Kord ja progress?

Brasiilia lipp on minu meelest ilus ja meeldejääv, kenad värvid. Nende moto on ka igati väärt aga fakt, et tegemist on Brasiilia lipu motoga, ajab mind pehmelt öeldes itsitama. Olgu öeldud neile, kes aru ei saa, et tõlkes tähendavad need sõnad korda ja progressi...
Tõesti, näiteks Saksamaa lipul oleks selline moto omal kohal aga üsnagi kaootilises Brasiilias ajab see muigama. Muidugi on tore, et püüdlus on progressi poole ja tegelikult arvatakse, et progress ongi juba väga kõva. Paraku peab nentima, et õitseng oleks märksa suurem kui bürokraatia hammasrattad oleks väiksemad, korruptsioon samuti. Moto pärineb muuseas Auguste Comtes`i positivismi motost "Love as a principle and order as the basis; progress as the goal"

Värvid kollane ja roheline pärinevad imperiaalsest Brasiiliast ning tähed sümboliseerivad riigi osariike. Tähtede asukoht lipul on aga vastav sellele, mis oli Rio de Janeiro taevas 15.novembril 1889 kui vabariik välja kuulutati.

Natuke veel ka rahvuslikest  iseärasustest, mis vahepeal silma jäänud.
Enamus inimesed Rios ei ole kuulnud midagi jalgratta sadula kõrguse reguleerimisest vastavalt oma pikkusele s.t. kui sul on pikad jalad, peaks sadul olema kõrgemal, et jalg läheks peaaegu sirgeks ja põlved ei käiks lõua alla. Siin laseb 99% ratturitest sadula täiesti alla ja sõidavad nagu laste rattaga, põlved käivad kõrvadeni.

Kui sa reisid Brasiiliasse, siis peaksid selgeks õppima vähemalt paar lauset portugali keelt. Vähesed räägivad inglise keelt aga kui sa soravalt alustad juba paari lausega, siis avanevad sulle kõik uksed ja kindlasti saad esimese lause järel ka komplimendi su suurepärase keeleoskuse kohta. Kui sa sellest muidugi aru saad:) Aga inimesed on abivalmid ja leidlikud ning hoolimata keelebarjäärist saad oma asjad aetud kui hoiad laia naeratuse näol ja kasutad võlusõnu (võlusõnad ehk palavras magicos on tänan, palun, palun vabandust, palun mööda, tere jms). Tihti turistidega toimuvaid arusaamatusi kõrvalt jälgides saavad alguse just sellest, et unustatakse ära, et brasiillane on üldjuhul viisakas ja ootab viisakat lähenemist ka sinult. Toorelt peale lennates ei saavuta sa midagi.

Eelmine punkt viisakuse kohta ei kehti absoluutselt metroos. Metroo viimases peatuses väljudes võid kindel olla, et umbes kuus inimest üritavad siseneda korraga, ootamata, et kogu metroos olev kamp saaks väljuda. Muuseas käib praegu ka viisakuskampaania, et inimesed pakuksid vanadele ja rasedatele istet, see üldjuhul minu meelest toimib, sest on eraldi pingid nö. erisoodustusega inimestele ja üldjuhul ikka pakutakse neile istet.

Brasiillased nagu ka mitmed teised lõuna-ameeriklased söövad riisi ja spagette koos. Sellest fenomenist ma ei  ole aru saanud hoolimata sooritatud intervjuudest nendega, kes seda tõesti teevad.

Ära kritiseeri nende maad või linna, valitsust vmt. See lõbu jäägu neile endale kui sa just muidu ei saa, võid kritiseerida hinnataset ja hullumeelseid bussijuhte, muud kritiseeritavad teemad on out.

Brasiillased ei reisi eriti või kui seda teevad, siis peamiselt suunal New York või Miami. Huvitaval kombel ei reisi paljud ka oma riigi siseselt. Kindlasti on üks põhjustest väikene sissetulek aga olen rääkinud ka nendega, kellel vähemalt rahalised vahendid peaks olemas olema, sellegipoolest suurt tahtmist kuhugi sõita pole. See on muidugi natuke ülekohtune üldistus:)

Bip Bip ehk baaripidamise uued suunad

Lisaks kannatamisvõimele ühendab brasiillasi eestlastega ka äärmiselt kehv teenindusoskus või teenindusvalmidus. Kuigi nad on märksa paremad suhtlejad, eelistatakse suhelda oma kolleegidega või sõpradega, mitte kliendiga. Kiire ja asjalik teenindus on pigem suur erand ning pigem üksikute populaarsete (see ka üks põhjus ilmselt, miks nad populaarseks said)  restoranide pärusmaa. Kui soovid siin kiiresti ja võimalikult soodsalt söönuks saada, siis vali per quilo (ehk kaalupõhine buffee). Seal sõltub söögi kättesaamine sinu oma käteosavusest ja kiirusest, vaid joogi toob sinu soovile vastavalt ettekandja.
Täna sain lõpuks ära käia legendaarses baaris Bip Bip, mida mulle juba ammu soovitati. Olin sealt mitu korda mööda käinud aga kuna parasjagu muusikat ei mängitud, siis ei otsustanud jääda. Täna oli teistmoodi. Olime ühe tuttavaga kokku leppinud kohtumise seal baaris ning kui kohale jõudsime, olid pillimehed ilusti juba paigas aga veel ei laulnud. Omanik (ning baari ainus töötaja ühes isikus) istus veidi pahura olemisega lauas ja seletas paari sõbraga. Üks laudkond oli tänaval juba istet võtnud, rohkem laudu ei olnud välja pandud ja sees ka ruumi polnud. Niisiis võtsime omaniku soovitusel ise hunnikust laua, tassisime tänavale, panime üles. Rob pani ka lina lauale ja tõime endale toolid. Siis tuli isu ka õlut võtta, käisime ise külmkapist õlut võtmas ja omanik ilmselt pidas siis silma peal kui palju me joome. Enne kui muusikud mängima hakkasid, manitses omanik kõiki kuss olema, et ikka muusikat kuuleks ning kui keegi mõnes oma väljatassitud lauas lobisema kippus, tabas teda omaniku kuri pilk. Lauldi ja mängiti sambat ja see oli imeilus kuulata tõesti. Vahepeal kandsime endale aga ise õlut juurde. Mõned inimesed tahtsid pitsi kangemat ja ka selle valasid nad endale ise välja. Kui tuli soov lahkuda, siis lihtsalt mindi omaniku lauast läbi ja viidi talle raha. Me koristasime ise oma klaasid ka ära aga pesema ei hakanud. Lauda ka tagasi ei viinud.  Muuseas see baar on oma live samba esituste pärast väga kuulus. Koht on olnud avatud 1968 aastast alates ehk siis 44 aastat. Positiivne on see, et toetatakse mitmeid abivajajaid ning muusikakuulajatele pannaksegi südamele annetada, annetuste saajatest saab baaris ka lähemalt lugeda. Südamlik projekt aga  see iseteenindamise osa ja torssis omanik baarinurgas kalkulaatoriga muudkui midagi kokku löömas oli lihtsalt absurdselt naljakas. Teisalt tore äriidee, milleks palgata uimaseid teenindajaid kui kliendid selle kõik ise ära teevad ja saavad joogid pealegi palju kiiremini kätte ning on seega rahulolevamad:)

Kust läheb brasiillase kannatuse piir

Juba mõnda aega olen omaette mõlgutanud mõtteid teemal, kumbal rahvusel on suurem kannatamise võime, kas eestlastel või brasiillastel. Ma ei hakka laskuma ajalooliste kannatuste tasemele, selge see, et mõlema riigi põlisrahvusel on olnud kannatusi kõvasti ja nagu laulusõnad ütlevad eestlaste kannatuste kohta, oli meil katk ja seejärel nälg ja nälga ettevalmistav nälg. Minu mõtted liikusid käesolevas ajas. Olgem ausad eestlaste ära kannatamise võime on imetlusväärne - vähenda niigi alaväärseid palkasid, tõsta hindasid, varasta ups vaheta maatükke, mürgelda elektriga, eestlane ei karju, ei pane autosid põlema, nohistab võibolla natuke pahaselt kui sõbraga viinaklaasi tõstab aga kannatab kõik ära, sest kuidas siis muidu ikka saab.. kuskilt leitakse ikka see rahanatuke kõik kinni makstaja elatakse edasi, võib-olla ainult natuke suuremate maohaavadega kui enne.

Brasiillaste elu vaadeldes, siinset hinnataset tunnetades, tekivad samad küsimused. Kuidas inimesed ära elavad ?  Sellele küsimusele mul jätkuvalt vastust pole. Ka siin ei põletata autosid, ei tehta midagi kardinaalset korruptsiooni vastu vmt. Ühesõnaga elatakse vaikselt edasi.

Erinevalt Eestist on siin aga päris tihti elekter ära. Kui täna hommikul suure vihma ja tugeva tuulega jälle elekter tükiks ajaks kadus ning õhtupimeduses koju tulles ka veel pool kvartalit kottpime oli, siis küsisin oma korterinaabrilt, et kas tõesti ainult mulle tundub aga näiteks ajakirjanduses ei pahanda keegi nende elektrikatkestuste üle. Kui Eestis on kuskil kasvõi kaks tundi elekter ja/ või hoidku Jumal selle eest internet ära, siis on järgmiase päeva ajalehed kogu pahameelt täis trükitud. Selle peale tulid kuldsed sõnad: "Rios lähevad inimesed tõeliselt närvi ainult siis kui keegi läheb jalgpalli, õlle, samba või karnevali kallale. Muud asjad neid lihtsalt ei huvita." Näiteks toodi juhtum, kus keegi üritas vähendada riigi poolt sambakoolidele makstavat toetust kuna neid summasid oleks märksa rohkem vaja näiteks haridusele. Loomulikult tõusis sellest paanika, sest kes siis on nõus karnevali kohalt kokku hoidma.

Today was a good day!

Brasiilia asub lõuna poolkeral ning kui Eestis oodatakse kevadet või õigemini peaks juba oodatama suve, siis siin hiilib kohale talv. Pühapäeval oli küll sooja 30kraadi aga õhtud on juba pikemad ja jahedad ning mina olen magama hakanud teki all. Kui aastaajad on põhja poolkeraga võrreldes vahetuses, siis nädalavahetused käivad kogu muu maailmaga samas tempos, st. kõigil "tava töökohta" omavatel inimestel on sinuga aega kohtuda nädalavahetustel. See tähendab, et nädalavahetustesse tuleb vahel mahutada rohkem kui laid back elustiili mugavus tahaks. Olenemata sellest on tore kõiki sõpru tuttavaid näha ja midagi lahedat koos ette võtta.
Näiteks käisin lõpuks ära taevani kiidetud jazzklubis Maze. Mazest kuulsin esimest korda kui novembris Riosse tulin. Juba siis ebaõnnestus katse sinna minna, sest teistel oli midagi muud ees ja üksi ei tahtnud nagu ka seda ette võtta. Niimoodi ebaõnnestusid mul enamik katsetest seda Downbeati sõnul üheks maailma parimaks jazzikohaks kutsutud klubi külastada. Maze asub tegelikult mulle väga lähedal, ühes favelas ning sealt on üks ägedamaid vaateid linnale. Niisiis sel reedel oli plaan kindel ning hoolimata sellest, et kaks kodanikku, kes olid raudselt minuga lubanud Maze tulla, alt ära hüppasid, leidsin kiirelt kaks asendusliiget ning läksimegi seda paljukiidetud kohta ja pidu kaema. Koht oli huvitav, vaade ilus ja enamus muusikast ka kõrva paitav. Kõhutäie naerda sain ka tagasiteel van-is istudes. Lugu järgmine: meie selja taga istusid kolm kenakest itaalia noormeest. Van oli juba paigast liikumas kui kohale jooksis kohkunud näoga brasiilia tütarlaps, noormees kõrval, pistis pea aknast sisse, vahtis itaallasi  ja seletas siis, et mitte see, väga sarnane aga mitte see! Vaatasime kõik teda pärani silmil ja siis ei saanud itaallased muidugi vait olla ja küsisid, et keda nad otsivad ja miks ja mis mõttes sarnane. Tüdruk siis vastu, et otsime ühte itaallast, ta oli täpselt nagu sina aga kole! Õnneks oli ilusal itaalia teisikul huumorimeel.

Pühapäeval oli plaan ronida jällegi ühe Rios oleva mäe otsa, seekordseks vallutuseks sai valitud Babilonia mägi. Tegemist ei ole mingi ronimisoskust nõudva kaljuga vaid lihtsa väikse jalgsimatkaga, et nautida ilusaid vaateid, vihmametsa, uurida lähemalt ühte madalasissetulekuga kommuunitit (favelaks ei tohiks neid naabruskondasid enam kutsuda) ning lõpuks süüa üleval ära kõik seljas tassitud toit ehk pidada piknikku.
Seekordsed ronimiskaaslased olid Internationsi ronimishuvilised tervisliku toidu nautlejad.  Kõlab hästi eks? Ongi hea! Eelmine kord pidasime piknikku Catacumba pargis ja sõime isetehtud ja eksootilist head ja paremat. Seekord otsustasin ka hiilata ja küpsetasin rukkileiba mandlitega ning siis veel oma eriti hõrku shokolaadikooki ka. Kuna eelmisel õhtul lobisesin oma sõbraga kolm tundi skypes ning nii muuseas teise käega küpsetasin köögis, siis läksid kõik asjad natuke vussi. Leib oli ahjus tiba liiga kaua ja kook oli juba paar minutit ahjus olnud kui mulle meenus, et jahu jäi lisamata, võtsin siis kuuma taigna uuesti välja ja lisasin äraJ Lõppkokkuvõttes tuli ikkagi nii söödav, et kõik söödi 2 minutiga ära ja eesti leiba käidi muudkui eraldi kiitmas.
Olen seda enne ka maininud aga iga korraga tunnen kui hea on tutvustusringis öelda, et olen eestlane. See mõjub nagu mingi jäämurdja, sest alati käib seltskonnast läbi kahin ...ooo Eesti..ja pärast tullakse ükshaaval rääkima, et kas ollakse käinud või teatakse kedagi, kes on käinud või uuritakse, kus see täpselt on või öeldakse, et ma olen esimene eestlane, keda nad kunagi näinud on. Ühesõnaga hoobilt olen üleüldine huviobjekt. Vahel tunnen end nagu muinasjutu printsessina kuskilt kaugelt imedemaalt, millest nagu midagi on kuuldud aga kas see on päris, keegi ei tea. Nüüd siis õnnestus ka imetoitu eesti leiba populariseerida ja tundub, et võiks oma leivatööstuse siin püsti panna küll.

Peale matkamist oli esialgu kindel plaan koju puhkama minna, sest nädalavahetuse esimene pool oli üsna tihe olnud ja ei suutnud kuidagi haigutusi tagasi hoida. Siis aga saabus sõnum, et kodu lähedal Santa Teresas on tasuta tantsutund ja kontsert. Ei saa ju jätta minemata kui pidu on toodud peaaegu koju kätte. Niisiis trampisingi kiirelt mäest üles kontserdile  ühe Santa Teresas elava sõbrannaga kohtuma ja ei kahetse mitte grammigi. Laval oli uhke orkester ja lauldi ära kõik kuulsad brasiilia laulud ja siis asuti Frank Sinatra repertuaari kallale, muuseas laval mängis ka 92 aastane trummar, kes tagus trummi kui kadunud Gunnar Graps.

Õhtul voodisse kukkudes võtsin pühapäeva kokku – minu tutvuste pagasisse tuli juurde mitu väga toredat uut inimest, ma käisin kohas, kus ma varem polnud käinud,  ma nautisin kaunist loodust ja head sööki ja pistsin varbad sooja merevette, nautisin ilusat muusikat, sain südamest naerda ja sain kokku hea sõbraga, kellega seda kõike jagada ehk siis „It was one very good Day!”   Soovin teile uueks nädalaks palju häid päevi ja oskust neid märgata!

Argielu varjuküljed

Olen seda teemat varem ka puudutanud aga vahel keerab kopsu jälle üle maksa ja no kus seda kriitikat siis veel pritsida kui mitte oma blogis.
Brasiillaste kehvade toitumistavade ja toiduvaliku kohta olen juba virisenud küll. Üleeile käisin poes, et osta koogi jaoks võid. Koogi jaoks tahaks muidugi soolata võid. Kujutate ette, et riiulil oli 10 (!) eri sorti võid ja neist vaid üks soolata ning see maksis muidugi poole rohkem kui soolaga võid.
Umbes samasugune ebaõiglus valitseb jogurtite ja koorte osas. 99,9% toodetest on "light" ning üksikud normaalse rasvasisaldusega tooted maksavad umbes 2 korda rohkem. Kuna light tooted on juba ammu kahjulikeks tunnistatud ja kaalulangetamisele nad vastupidiselt paljude arvamusele kaasa ei aita, pigem on vastupidine efekt, siis ajab selline valikuvabaduse puudumine mind igakord vihale.
Järjekorra teemat olen ka juba varem puudutanud, arvasin algul, et see on kõrghooaja või karnevlaihooaja vmt häda aga tundub, et need järjekorrad on sellised aastaringselt. Enne kui nad neid kilekottide üksteise sisse mätsimist ja iga paki eraldi kilekotti pakendamist ei lõpeta, pole ilmselt lootust paranemisele. Huvitav on veel see, kuidas on loodud töökohti. Tuima kala näoga on lisaks kassapidajale kilekotti toppija töökoht ning siis veel alati mingi tähtsam asjapulk, kes käib raharull taskus ringi ja kui keegi julgeb 50realisega maksta (umbes 20euri), siis on ju äärmiselt ebaturvaline nii palju vahetusraha kassas hoida...palju turvalisem on kui see proua oma raharull peos läbi poe jalutab ja niimoodi pidevalt raha vahetab.. tal on alati kaks tuima näoga preilit ka kaasas, turvade moodi nad pole, pigem jälgivad prouat ja õpivad vist midagi.
Aga no mis sa ikka võõral maal targutad, vaata ja lihtsalt imesta:)

Huvitavat lugemist Brasiilia majanduselust

Tõesti hea ja terav artikkel, mis lahkab veidi lähemalt Brasiilia majanduskliimat. Kel huvi või isegi mõtteid siia tulla äri ajama,  siis soovitan lugeda. Saab naerda ka:)

Kliki siin: Miks maksavad asjad Brasiilias nii palju

Pulmad ja lahutused Brasiilias

Brasiillased pidavat pulmapidudele kulutama üüratuid summasid, üürikorteris elav tulevane paarike ei pea paljuks võtta laenu ja maksta uhke peo eest suurusjärgus 150 000 RS. Võiks arvata, et säärane investeering pulmadesse hoiab laenumaksjaid ka kauem koos, statistika näitab, et lahutavad rohkemgi kui eestlased (meie näitaja 1000 elaniku kohta 2,31)

Hoolimata kallitest pulmapidudest tõuseb lahutuste arv sünkroonis kinnisvara ja muude hindadega. Brasiilia statistikaamet väidab, et 2011 aastal kasvas lahutuste arv võrreldes 2010 aastaga 45,6%, ehk 2,6 lahutust 1000 elaniku kohta. Statistika näitab ka kasvu lahutuse järel jagatud laste hooldusõiguse osas 5,4% (aasta eest 2,7%). 87,6% juhul on lapse peamiseks hooldajaks siiski naine. Kasvanud on ka sünnitajate vanus ilmselt samas tempos, mis Euroopaski, eriti Sao Paolo ja Rio osariikides. 2011 sünnitajatest oli 21,7% emadest vanuses 30-34aastat.
Nüüd võib jällegi oodata abiellumiste kasvu, vähemalt Rio osariigis, sest nüüdsest võivad ka samasoolised ametlikult end paari panna ja koos pulmalaenu võtta. Huvitav oleks näha mõne aasta pärast nende lahutuste statistikat.