaatamas. Kui tavaliselt istus alati trepil Selaron ise, siis nüüd oli seal suur pärg, mõned küünlad ja ka mingi filmitiim, kes ilmselt kogu asjast lugu tegi. Respekt kunstnikule, kes midagi sellist loonud on ja tavapäraselt soditud seinade ja treppide asemele midagi värvikat lõi. Siin pildil on punases särgis Selaron pildile püütud veel juunis 2012:

Enne mainisin, et tunnen end linnas juba päris koduselt. Muidugi tunnen pidevalt, et pole siin ja seal veel käinud ja list on peas koguaeg, kuhu tahan veel minna kuigi kohalikud sõbrad juba ammu ohkavad, et ma tunnen neist linna paremini. CS-is kirjutas üks itaallane ja küsis inimestelt nõu karnevali ajal toimuva kohta, ma siis võtsin end kokku ja vastasin talle. Tänas ja nädala pärast kirjutas uuesti, et kuule, ma algul ei näinudki, et sa eestlane oled aga mulle tundub, et sa tunned Riot paremini kui brasiillased, kas sa saaksid veel mõnedele küsimustele vastata... Peaks hakkama vist ikka giidindusega tõsisemalt siin tegelema:)

Sinna tänna lehekene lendab...

Just nii tunnen end viimasel ajal...nagu lendaks ise sinna tänna ja täpselt ei teagi, miks. Tasakaal on läinud ja enam ei saa ise ka aru, mida ma teha tahan ja kuhu minna tahan. Niisiis võtsin vihmaga aja maha ja olen kaks päeva kodus istunud, lugenud, keelt õppinud, teinud asju, mis jäid vahepeal tegemata. Väga mõnus. Huvitaval kombel ei kutsutud ka eriti kuhugi ja ühele kutsele vastasin, et on tegemist kuigi tegelikult ei olnud mingit erilist tegemist. Vahel on nii hea niimoodi, vaikselt tunnen, et hakkan jälle aru saama, mida mina teha tahan ja kus käia.
Aga nüüd reede õhtul läks muidugi möll lahti...Santa Teresa tänavanurgal...Muidu elan nagu vaiksel tänaval aga täna koguneti siin lähistel ja kukuti trumme taguma, lõpuks ei pidanud omaenda kehtestatud koduarestile vastu ja läksin ikka vaatama, mis toimub.  Midagi erilist ei toimunud, rahvas lürpis õlut, tagus trummi ja mõni lõi tantsu ja laulis, lärmi kui palju ja pidu kestab ilmselt poole hommikuni. See on ikka uskumatu kui palju nad pidutseda armastavad ja kui palju nad lihtsalt väljas hängivad ja lobisevad. Brasiillased on väga seltskondlikud ja üksi eriti kuhugi minema ei kipu. Kui keegi on üksi, siis võetakse ta ikka punti, ei jäeta üksi baarileti äärde konutama. Näiteks käisime paari päeva eest koos korterikaaslasega nö. double deidil piljardit mängimas. Varsti seisis meie piljardilaua juures vanem meesterahvas ja no muidugi me võtsime tema ka mängu. Ta oli muuseas 82 aastane ja võitis enamus mänge..Ütles, et naine suri paari aasta eest ja ta ikka käib vahest väljas tuulutamas, muidu oleks ise ka juba surnud. Selliseid 80+ meesterahvaid olen ennegi Lapas pidutsemas näinud, väga vahva, sest nad tõesti naudivad seda ning samas ei muutu nad labaseks (need keda ma näinud olen) ja ei hakka endast poole nooremaid naisterahvaid ahistama nagu näiteks mõned põhja-Euroopa rahvad teevad.

Vihmast, söögist ja joogist

Täna on päev otsa sadanud ja ma tõesti naudin seda..küll südametunnistuse piinaga,, sest tean, et kuskil veidi eemal tekitab see vihm palju pahandust ja paari päeva eest olnud suurem vihm võttis ka mitme inimese elu. Elu siin on tõesti väga erinev kui elad lõuna tsoonis või kui elad põhjatsoonis. Lõunatsoonis naudid kodus läbi akna vihmasabinat, värskemat briizi ja kui sadu järele annab, võid jalutada udusel rannal. Samal ajal aga kuskil favelas või põhjaosas ulbivad inimesed kaelast saadik vees või on mudalaviin nende maja ära viinud. Niisiis Eestis paljuräägitud jaanuaritorm toimub siin iga aasta jaanuaris vähemalt korra. Paari päeva eest nägin uudistes, kuidas keset L-Ameerika suurimat linna ja örikeskust Sao Paolot, istus üks ülikonnastatud mees oma (nüüd juba endise ilmselt) peene auto katusel. Väga kurb. Veel kurvem oli muidugi see, et Angras, mis on Riost umbes 3 tunnise autosõidu kaugusel, viis üleujutus ära mitmeid maju ja inimesed on peavarjuta.

Ma otsustasin täna jagada teiega natuke Brasiilia toitumistavasid ja ostuharjumusi, mis minul on silma jäänud.
Esiteks kui oled vegan, siis on Brasiilias su elu keeruline, vähemalt siis kui tahad väljas või sõprade juures süüa. Brasiillane sööb palju liha, nende veiseliha on odav ja minu varasem kogemus ütleb, et ka hõrk. Nüüd ma väga enam liha ei ihalda, jõulude ajal küll sõin aga igapäevaselt ma seda ei tarbi ning pälvin sellega siin alati tähelepanu. Teine asi mida muidugi süüakse on riis ja oad, mis on kogu Lõuna-Ameerikas inimeste põhitoit.

Nädalavahetustel tehakse feijoadat, see on siis liha (lisatakse üldjuhul rupskid ja vorstitükid) ja ubade kastmesarnade segu, väga rammus ja seda süüakse riisiga. Kui feijoada on minuarust veel päris normaalne tervislik toit kui seda süüa kord nädalas, siis siinne fritüüritud pirukate lembus teeb mind kohati murelikuks.
Kui brasiillasel on kõht tühi ja ta tahab midagi kiirelt nälja kustutamiseks haarata, siis läheb ta esimesse ettejuhtuvasse baari, kus on valik võileibu ja üldjuhul fritüüritud pirukaid. Sellistes baarides salateid sa juba ei leia, kõige tervislikum lahendus on võtta acai - see on nagu jogurtijäätis acai marjadest. Vitamiini- ja kaloririkas, sest sinna lisatakse ka omajagu suhkrut, väga maitsev lahendus. Pean tunnistama, et paar korda nädalas pean acaid kindlasti saama.
Teine võimalus on võtta mahlasid aga neid ei valmistata ka üldjuhul värskest viljast vaid külmutatud viljasegust ning mahla tellimisel ei tohi unustada lisamast "sem azucar" ehk ilma suhkruta, muidu võid saada imalmagusa segu.
 Suur saia-ja piruka lembus kajastub juba ka brasiillaste kasvavas puusaümbermõõdus ning kellel veel ei kajastu, siis sellepärast, et nad spordivad väga palju. Sportivaid inimesi näed linnas igal ajal ning jõusaale leidub siin tõesti igal nurgal. Lisaks kõik need spordirajad ning palliplatsid rannas ja parkides. Ühes jõusaalis käisin oma sõbraga kaasas ning pean tunnistama, et annab silmad ette eesti analoogidele. Treenerid on pidevalt valvel ja nii kui sa hakkad kuskil masinal valesti midagi tegema, on nad õpetussõnadega platsis. Harjutusi näidatakse ette ja sulle pööratakse tähelepanu, ilma et peaksid ise kuskil treenerit taga otsima. Linnas on ka ohtralt vabaõhu "jõusaale", kus saab põhimõtteliselt tasuta teha ka kõik vajalikud harjutused ära. Nüüd avati veel vinge spordiklubi mererannal, kus saab kampaaniakorras käia täitsa tasuta.
 Ühesõnaga kui brasiillased vaataksid üle, mida nad suhu pistaksid, lõpetaks ameeriklaste geneetiliselt muundatud seemnete mulda külvamise ning kehtestaksid rangemad reeglid toitude märgistamisele ja ühtlasi hariks inimesi, et need ameerika suurkorporatsioonide mürgist saasta vähem ostaksid ning eelistaks natuke rohkem köögivilju ja natuke vähem saia, siis võiks neist saada tippvormis rahvas. Kuniks see nö tervislikumate harjumuste juurutamine inimesteni ei jõua, on siin väga popid iluopid, ka rasvaimu ja maovähendamise opid. Näiteks minu korterikaaslane Carlos on maovähendamise opi läbi teinud. Ma ei tea küll tema vanust aga no mitte rohkem kui 30a. Olenemata sellele hirmutavale ettevõtmisele nagu maooperatsioon, ei ole ta oma söögiharjumusi üle vaadanud või vähemalt minu arust toitub ikka täiesti jamalt (kodurahu huvides ma ei õpeta ega targuta, ainult imestan). Näiteks õhtuti ajab ta pidevalt poti täie õli kuumaks ja viskab sinna sügavkülmast igasugust kraami sisse - näiteks taignas krevette  - no need peab tunnistama on väga maitsvad, olen proovinud. Rohelist salatit ja värsket ei ole ma teda aga kuu aja jooksul veel söömas näinud. Muidugi käib ta ka jooksmas aga õhtuti krabab köögikapist igasuguseid krõpse ja küpsiseid, mida on varuks ostetud ikka omajagu. Minu köögivilja wokke ta ei söö, täna tegin läätsevormi ja seda lubas ta homme maitsta. Eks näis..
Magus on siin VÄGA magus. Tundub, et shokolaadi eriti ei sööda, vähemalt mitte sellist shokolaadi, mida mina shokolaadiks nimetan. Shokolaadi tahvlid on küll müügis aga need on sellised piimashokolaadi plönnid, kus maksimaalselt 30% kui sedagi kakaod. Mõru shokolaadi tavapoes üldjuhul pole või kui on, siis mitte rohkema kakao sisaldusega kui 55%, 85% hõrgutisest võin unistada. Neil on ka mingid väikesed shokolaadipoekesed aga ka seal minu mõistes shokolaadi pole, mitte miski ei kutsu ostma..Ükskord kui otsustasin nö. mõru shokolaadi proovida, siis müüja toonitas ikka mitu korda, et kas saan aru, et see on mõru. Polnud see mõru midagi, nii magus, et lõualuud läksid krampi.
Brasiilia kasvatab teadupärast kakaod ehk siis arusaadavalt on ootus üleval, et kakao ja kakaovõid võiks poest leida. Kakaopulbrit küll leiab aga küsides kakaovõid, tuuakse huulepulk ja imestatakse valjuhäälselt, et mis mõttes sa tahad kakaovõid kokkamiseks..Nii et ka ise shokolaadi tegemine pole siiani õnnestunud. Brasiillased söövad palju dulce de leite`t. See on hea magus kiusatus, mida on parem kodus mitte omada,  vedela lehmakommi taoline kreem, mida lastakse nii churrose (fritüüritud seest tühi pirukas) sisse kui määritakse saiale..
Turistile meenub Brasiilia jookidest kindlasti caipirinha kokteil - cashaca, suhkru ja laimi (või mõne teise puuvilja) segu. Pean tunnistam, et väga maitsev aga kohalikud tarbivad seda harva ja jumal tänatud, sest tegu on veel suurema kaloripommiga kui need fritüüritud pirukad. Peamine jook on õlu ja seda juuakse iga päev, igal võimalusel. Tegelikult on see ka arusaadav kuna palavusega on õlu tõesti hea värskendus ning lisaks on ta ka väga soodne, kindlasti soodsam kui naturaalne mahl või vein.. Pean tunnistama, et ka minul on siin raske õllele "ei" öelda. Veini juuakse üldiselt vähe ja vein on palju kallim kui Eestis. Poest leiab argentiina ja tšiili veine, need on enamvähem vastuvõetava hinnaga. Brasiilia enda veinid on huvitaval kombel kallid ja euroopa veinid ülikallid. Siinse hinnapoliitika taga on väga kõrge tollimaks importkaupadele - eri kaupadel on see pisut erinev aga suurusjärk on 40-60%.  Täiesti kontrollitud on ka fakt, et Eestis maksis brasiilia vein vähem kui siin. Selle põhjuse jälile pole ma isegi üritanud jõuda, tundub täiesti absurdsena. Mittealkohoolsetest jookidest tarbitakse guaranad, mis nagu nimigi ütleb, on valmistatud guaranast ja lisatud kamaluga suhkrut ja gaase, teine popp jook on kahjuks coca nagu igalpool maailmas.
Brasiilia on ka maailma suurim suhkrutootja ja erinevaid suhkruid on poes palju. Lisaks on ka terve ports igasguseid suhkruasendajaid ning ainsana siin olen poeriiulil näinud ka närvimürgi aspartaami pudeleid. Ilmselgelt on siinsed "suhkruvabad" tooted aspartaamist pungil, mis teeb mind paranoiliseks, sest kahjuks ei saa aru siinsetest märgistustest ja korralikku märgistust ei olegi. Näiteks olen avastanud ka nn. loodustoodete poes ikkagi asju, mis sisaldavad sünteetilisi maitse- ja lõhnaaineid, kuid täpsustamata jäetakse, milliseid siis.

Selleks aga, et kogu see söögikraam poest kätte saada, tuleb seista pikkades järjekordades. Ma tõesti ei saa aru, kuidas on võimalik, et supermarketis on alati järjekord. Ja isegi kui su ees on ainult 4-5 inimest, kulub aega väga palju. Kassiirid on uimased nagu päikese käes ringutavad kassid ning pakivad aegluubis liigutustega iga eseme eraldi kilekotti. Kui ütlen, et ma ei vaja kilekotti ja laon asju oma kotti, siis teevad nende käed aeg ajalt harjumuspäraseid liigutusi, et ikka kassalindilt kilekott haarata. Tegelikult ei ole minu kodulähedal olevates supermarketites ka mitte midagi osta - riiulid on täis Nestle küpsiseid ja magusat, Nestle jogurteid, mida ma ei söö, nii et kui mul just kuivaineid vaja ei lähe, siis ma supermarketisse ei lähe. Õnneks on olemas ka juurikapood ja kuna ma peamiselt sööngi juurikaid ja puuvilju, siis saan seal oma ostud tehtud. Järjekord on seal väiksem, sest juurikaid ju nii palju ei osteta, kahjuks on aga müüa veelgi rohkem tülpinud kui supermarketi kassiirid :)
Eks inimesi on igasguseid, see siin on lihtsalt ülevaade, mis minul on silma jäänud. Olen kohalikega toiduvalikust rääkinud ka, ise nad muidugi arvavad, et nad söövad päris tervislikult. Kui nad räägivad murelikult oma kehakaalust ja sa ütled, et tead, et see õlu, mis sa iga päev jood, võrdub ühe rammusa lihakäntsakaga, siis nad küll kohkuvad aga teatavad, et õlust nad siiski loobuda ei kavatse. Nalja teeb veel see, et kui eestlased ütlevad, et nad joovad palju alkoholi kuna on koguaeg külm, siis brasiillased toovad põhjenduseks kuuma ilma.

Kuidas ma vooluga kaasa lähen

Siin on mul vahel tunne, et olen nagu sellest prügikasti väljaviimise anekdoodist mees, kes läheb korra välja ja tuleb tagasi hoopis hiljem kui arvata võiks. No õnneks või kahjuks ei oota mind keegi koju nii et võin tulla kasvõi nädala pärast. Aga päris tihti juhtub nii, et lähed plaaniga korraks kuhugi minna, siis keegi helistab ja kutsub sind veel kuhugi ja siis veel kuhugi. Näiteks ühel päeval pidin rannas kokku saama ühe tuttavaga, kellele kunagi Tallinna linna näitasin. Noh ja siis kui olin juba jalutamas metroo poole, et koju sõita, sain sõnumi, kutsega tulla kohtuma ühe teise sõbraga Ipanemas, et juua temaga üks õlu ja veidi lobiseda. Tundus igati mõistlik ots ringi pöörata ja baari minna. Veidi aja pärast potsatas telefoni uus sõnum, kutsega kohtuda ühe teise sõbraga Ipanemas..ja peale seda veel üks ettepanek kokku saada... Samasugune päev oli eile, kus esialgu oli plaan ainult Erlega (üks Eesti tüdruk, kes ka Riot avastab) CCBB-sse ühte näitust minna vaatama. Kohale jõudes selgus aga, et brasiillased on üle ootsute suured prantsuse kunstiarmastajad, sest ümber väga suure maja lookles väga pikk järjekord, ma arvan, et umbes 3 tundi oleks kindlustatud olnud seal sabas seista. Meie vaimud nii näljased kunsti järele ei olnud ning läksime hoopis oma kere täitma. Siis olin kokku leppinud ühe dringi deidi ühe noormehega, kellega tutvusime kunagi sambarongi pidustuste ajal. Üheksa paiku aga kui olin plaaninud ilusti koju minna filmi vaatama, sain korterikaaslaselt sõnumi "Tule blocole!!". Kohe peale uut aastat lähebki ju siin kõva karnevalimöll lahti, ametlik blocode (ehk tänavakarnevalide) hooaeg avatakse homme, 6ndal jaanuaril ning siis on blocod vähemalt kuni karnevalilõpuni igal pool ja igal ajal. See Bloco toimus Pedra do Sal`i lähedal, nii et kaapisin jala jälle umbes 10 blokki läbi linna ja olingi kohal. Bänd mängis, rahvale jagati laululehed uue laulu sõnadega, kõik tantsisid, laulsid ja loomulikult nagu siin ikka..õlu voolas ojadena.  Taianal olid veel mõned sõbrad seal ja umbes 5 minutiga leidsime veel lisaks uusi sõpru ja enne kella 3 või 4 hommikul ma sealt jälle minema ei saanud. Paar minu jaoks lõbusamat kildu, mis mulle sellel peol öeldi:
"Sa laulad väga hästi portugali keeles..." (see tuli selle peale kui ma umbes 30 järjest esitatava uue laulu sõnu ka kaasa hakkasin laulma...brasiillased on ikka vahel lausa imelikult viisakad).
Teine kild: "Tead kui sa oleks mees, siis sa ei saaks küll kunagi ühtegi naist. Brasiilias ei tohi nii tagasihoidlik olla!" (seda ütles loomulikult üks mees:)

Uuel aastal uue hooga!

1.jaanuaril, peale mõnetunnist und suunduvad kõik loomulikult...randa. See on vahepealsetel hommikutundidel ära koristatud (vähemalt Ipanema oli) ning nüüd on liiv täis päikesevarje ja toole. Varje oli nii palju, et oma varju rentima ei pidanudki, sest teiste varjud varjasid päikese nagunii ära.
 Ma leppisin juba öösel Lucianaga kokku, et päeval rannatame, hommikul saatsin veel mõned smsid ja kui 3 paiku lõpuks randa jõudsin, siis oli juba päris suur seltskond koos. No üle poole seltskonnast olid küll äsja rannast leitud tuttavad aga toredad ikkagi. Suurema pundiga rannas käik on palju vahvam. Lisaks lobisemisele saad ka vees kaugemale ujuda ning seal rahulikult pikalt ulpida, ilma et peaks oma kotti kuskil pingsalt valvama. Eesti keelt sain kõvasti rääkida, sest kõik kolm eestlast, keda siin tunnen, olid ilusti kohal.
Loodan, et uus aasta tuleb nüüd igati seltskondlik koos lõõgastavate hetkedega ookeani soojades lainetes:)
Ilusat uut algust kõigile!

Reveillon

Reveillon tähendab siin aastavahetuse pidustust ning see on karnevali järel Rios suurim pidustus. Kui Sidney aastavahetuse ilutulestikku peetakse maailma suurimaks, siis Rio oma on Sidney järel teisel kohal. Seega turiste nii Brasiiliast kui mujalt maailmast sõidab Riosse kokku sadades tuhandetes, eelmisel aastal olevat neid olnud veidi alla miljoni, hinnad tõusevad poodides ja kohvikutes vähemalt mõne reaali võrra ning rahvast on liikumas palju. Aga sellegi poolest vähemalt kõik turistid, kes sel ajal Rios on, tahavad Copacabanele minna, et osa saada grandioossest ilutulestikust ja kõigest muust peo juurde käivast.
Mina üritasin magada 31.detsembri hommikul nii kaua kui võimalik, et end suureks ööks ettevalmistada. Kui ma elaksin Ipanemal, siis oleks minu aastalõpu rituaali kuulunud ka rand ja suplus aga Santa Teresast ei viitsinud järjekordsel väga kuumal päeval reisima hakata. Selle asemel  tegin igapäevase trepironimise, ostsin poest puuvilju ja köögivilju, tegin omale ahjukartuleid ja ahjupeeti ning värske rohelse salati, panin niigi kuumas toas küünlad põlema, tegin aastast kokkuvõtte ning panin kirja ka uue aasta plaanid ja soovid. Siis tegin aasta viimase jooga trenni ning oligi aeg end valmis panna: kolmas kord päevas dushi all käia, vee pudelid sügavkülmutada, küpsised kotti pakkida, šampus kotti pakkida, vetsus käia, natuke veel süüa, jälle vetsus käia, valged riided selga panna ning teele asuda. Tundus nagu hakkaksin ekspeditsioonile minema? Üldsegi mitte, hoopis Copacabanale aastavahetust pidama koos ülejäänud Rio elanikega. Enamik kohalikke sõpru tõmbasid näo krimpsu kui oma soovist aastavahetus Copacabanal veeta, teada andsin. Nii sain kokku hoopis osade Couchsurfi tuttavatega ning läksime koos seda ilmaimet vaatama. Mind hoiatati, et rahvast on nii palju, et käia ei saa, vetsu ei saa, juua ei saa ja kõik pissivad merre. Niisiis olin valmistunud kõigeks.. Sattusime olema aga õigel ajal õiges kohas, seega varakult, 7 paiku õhtul kohale minnes saime metroos isegi istuda.  Olin küll kõhu kõvasti täis söönud aga ühel hetkel hakkas ikka nälg kimbutama, ka nurgabaarist sain võileiva kätte ilma pikemalt võitlemata. Enne kesköö saabumist saime kõigi teiste couchsurfaritega rannal kokku ning siis võttis pidu juba täistuurid üles.
Lahe oli näha rannal ja tänavatel tervet seda inimhulka, kes kõik olid riietunud üleni valgesse. Siin on selline tava, et kindlustada uueks aastaks hea õnn. Merre visati lilli Yemayale (siinne merejumalanna) samal eesmärgil ning peale uut aastat käisime meres üle seitsme laine hüppamas, et ikka kõik soovid uuel aastal täidetud saaksid. Kui siis kell 12 sai, lendasid shampuse pudelitel korgid ning algas täpselt 16 minutit kestev absoluutselt fantastiline, suurepärane, imetlusväärne, grandioosne ilutulestik. Ma ei ole kunagi nii ilusat ilutulestikku näinud. Lihtsalt vaatad, huilgad ning külmavärinad jooksevad üle selja. Kuna mul puudub praegu tehniline abivahend, millega seda vaatemängu salvestada, siis sain ka kogu tähelepanu sellele vaatemängule suunata ja oma ajusse salvestada ning nüüd pean teiste kaameratöö lihtsalt internetist üles otsima, et seda teistega jagada:)
 Ilutulestik tuli ranna ääres olevatelt laevadelt ning nende laevade taga seisis hulgaliset kaunilt valgustatud kruiisilaevu ning taevas rippus täiskuu. Kahe sõnaga - muinasjutuline vaatepilt. Rannas oli mõnus positiivne energia, inimesed olid küll pisut või pisut rohkem vindised aga keegi ei kakelnud ega ärbelnud. Kõik kallistasid ja musitasid, soovisid uut aastat ja shampus voolas ojadena.  17ndal minutil tänasime brasiilia maksumaksjaid selle ilusa etenduse eest ning tormasime vette üle lainete hüppama. Endalegi üllatuseks õnnestus ka tualetis käia ning ei pidanudki üle paari minuti sabas seisma.

Kui 4 paiku otsustasime metroo peale minna, siis pääsesime sinna ilma järjekorrata ning kõik oli mõnus. Kui aga järgmisesse peatusesse jõudsime, siis uste avanedes popsas sisse selline lärmav inimmass nagu oleks nad tunde kuskil tropis kinni olnud. Pärast selgus, et nii oligi. Pealava ümber oli olnud selline trügimine, joogivesi oli otsas ja mõned olevat seisnud 3 tundi sabas, et metroosse saada. Vot siis, mis tähendab olla õigel ajal õiges kohas.
Glorias maha minnes selgus, et taksosid ei paista kuskilt (see polnud muidugi midagi üllatavat uusaastaööl), niisiis otsustasin sooritada isikliku kangelasteo ja minna öösel jalgsi Santa Teresasse. No ükski terve mõistusega kohalik seda heaks ei kiidaks aga kuna mu usk, et minuga läheb kõik hästi, on ikka jätkuvalt suur, siis läksin. Tegelikult mul oli suva ka, pistsin oma vähese sularaha seeliku taskusse, vana samsungi saia ka ja ülejäänud asjad olin valmis esimesele küsijale loovutama. Hommikusse sõudev mahe troopikaöö oli jalutamiseks igati mõnus, tänaval liikus veel natuke rahvast ja keegi mu kotti ka endale ei küsinud. Santa Teresa tänavad olid täiesti välja surnud kui välja arvata üks jalutav ilus lokkidega itaallane. Rios lihtsalt käib asi nii, et inimesed räägivad omavahel, niisis tuli loomulikult juttu puhuma ka itaallane ja mul oli selle üle ainult hea meel. Meil oli üks tee ja kell 5 hommikul tundus igati õige mõttena koos veel kuhugi dringile minna. Miskipärast olid aga kõik ST baarid selleks ajaks suletud. Siis aga märkasime baari taga majas ühte pidu ning praokil väravat. Läksime sisse ja agar itaallane lasi kohe peoperenaise kutsuda ning möllis meid sisse. No et baarid on kinni ja et  tahaksime ühte õlut ja veits juttu rääkida..no kellel selle vastu midagi olla saab.. brasiilias loomulikult mitte.. peoperenaine Debby teatas, et ta armastab itaallasi, olevat ühega just 11 aastat abielus olnud ja eestlased olevat ka toredad. Niisiis hakkas mu uusaastapidustuse teine osa. Debby pidas samades ruunides vintage poodi, niisiis oli koht shikk, musa hea ja õlu külm ja itaallane kuum. Kui taevas juba roosaks läks ja linnud vidistasid oli aeg peole joon alla tõmmata ja minna uue aasta esimest und magama.
Järgmisel päeval lugesin, et copacabana aatavahetuse peol käis 2,3miljonit inimest. Ilm oli ilus, mis pidavat aastavahetuse kohta ebatavaline olema, mulle kinnitati, et aastavahetusel meil alati sajab...kartsin juba, et tuleb nagu eesti jaanipäev aga läks õnneks brasiiliapäraselt teisiti kui plaaniti:)
Siit näeb natuke seda ilutulestikku videos ka: http://youtu.be/JQj5vB303Zk