Tänu Kon Tiki reisijuhi staatusele, kes mul õnnestus veebruaris olla, sain uuesti külastada Iguacu jugasid. Mäletan kui nägin neid esimest korda ,seda vaimustust ja imetlust, mida tundsin. Peaks mainima, et see imestus ja vaimustus ei vähene kui näed neid rohkem kui korra.See on tõesti imeline ning igaüks kel plaan Brasiiliasse reisida, peaks joad ka endale ajakavasse mahutama. Kindlasti tasub vaadata jugasid mõlemalt poolt - Argentiina poolel on 75% jugadest ning seal tunned end kogu selle möllu sees ja saad ise märjaks. Brasiilia poolel on aga vaatepilt maalilisem ning saad pärast kaeda, kus eelmine päev ära käisid ja kui suur kogu see juga tegelikult ikka on. Iguacu juga kuulub ka uue 7 looduseime hulka.
Siit saad aimu jugadest: http://www.youtube.com/watch?v=7VnnU7Ks8G4
Lisaks on ETV-s aeg ajalt dok film saadaval (filmi vaatamine ei asenda vahetut kogemust :)
Tuesday, February 19, 2013
Monday, February 18, 2013
Põige Porto Alegresse
Karnevaliga sai ümber ka minu esialgne aeg Brasiilias, pakkisin asjad raske südamega ja lendasin Porto Alegresse, et sealt minna Uruguaysse. Napilt napilt jõudsin lennukile, ise ka ei tea kuidas see juhtus, ma ei saanud arugi, et olen hiljaks jäämas. Tegin rahulikult omal käel automaadis check in-i ja läksin siis otsima, kuhu kott viia. Kohe kui ühelt tütarlapselt küsisin, kuhu ma oma koti peaks viima, täpsustas mu sihtkohta ja pistis jooksu ning käskis mul järele joosta. No jooksin siis,saime koti antud ja ma ikka veel ei saanud aru, et kuidas siis nii kiire on.. Läksin rahulikult oma värava poole ja seal ilutses juba "last call". Sain peale ja õnneks jõudis kott ka. Paraku tabas mind aga lennukis mingi tundmatu viirus, st. süda läks hullult pahaks, nii et võitlesin pidevalt iseenda ja oma maoga, et lõpuni viisakalt vastu pidada. Lõpuks läksid veel kõrvad ka nii lukku, et oleks tahtnud karjuda nagu imikud seda teevad. Tavaliselt ei esine mul kõrvades mingeid reaktsioone kui ma just nohus ei ole. Olin oma kohal juba nii kägaras kõigi hädade pärast, et kõrval istuv vanem proua pani käe õlgadele ja uuris, et kas mul on midagi väga hullusti. Ma ütlesin läbi paari pisara, et olen väga väsinud, arvestades, et tulime Riost, kus just maailma suurim pidu läbi sai, siis ta noogutas mõistvalt ja lasi mul edasi ohkida.
Esimene öö Porto Alegres läks rahutult tualeti potti kallistades, järgmisel hommikul oli selge, et Montevideo poole ma veel ei sõida, magasin terve päeva ja öö ning vahepeal loivasin ainult bussipiletit ostma. Teisel päeval oli parem ja tegin ikka linna peal tiiru ka, siit kokkuvõte:
Porto Alegres ei istuta...bussipeatustes ja bussijaamas pinke ei ole, samuti pole pinke tänavatel ning bussipeatuse juures oleval majatrepil on ka silt, et seal istuda ei tohi. Haigusest nõrgal inimesel on siin raske kuigi haiglaid on siin väga palju. Igal nurgal oli mõni haigla, huvitav, kas siin on palju haigeid?
Porto Alegre pidavat olema üks euroopalikumaid linnu Brasiilias..no ei tea...arhitektuuri mõttes kindlasti mitte aga reegleid on siin küll rohkem kui mujal.
See on autode linn. Läbi linna lähevad suured liiklustrassid, kõikjal on viaduktid ja jalakäijatele pole enamikes kohtades viitsitud foori panna, nii pead jalutama tagasi, et näha, mis tuli põleb autodele.
Pühapäeviti on peaaegu kõik suletud, isegi enamus restorane, vähemalt päeval. Peale pargis istumise ei ole siin midagi teha.
Ka nö. vanalinn on täis koledaid uuemaid maju ja seal vahel siis mõned sajandite vanused pärlid, kuid ausalt, nende pärast ei tasu sinna minna, ei midagi erilist...ei midagi erilist nagu laulis Singer Vinger:)
Üks ilusaim kirik, mida seal nägin:
Pildike ühest vanalinna väljaku nurgast.
Esimene öö Porto Alegres läks rahutult tualeti potti kallistades, järgmisel hommikul oli selge, et Montevideo poole ma veel ei sõida, magasin terve päeva ja öö ning vahepeal loivasin ainult bussipiletit ostma. Teisel päeval oli parem ja tegin ikka linna peal tiiru ka, siit kokkuvõte:
Porto Alegres ei istuta...bussipeatustes ja bussijaamas pinke ei ole, samuti pole pinke tänavatel ning bussipeatuse juures oleval majatrepil on ka silt, et seal istuda ei tohi. Haigusest nõrgal inimesel on siin raske kuigi haiglaid on siin väga palju. Igal nurgal oli mõni haigla, huvitav, kas siin on palju haigeid?
Porto Alegre pidavat olema üks euroopalikumaid linnu Brasiilias..no ei tea...arhitektuuri mõttes kindlasti mitte aga reegleid on siin küll rohkem kui mujal.
See on autode linn. Läbi linna lähevad suured liiklustrassid, kõikjal on viaduktid ja jalakäijatele pole enamikes kohtades viitsitud foori panna, nii pead jalutama tagasi, et näha, mis tuli põleb autodele.
Pühapäeviti on peaaegu kõik suletud, isegi enamus restorane, vähemalt päeval. Peale pargis istumise ei ole siin midagi teha.
Ka nö. vanalinn on täis koledaid uuemaid maju ja seal vahel siis mõned sajandite vanused pärlid, kuid ausalt, nende pärast ei tasu sinna minna, ei midagi erilist...ei midagi erilist nagu laulis Singer Vinger:)
Üks ilusaim kirik, mida seal nägin:
Saturday, February 16, 2013
Hüpe üle 4 koera, mereröövlid, litsid, jänkud ja muud loomad
..ehk kokkuvõtlikult - Rio karneval!
Tegelikult on karnevalimöllu üles kruvinud juba vähemalt kuu aega aga eelmisel reedel läks asi ametlikult lahti. Eelmisel aastal saabus Riosse karnevali ajal ligi 5 miljonit turisti, neist pool miljonit välismaalast. Julgen statistilisi andmeid omamata väita, et see number sel aastal ilmselt väiksem pole. Rahvast on palju ja seltskond on kirju. On täiesti tavaline hommikul kell 8 majast välja astudes kohata kariibi mere piraate või seksikat sebra tänavanurgal õlut rüüpamas, esimesel päeval veel heidad hindava pilgu aga teisel päeval on metroos su kõrval istuv kikilipsu ja liibukates trussades kuum kutt juba täiesti loomulik nähtus. Metroosõit meenutab rohkem või vähem meie lasteraamatu "Rongisõit" illustratsioone.
1 päev, reede
Jõudsime alles Iguacust tagasi ning olen jätnud sellele päevale paar tuuri korralduslikku küsimust, mille olen plaaninud paari tunniga lahendada. Ilmselge valearvestus, sest ma ei arvestanud nende ülejäänud lisandunud 5 miljoni inimese ning kõiki tabanud karnevalipalavikuga. See tähendab seda, et hommikul õigeks ajaks kokkulepitud punkti jõuda lidun kolm kvartalit joosta ning olen sunnitud tegema hüppeid üle hommikust miitingut pidava koerakarja, sest nende nööride otsas olevad omanikud ei vaevu end eest ära liigutama. Arusaadav, sest siin inimesed tavaliselt ei jookse, näen välja nagu politsei eest põgenev kriminaal. Jõuan kohale, paari minutilise hilinemisega.
Pealelõunal on mul paar tundi, et käia järel karnevalipiletitel ja astuda läbi läheduses olevast büroost, et tasuda ühe saarte tuuri eest. Astudes sisse laeva tuure korraldavast büroo uksest, vajub suu lahti. Väike ruum on puupüsti inimesi täis ja kõik üritavad osta karnevalipileteid. Seinal olev hinnakiri näitab mitmeid kordi kallimaid karnevali pileteid kui veel nädala eest, õnneks pole mul neid pileteid vaja. Otsin inimeste vahelt üles Patricia, kellega alles eelmine nädal kohtusime ja kõik üksikasjad kokkuleppisime. Patricia aga teatab laia naeratusega ja pikalt vabandades, et just selleks päevaks kui meie tahame tuurile minna, otsustasid nad selle tühistada kuna ilmselt on karnevali lõppedes oodata suuri liiklusummikuid..Maigutan abitult suud, kokutan midagi vastuseks, et kuidas siis nii ja siis hakkab kõvaketas täiskiirusel tööle, sest endise "kiire" asemel muutus mu staatus automaatselt "ülikiireks"... tuleb leida keegi, kelle autojuhid ja giidid ei tooks vabanduseks tihedat liiklust, et siis oma karnevalipäevade pohmakat välja puhata.
Seejärel kihutan "Rongisõidu" saatel karnevalipiletite järele. Tundus lihtne ülesanne aga kui noolte järgi orienteerudes kohale jõuan, pööran esialgu otsa ringi, sest arvasin,et jõudsin kuhugi koolituse või konverentsi ruumi. Koridoris olevad noormehed aga saadavad mind sinna tagasi, olevat ikka õige koht. Mu passist tehakse koopia, saan järjekorranumbri ja istun ülejäänud saalitäie juurde maha. Õnneks esimese hetkega tehtud ajakulu arvestus osutus valeks ning pileteid sai kätte nobedamini, kõigest kolmveerand tundi ning missioon oligi täidetud.
2. päev, laupäev
Teise päeva eesmärk on tutvustada Rio tänavakarnevali ehk blocosid. Valisin välja suurima ja vanima bloco, Rio kesklinnas toimuva Bola Preta, mida on peetud juba 1918 aastast ning nüüdseks on ta kasvanud Guinessi rekordite vääriliseks peoks. Pidu algab kell 9, hommikul muidugi. See ei ole sugugi varaseim tänavapidu, et sellele jõuda, pidin ma Santa Teresas läbima kell 8 alganud bloco, see tundus väga sheff aga minu jaoks tähendas see kahjuks vastuvoolus inimmassist läbi trügimist. Kui järgmisel päeval Santa Teresa varahommikust blocot oma korterikaaslasele kiitsin, siis väitis ta, et olevat sellel osalenud ning juba 5.30 ärganud, et oma kostüüm valmis saada ja ennast karnevaliks valmis panna.
Bola Pretal nägi palju ja sai tunda palju inimesi enda ümber, uudisteagentuuride väitel tuli kokku 1,8 miljonit inimest. See 1,8 miljonit andis end tunda kui üritasime kesklinnast minema saada. Ma arvan, et järgmiseks karnevaliks on endale kõige parem ehitada kuumaõhupall.
3. päev, pühapäev
Hommikul käime Ipanema turul, mis on samuti oma väljapanekutega karnevali meeleolule lülitunud. Täiesti juhuslikult kuuleme enda selja taga eesti keelt, tundub, et rahvuskaaslaste hulgas on karnevalihuvilisi teisigi. Siis võtame takso ja sõidame juba Ipanemal blocoks koguneva inimmassi vahelt läbi Kristuse kuju vaatama. Kohale jõudes selgub,et inimesi ülesviiva rongi peale oleks kohti alles 3,5 tundi hiljem. Õnneks loodus tühja kohta ei salli ning on võimalus minna ka autoga. Kristuse kuju ümber olev platvorm on üsna tihedalt rahvast täis, kannatlikult ootavad inimesed, et enamvähem ühesuguseid pilte teha endast koos käed harali Kristusega.
Sõidame tagasi Copacabanale ja mina üritan koju minna. Hästi ei õnnestu...metroo järjekord on uksest välja, jalutan siis piki randa, kõik Copacabana tänavaotsad on blocolisi täis. Kohtun ranans vahepeal ühe sõbrannaga ja saan koju jälle veidi enne südaööd jagades metrood erinevate sulelistega.
4.päev, esmaspäev
Hommikul kohtume rannas, rand on rahvast peaaegu must. Lubame endale vaikusehetki pargis ning õhtul ootab sambadroom. Sambadroomil toimuv on see, mida enamus euroopa inimesi telekast näinud ja mille põhjal karnevalist ettekujutus on tekkinud. Tegelikult on sambadroomil ainult parimatest parimad sambakoolid, kahel põhipäeval kokku siis 12 kooli. Osalemise päev ja järjekord valitakse loosiga. Lisaks on võimalik veel päev enne ja pärast vaadata portsu nõrgemaid sambakoole. Paraad hakkab peale kell 21, igal koolil on esinemiseks aega 1tund ja 15 minutit. Peale kolmandat kooli teevad mu külalised ettepaneku ära minna. Korraldajate poolt on sambadroomile tehtud taksopeatused, kus spets taksod peaks sind siis kiirelt koju viima. Selgub aga, et poole pealt lahkujaid on rohkem kui taksosid ning otsustame hoopis tänavalt mõne kollase auto püüda. See pole aga kerge ülesanne ning jõuame peorajooni Lapasse. Lapas on lõppenud millalgi bloco ning kogu väljakut katab selline prügikord nagu kunagi Kopenhaagenis nägin. See oli täiesti shokeeriv ja üsna jube on pltudega sealt läbi koperdada. Õnneks oli seal aga ka takso. Mina otsustasin aga oma Santa Teresa van`i peale minna. Ümberringi oli väga uduste pilkudega inimesi palju, oli näha, et neljas päev 24h ohjeldamatut pidutsemist hakkab oma jälgi jätma. Sammusin vani peatusesse aga see oli kahtlaselt tühi. Peagi näidati mulle bloco tõttu ümbermuudetud peatusepaik kätte ning läksin kuulekalt järjekorra lõppu. Kui lõpuks van saabus ja meist mööda sõitis, hakkasid aga kõik jooksma, sest oli arusaadav, et seisime vales kohas ja auto tuleb peatuma sundida. Meie jooks teda ei peatanud aga peatuskoht oli õnneks lähedal. Niisiis lidusid kõik, kel vähegi jaksu, mõni neist kisas veel "filha", filha", mis tähendab et peaksime arvestama järjekorraga. Paraku lisandus aga kuskilt nurga tagant veel terve ports inimesi, keda meie filha üldse ei kottinud, niisiis kui uks avati, pressisid kõik korraga sisse. Mina idaeurooplasena lupsasin ka nagu libe kala ühele istmele ja ohkasin kergendatult, et on lootust koju saada. Miks ma taksoga ei läinud? Taksod ei viitsi ST-sse Lapast sõita, nägin, kuidas mitu neist eitavalt vastasid kui järjekorras olevad inimesed end üritasid taksole möllida. Suure trügimisega naljad ei õppenud, kodutee tänavatel oli veel nokastanud inimesi. Nägin kuidas politsei üritas ühte täiesti purjus naist püsti hoida ja rahustada. Siis ta võttis end kokku ja lubas koju minna. Kõndis minu ees, siis jooksis ta juurde mees või poisssõber ja neil läks väikseks sõnavahetuseks. Kutt pööras ümber ja läks kiiresti baari poole tagasi. Seepeale pööras naine ringi, jooksis talle järgi ja kukkus tüüpi tümitama. See oli esimene kaklus, mida ma Brasiilias nägin.
5.päev, teisipäev
Ärkasin 11 paiku ning esimene asi, mida nägin oli mu sõbralt 8:35 saadetud sms - sinu lähedal on bloco, tule ka! Teen akna lahti ja väljast kostubki trummitagumist ja melu, esimese hooga ei tundu ettepanek üldse ahvatlev aga sõbra nägemise nimel olen valmis siiski korraks minema. Üksteist me üles ei leia ja tulen koju tagasi. Korterinaaber Taiana pistab oma nina ukse vahelt välja, tal pole peaaegu üldse häält ja kähisedes kurdab ta, et jalad on blocotamisest täiesti läbi aga täna tuleb jälle minna.
Otsustan hoopis randa minna. Ipanemale jõudes selgub, et mööda veepiiri edasi liikumiseks tuleb inimeste vahelt läbi trügida, alles posto 10 juures on antuke rohkem vaba ruumi. Palun ühel paaril oma kotti valvata ja solgutan koos tuhendete teistega end ookeani lainetes. Peagi saab minust paljude teiste kottide valvaja ja lõpuks istun seal juba suurema seltskonnaga nagu ikka Rios kombeks. Vaatame päikeseloojangu ära. Täna plaksutab päikesele kogu rand. Tagasi Ipanema poole jalutades selgub, et rand ja tänav on täitunud jälle uute blocolistega. Tunnen, et minu piir on käes, ma enam ei suuda. Nii ei suuda ma ka viisakaks jääda kui näljase, januse ja väsinuna metroouksele jõudes selgub, et politsei on ühe sissepääsu sulgenud ja teises laiutab pikk järjekord. Kõnnin kirudes jälle copacabana poole ja mõtlen, et mida siis teha, et koju saada. Olen sel hetkel kogu kupatuse peale vihane, mu jaks on otsa saanud, 5 päeva on liiga palju! Bussid on puupüsti täis, valitseb liikluskaos. Õnneks saabub päästev van ja pressin end selle peale seisma. Mulle kõrvale pressib üks noormees, kes kohe kiirelt tutvust sobitama kipub. Karnevali ajal kuuleb siin tihti küsimust "kas sa oled Brasiilias vallaline?" (rõhk sõnal Brasiilias). Vastus neid ei huvita, sest sellele järgneb järgmine avaldus "ma tahaks sind suudelda", ka järgmine vastus neid ei huvita, sest üritatakse ikka. Nii läks ka siin, siis saabus õnneks peatus, kus romeo pidi maha minema, kuniks uued reisijad peale trügisid, kostusid üle tänava valjuhäälsed armuvalus hõiked: "i love you, i love you, i love you, i love you blond, i love estonia!" Ei noh tore ju:) Tervel bussitäiel oli lõbus.
6.päev, kolmapäev
Ärkan 5.30, et jõuda õigeks ajaks Copacabanale, et sealt minna planeeritud laevatuurile. Kell 6 hommikul on Santa Teresa tänavad üsna vaiksed, tänavad on ära koristatud ja mõned inimesed näevad välja nagu läheksid tööle. Lapast saabuvalt bussilt astuvad maha roosade parukatega pidulised ning tänavaäärde on magama jäänud oma õllekastide kõrvale paar müüjat. Treppide juures on preemiaks varase tõusmise eest imekaunis vaade päikesetõusust punase taeva ja Suhkrupeamäega. Saan metroo peale istuma ning siis on tunne, et oleme jõudnud "Rongisõidu" lauluga viimasesse salmi, siis kui kõik tukkuma jäävad. Kõik inimesed vagunis on pead norus ja tukuvad:) Kahetsen jälle, et pildimasinat ei ole ning pigistan oma silmad ka kinni. Nii umbes 5 minutit hiljem saan aru, et me ei ole meetritki edasi sõitnud..Siis hakkame korraks liikuma ja pidurdame järsult. Uksed lähevad ainult poolenisti kinni. Peatume jälle. Selline trall käib pea igas peatuses ning vahepeal seisame pikalt ka peatuste vahel. Vahin jubedusega kella ja mõtlen, kuidas sealt maa alt välja saada ja õigeks ajaks kohale jõuda. Lõpuks oma peatuses välja saades lidun jälle nagu hullumeelne. Lõõtsutades jõuan kohale, õnneks mitte liiga hilja. Kolmapäeval on veel mõndasid blocosid oodata aga sel ajal oleme meie hoopis merel ning sulistame soojas merevees, tantsime laeval sambat ja avastame üllatusega oma paadilt veel mitmeid erinevaid eestlasi. Maailm on väike:)
Lugesin statistikat, et 80% kogu aasta õlletarbimisest tarbitakse karnevali ajal ja 70% aasta turismituludest tuleb samuti karnevali ajal. Esialgsetel andmetel arvatakse, et karnevalist teenis linn 665miljonid USD`i. Tänavapidude arv kasvab iga aastaga, sel aastal oli ametlikke pidusid 46o ringis. Samuti kasvab prügihulk, mis tänavatele maha jäi, sel aastal pälvis see meedia tähelepanu.Uudiste andmetel on prügi korjatud 770 tonni ning see on kõvasti rohkem kui eelmisel aastal. Linnavalitsus nuputab, kas vähendada blocode arvu tänavatel või piirata kuidagi nende alasid, et vähendada nedne mõju linnale. Tahaks loota, et selles osas võetakse midagi ette. Sel aastal olid tõmmatud murualadele ja paljudele parkidele ette oranzid võrgud ning kesklinnas olid osadel majade assaadidel ees lausa metallist plaadid.
Kes karnevalile plaanib lähiaastatel minna, peaks aga arvestama, et see ei ole ainult sambadroomi sulgedega kostüümid aga üüratu suur pidu, mis tähendab üüratult palju inimesi igal pool. Selleks tuleb valmis olla :-)
Järgmine karneval toimub 1.-4. märtsil 2014
Pildil on selle aasta paraadi võitnud sambakool Vila Isabel.
Tegelikult on karnevalimöllu üles kruvinud juba vähemalt kuu aega aga eelmisel reedel läks asi ametlikult lahti. Eelmisel aastal saabus Riosse karnevali ajal ligi 5 miljonit turisti, neist pool miljonit välismaalast. Julgen statistilisi andmeid omamata väita, et see number sel aastal ilmselt väiksem pole. Rahvast on palju ja seltskond on kirju. On täiesti tavaline hommikul kell 8 majast välja astudes kohata kariibi mere piraate või seksikat sebra tänavanurgal õlut rüüpamas, esimesel päeval veel heidad hindava pilgu aga teisel päeval on metroos su kõrval istuv kikilipsu ja liibukates trussades kuum kutt juba täiesti loomulik nähtus. Metroosõit meenutab rohkem või vähem meie lasteraamatu "Rongisõit" illustratsioone.
1 päev, reede
Jõudsime alles Iguacust tagasi ning olen jätnud sellele päevale paar tuuri korralduslikku küsimust, mille olen plaaninud paari tunniga lahendada. Ilmselge valearvestus, sest ma ei arvestanud nende ülejäänud lisandunud 5 miljoni inimese ning kõiki tabanud karnevalipalavikuga. See tähendab seda, et hommikul õigeks ajaks kokkulepitud punkti jõuda lidun kolm kvartalit joosta ning olen sunnitud tegema hüppeid üle hommikust miitingut pidava koerakarja, sest nende nööride otsas olevad omanikud ei vaevu end eest ära liigutama. Arusaadav, sest siin inimesed tavaliselt ei jookse, näen välja nagu politsei eest põgenev kriminaal. Jõuan kohale, paari minutilise hilinemisega.
Pealelõunal on mul paar tundi, et käia järel karnevalipiletitel ja astuda läbi läheduses olevast büroost, et tasuda ühe saarte tuuri eest. Astudes sisse laeva tuure korraldavast büroo uksest, vajub suu lahti. Väike ruum on puupüsti inimesi täis ja kõik üritavad osta karnevalipileteid. Seinal olev hinnakiri näitab mitmeid kordi kallimaid karnevali pileteid kui veel nädala eest, õnneks pole mul neid pileteid vaja. Otsin inimeste vahelt üles Patricia, kellega alles eelmine nädal kohtusime ja kõik üksikasjad kokkuleppisime. Patricia aga teatab laia naeratusega ja pikalt vabandades, et just selleks päevaks kui meie tahame tuurile minna, otsustasid nad selle tühistada kuna ilmselt on karnevali lõppedes oodata suuri liiklusummikuid..Maigutan abitult suud, kokutan midagi vastuseks, et kuidas siis nii ja siis hakkab kõvaketas täiskiirusel tööle, sest endise "kiire" asemel muutus mu staatus automaatselt "ülikiireks"... tuleb leida keegi, kelle autojuhid ja giidid ei tooks vabanduseks tihedat liiklust, et siis oma karnevalipäevade pohmakat välja puhata.
Seejärel kihutan "Rongisõidu" saatel karnevalipiletite järele. Tundus lihtne ülesanne aga kui noolte järgi orienteerudes kohale jõuan, pööran esialgu otsa ringi, sest arvasin,et jõudsin kuhugi koolituse või konverentsi ruumi. Koridoris olevad noormehed aga saadavad mind sinna tagasi, olevat ikka õige koht. Mu passist tehakse koopia, saan järjekorranumbri ja istun ülejäänud saalitäie juurde maha. Õnneks esimese hetkega tehtud ajakulu arvestus osutus valeks ning pileteid sai kätte nobedamini, kõigest kolmveerand tundi ning missioon oligi täidetud.
2. päev, laupäev
Teise päeva eesmärk on tutvustada Rio tänavakarnevali ehk blocosid. Valisin välja suurima ja vanima bloco, Rio kesklinnas toimuva Bola Preta, mida on peetud juba 1918 aastast ning nüüdseks on ta kasvanud Guinessi rekordite vääriliseks peoks. Pidu algab kell 9, hommikul muidugi. See ei ole sugugi varaseim tänavapidu, et sellele jõuda, pidin ma Santa Teresas läbima kell 8 alganud bloco, see tundus väga sheff aga minu jaoks tähendas see kahjuks vastuvoolus inimmassist läbi trügimist. Kui järgmisel päeval Santa Teresa varahommikust blocot oma korterikaaslasele kiitsin, siis väitis ta, et olevat sellel osalenud ning juba 5.30 ärganud, et oma kostüüm valmis saada ja ennast karnevaliks valmis panna.
Bola Pretal nägi palju ja sai tunda palju inimesi enda ümber, uudisteagentuuride väitel tuli kokku 1,8 miljonit inimest. See 1,8 miljonit andis end tunda kui üritasime kesklinnast minema saada. Ma arvan, et järgmiseks karnevaliks on endale kõige parem ehitada kuumaõhupall.
3. päev, pühapäev
Hommikul käime Ipanema turul, mis on samuti oma väljapanekutega karnevali meeleolule lülitunud. Täiesti juhuslikult kuuleme enda selja taga eesti keelt, tundub, et rahvuskaaslaste hulgas on karnevalihuvilisi teisigi. Siis võtame takso ja sõidame juba Ipanemal blocoks koguneva inimmassi vahelt läbi Kristuse kuju vaatama. Kohale jõudes selgub,et inimesi ülesviiva rongi peale oleks kohti alles 3,5 tundi hiljem. Õnneks loodus tühja kohta ei salli ning on võimalus minna ka autoga. Kristuse kuju ümber olev platvorm on üsna tihedalt rahvast täis, kannatlikult ootavad inimesed, et enamvähem ühesuguseid pilte teha endast koos käed harali Kristusega.
Sõidame tagasi Copacabanale ja mina üritan koju minna. Hästi ei õnnestu...metroo järjekord on uksest välja, jalutan siis piki randa, kõik Copacabana tänavaotsad on blocolisi täis. Kohtun ranans vahepeal ühe sõbrannaga ja saan koju jälle veidi enne südaööd jagades metrood erinevate sulelistega.
4.päev, esmaspäev
Hommikul kohtume rannas, rand on rahvast peaaegu must. Lubame endale vaikusehetki pargis ning õhtul ootab sambadroom. Sambadroomil toimuv on see, mida enamus euroopa inimesi telekast näinud ja mille põhjal karnevalist ettekujutus on tekkinud. Tegelikult on sambadroomil ainult parimatest parimad sambakoolid, kahel põhipäeval kokku siis 12 kooli. Osalemise päev ja järjekord valitakse loosiga. Lisaks on võimalik veel päev enne ja pärast vaadata portsu nõrgemaid sambakoole. Paraad hakkab peale kell 21, igal koolil on esinemiseks aega 1tund ja 15 minutit. Peale kolmandat kooli teevad mu külalised ettepaneku ära minna. Korraldajate poolt on sambadroomile tehtud taksopeatused, kus spets taksod peaks sind siis kiirelt koju viima. Selgub aga, et poole pealt lahkujaid on rohkem kui taksosid ning otsustame hoopis tänavalt mõne kollase auto püüda. See pole aga kerge ülesanne ning jõuame peorajooni Lapasse. Lapas on lõppenud millalgi bloco ning kogu väljakut katab selline prügikord nagu kunagi Kopenhaagenis nägin. See oli täiesti shokeeriv ja üsna jube on pltudega sealt läbi koperdada. Õnneks oli seal aga ka takso. Mina otsustasin aga oma Santa Teresa van`i peale minna. Ümberringi oli väga uduste pilkudega inimesi palju, oli näha, et neljas päev 24h ohjeldamatut pidutsemist hakkab oma jälgi jätma. Sammusin vani peatusesse aga see oli kahtlaselt tühi. Peagi näidati mulle bloco tõttu ümbermuudetud peatusepaik kätte ning läksin kuulekalt järjekorra lõppu. Kui lõpuks van saabus ja meist mööda sõitis, hakkasid aga kõik jooksma, sest oli arusaadav, et seisime vales kohas ja auto tuleb peatuma sundida. Meie jooks teda ei peatanud aga peatuskoht oli õnneks lähedal. Niisiis lidusid kõik, kel vähegi jaksu, mõni neist kisas veel "filha", filha", mis tähendab et peaksime arvestama järjekorraga. Paraku lisandus aga kuskilt nurga tagant veel terve ports inimesi, keda meie filha üldse ei kottinud, niisiis kui uks avati, pressisid kõik korraga sisse. Mina idaeurooplasena lupsasin ka nagu libe kala ühele istmele ja ohkasin kergendatult, et on lootust koju saada. Miks ma taksoga ei läinud? Taksod ei viitsi ST-sse Lapast sõita, nägin, kuidas mitu neist eitavalt vastasid kui järjekorras olevad inimesed end üritasid taksole möllida. Suure trügimisega naljad ei õppenud, kodutee tänavatel oli veel nokastanud inimesi. Nägin kuidas politsei üritas ühte täiesti purjus naist püsti hoida ja rahustada. Siis ta võttis end kokku ja lubas koju minna. Kõndis minu ees, siis jooksis ta juurde mees või poisssõber ja neil läks väikseks sõnavahetuseks. Kutt pööras ümber ja läks kiiresti baari poole tagasi. Seepeale pööras naine ringi, jooksis talle järgi ja kukkus tüüpi tümitama. See oli esimene kaklus, mida ma Brasiilias nägin.
5.päev, teisipäev
Ärkasin 11 paiku ning esimene asi, mida nägin oli mu sõbralt 8:35 saadetud sms - sinu lähedal on bloco, tule ka! Teen akna lahti ja väljast kostubki trummitagumist ja melu, esimese hooga ei tundu ettepanek üldse ahvatlev aga sõbra nägemise nimel olen valmis siiski korraks minema. Üksteist me üles ei leia ja tulen koju tagasi. Korterinaaber Taiana pistab oma nina ukse vahelt välja, tal pole peaaegu üldse häält ja kähisedes kurdab ta, et jalad on blocotamisest täiesti läbi aga täna tuleb jälle minna.
Otsustan hoopis randa minna. Ipanemale jõudes selgub, et mööda veepiiri edasi liikumiseks tuleb inimeste vahelt läbi trügida, alles posto 10 juures on antuke rohkem vaba ruumi. Palun ühel paaril oma kotti valvata ja solgutan koos tuhendete teistega end ookeani lainetes. Peagi saab minust paljude teiste kottide valvaja ja lõpuks istun seal juba suurema seltskonnaga nagu ikka Rios kombeks. Vaatame päikeseloojangu ära. Täna plaksutab päikesele kogu rand. Tagasi Ipanema poole jalutades selgub, et rand ja tänav on täitunud jälle uute blocolistega. Tunnen, et minu piir on käes, ma enam ei suuda. Nii ei suuda ma ka viisakaks jääda kui näljase, januse ja väsinuna metroouksele jõudes selgub, et politsei on ühe sissepääsu sulgenud ja teises laiutab pikk järjekord. Kõnnin kirudes jälle copacabana poole ja mõtlen, et mida siis teha, et koju saada. Olen sel hetkel kogu kupatuse peale vihane, mu jaks on otsa saanud, 5 päeva on liiga palju! Bussid on puupüsti täis, valitseb liikluskaos. Õnneks saabub päästev van ja pressin end selle peale seisma. Mulle kõrvale pressib üks noormees, kes kohe kiirelt tutvust sobitama kipub. Karnevali ajal kuuleb siin tihti küsimust "kas sa oled Brasiilias vallaline?" (rõhk sõnal Brasiilias). Vastus neid ei huvita, sest sellele järgneb järgmine avaldus "ma tahaks sind suudelda", ka järgmine vastus neid ei huvita, sest üritatakse ikka. Nii läks ka siin, siis saabus õnneks peatus, kus romeo pidi maha minema, kuniks uued reisijad peale trügisid, kostusid üle tänava valjuhäälsed armuvalus hõiked: "i love you, i love you, i love you, i love you blond, i love estonia!" Ei noh tore ju:) Tervel bussitäiel oli lõbus.
6.päev, kolmapäev
Ärkan 5.30, et jõuda õigeks ajaks Copacabanale, et sealt minna planeeritud laevatuurile. Kell 6 hommikul on Santa Teresa tänavad üsna vaiksed, tänavad on ära koristatud ja mõned inimesed näevad välja nagu läheksid tööle. Lapast saabuvalt bussilt astuvad maha roosade parukatega pidulised ning tänavaäärde on magama jäänud oma õllekastide kõrvale paar müüjat. Treppide juures on preemiaks varase tõusmise eest imekaunis vaade päikesetõusust punase taeva ja Suhkrupeamäega. Saan metroo peale istuma ning siis on tunne, et oleme jõudnud "Rongisõidu" lauluga viimasesse salmi, siis kui kõik tukkuma jäävad. Kõik inimesed vagunis on pead norus ja tukuvad:) Kahetsen jälle, et pildimasinat ei ole ning pigistan oma silmad ka kinni. Nii umbes 5 minutit hiljem saan aru, et me ei ole meetritki edasi sõitnud..Siis hakkame korraks liikuma ja pidurdame järsult. Uksed lähevad ainult poolenisti kinni. Peatume jälle. Selline trall käib pea igas peatuses ning vahepeal seisame pikalt ka peatuste vahel. Vahin jubedusega kella ja mõtlen, kuidas sealt maa alt välja saada ja õigeks ajaks kohale jõuda. Lõpuks oma peatuses välja saades lidun jälle nagu hullumeelne. Lõõtsutades jõuan kohale, õnneks mitte liiga hilja. Kolmapäeval on veel mõndasid blocosid oodata aga sel ajal oleme meie hoopis merel ning sulistame soojas merevees, tantsime laeval sambat ja avastame üllatusega oma paadilt veel mitmeid erinevaid eestlasi. Maailm on väike:)
Lugesin statistikat, et 80% kogu aasta õlletarbimisest tarbitakse karnevali ajal ja 70% aasta turismituludest tuleb samuti karnevali ajal. Esialgsetel andmetel arvatakse, et karnevalist teenis linn 665miljonid USD`i. Tänavapidude arv kasvab iga aastaga, sel aastal oli ametlikke pidusid 46o ringis. Samuti kasvab prügihulk, mis tänavatele maha jäi, sel aastal pälvis see meedia tähelepanu.Uudiste andmetel on prügi korjatud 770 tonni ning see on kõvasti rohkem kui eelmisel aastal. Linnavalitsus nuputab, kas vähendada blocode arvu tänavatel või piirata kuidagi nende alasid, et vähendada nedne mõju linnale. Tahaks loota, et selles osas võetakse midagi ette. Sel aastal olid tõmmatud murualadele ja paljudele parkidele ette oranzid võrgud ning kesklinnas olid osadel majade assaadidel ees lausa metallist plaadid.
Kes karnevalile plaanib lähiaastatel minna, peaks aga arvestama, et see ei ole ainult sambadroomi sulgedega kostüümid aga üüratu suur pidu, mis tähendab üüratult palju inimesi igal pool. Selleks tuleb valmis olla :-)
Järgmine karneval toimub 1.-4. märtsil 2014
Pildil on selle aasta paraadi võitnud sambakool Vila Isabel.
Wednesday, February 6, 2013
Tähtsad asjad Brasiiliast
Otsustasin teha väikese hariva peatüki, mis äkki kellegile huvi pakub, kel plaan kunagi siiapoole reisida või kes imestab, et kus pagana pärapõrgus ma nüüd elan:-)
Brasiilia sünonüümid on kindlasti muusika ja loodus. Ma ei pea vist hakkama pikalt seletama, miks loodus, vaadake maakaarti ja natuke pilte ning ongi selge. Tahaks aga rääkida natuke muusikast.
Brasiilias olles hämmastab kindlasti inimesi see, kuidas enamik inimesi teab nii paljude laulude sõnu ja alati valjuhäälselt kaasa laulab. Lisaks selgub inimestega lähemalt tuttavaks saades, et nad mängivad ka mõnda pilli. Suur au neile on mängida blocode bändides ning on täiesti tavaline ärgata hommikuti selle peale, et aias laulab kaunil häälel mõni naabrimutt. Täiesti tavaline on ka see, et peole minnes oskavad mehed tantsida forrot, sambat jms paaristantse nii et tantsupeod pole siin ainult elektroonilise muusika järgi rütmilised tõmblused, vaid midagi enamat (elektroonilise muusika pidusid on ikka ka, ärge minust valesti aru saage).
Kõige tähtsam brasiilia muusika stiil on muidugi samba, alguse saanud Bahiast (üks Brasiilia osariikidest), kus see koos aafrika orjadega sisse imporditi. Tol ajal importkaubale veel nii kõrgeid tollimakse polnud aga hea kraam saadi sellegi poolest "kaubaga" kaasa. Lisaks sambale on ju tänu aafrikast toodud orjadele Brasiilias ka capoeira nö. võitlustants või mäng, mida silmal ilus vaadata ja kehal hea teha.
Esimest korda mängiti sambat Rio karnevalil 1917 aastal, kuid sambat mängiti loomulikult ammu enne seda.
Siin mõned samba laulikud (kuna autoriõiguste tõttu on youtube lingid kasutud, siis täiendan letras.com.br linkidega - seal võimalik ka sõnu lugeda ja ise kaasa laulda :) :
Beth Carvalho https://www.letras.com.br/beth-carvalho
Jorge Aragao http://www.youtube.com/watch?v=OecgJ9j4Q5c
Seu Jorge https://www.letras.com.br/seu-jorge
Maailmale on vist tuntuim brasiilia muusika stiilidest bossanova, aretatud mix sambast ja jazzist eelmise sajandi 50ndatel. Bossanova säravaim pärl, mida igaüks teadma peaks on Tom Jobimi ja Vinicius Moraese loodud "The Girl of Ipanema". Imelikul kombel pole ma siin Rios olles bossanovat peaaegu üldse kuulnud, üks mu sõber väitis, et seda kuulavad vanemad inimesed ja ma ei ole "vanainimese kohtadesse " sattunud rohkem kui üks kord kui N mind kontserdile kutsus.
Kuula siit loo originaali: Garota de Ipanema
.Lisaks bossale ja sambale on muidugi forro, mis nagu sambagi, on ka tantsustiil. Forro sai alguse kirde Brasiiliast ja räägitakse, et nimi tähendavat "for all". See kõlab küll pigem inglise keelsete giidide väljamõeldisena ning usutavamana kõlab väide, et forro on lühend sõnast forrobodó, mis tähendab suurt pidu.
Kuulsaim forro laulja on Luiz Gonzaga. Kui algselt lauldi peamiselt elust kirde-Brasiilias, koduigatsusest jms siis nüüdsed lood on ikka armastusest, kirest ja armukadedusest.
Kes tahab aimu saada forrost, siis selle video järgi saab põhisammu selgeks:
http://www.youtube.com/watch?v=LYJXbXDNnbk
Brasiilia sünonüümid on kindlasti muusika ja loodus. Ma ei pea vist hakkama pikalt seletama, miks loodus, vaadake maakaarti ja natuke pilte ning ongi selge. Tahaks aga rääkida natuke muusikast.
Brasiilias olles hämmastab kindlasti inimesi see, kuidas enamik inimesi teab nii paljude laulude sõnu ja alati valjuhäälselt kaasa laulab. Lisaks selgub inimestega lähemalt tuttavaks saades, et nad mängivad ka mõnda pilli. Suur au neile on mängida blocode bändides ning on täiesti tavaline ärgata hommikuti selle peale, et aias laulab kaunil häälel mõni naabrimutt. Täiesti tavaline on ka see, et peole minnes oskavad mehed tantsida forrot, sambat jms paaristantse nii et tantsupeod pole siin ainult elektroonilise muusika järgi rütmilised tõmblused, vaid midagi enamat (elektroonilise muusika pidusid on ikka ka, ärge minust valesti aru saage).
Kõige tähtsam brasiilia muusika stiil on muidugi samba, alguse saanud Bahiast (üks Brasiilia osariikidest), kus see koos aafrika orjadega sisse imporditi. Tol ajal importkaubale veel nii kõrgeid tollimakse polnud aga hea kraam saadi sellegi poolest "kaubaga" kaasa. Lisaks sambale on ju tänu aafrikast toodud orjadele Brasiilias ka capoeira nö. võitlustants või mäng, mida silmal ilus vaadata ja kehal hea teha.
Esimest korda mängiti sambat Rio karnevalil 1917 aastal, kuid sambat mängiti loomulikult ammu enne seda.
Siin mõned samba laulikud (kuna autoriõiguste tõttu on youtube lingid kasutud, siis täiendan letras.com.br linkidega - seal võimalik ka sõnu lugeda ja ise kaasa laulda :) :
Beth Carvalho https://www.letras.com.br/beth-carvalho
Jorge Aragao http://www.youtube.com/watch?v=OecgJ9j4Q5c
Seu Jorge https://www.letras.com.br/seu-jorge
Maailmale on vist tuntuim brasiilia muusika stiilidest bossanova, aretatud mix sambast ja jazzist eelmise sajandi 50ndatel. Bossanova säravaim pärl, mida igaüks teadma peaks on Tom Jobimi ja Vinicius Moraese loodud "The Girl of Ipanema". Imelikul kombel pole ma siin Rios olles bossanovat peaaegu üldse kuulnud, üks mu sõber väitis, et seda kuulavad vanemad inimesed ja ma ei ole "vanainimese kohtadesse " sattunud rohkem kui üks kord kui N mind kontserdile kutsus.
Kuula siit loo originaali: Garota de Ipanema
.Lisaks bossale ja sambale on muidugi forro, mis nagu sambagi, on ka tantsustiil. Forro sai alguse kirde Brasiiliast ja räägitakse, et nimi tähendavat "for all". See kõlab küll pigem inglise keelsete giidide väljamõeldisena ning usutavamana kõlab väide, et forro on lühend sõnast forrobodó, mis tähendab suurt pidu.
Kuulsaim forro laulja on Luiz Gonzaga. Kui algselt lauldi peamiselt elust kirde-Brasiilias, koduigatsusest jms siis nüüdsed lood on ikka armastusest, kirest ja armukadedusest.
Kes tahab aimu saada forrost, siis selle video järgi saab põhisammu selgeks:
http://www.youtube.com/watch?v=LYJXbXDNnbk
Forro ajaloo kuulsaim lugu on aga siin: Luiz Gonzala "Asa Branca"
Lisaks nimetaksin veel selliseid stiile nagu sambast aretatud pagode ja sambadido. Ka tropicalismo, frevo, lambada, sertanejo juured võib leida ikkagi sambast. Ka funk olevat sündinud 1980ndatel Rio favelates, praegu aga toimuvad favelates tihti nö. "ülelinna" funk peod, mida selle muusika austajatel kindlasti külastada tasub.
Brasiilia pop -ja rockmuusika nimedest tasub uurida selliseid nimesid nagu:
Tim Maia (üks minu lemmikuid) Que beleza
Ed Motta Colombina
Milton Nascimento Travessia
Roberto Carlos Eu te amo
Marisa Monte Depois , Universo ao Meu Redor ja Nú Com A Minha Música ja
Legião Urbana Indios
Gilberto Gil Esperando na janela
Caetano Veloso Você é linda
Kel huvi veel rohkem süüvida, siis on mulle mainitud selliseid nimesid nagu Crioulo, Casuarina, Los hermanos, Roberta Sá, Chico Buarque de Holanda, Paulinho da Viola, Lenine jne. Kindlasti unustasin kellegi tähtsa siit listist välja aga antagu mulle andeks. See on lihtsalt üks väike läbilõige, mida huvi korral ise edasi uurida.
Veel mõned terminid, mida tasuks teada enne Brasiiliasse tulemist või vähemalt siit lahkudes:
Capoeira - see ei ole popp kokteil, vaid muusika ja tantsuelementidega miksitud võitluskunsti liik. Jällegi pärit aafrika orjade ajast. Tants käib nii, et üks või kaks tantsivad ringi keskel, ülejäänud plaksutavad ringis kindlat rütmi. Capoeirat saab õppida nii Eestis kui loomulikult Rios Vt. videot http://www.youtube.com/watch?v=l5dW8ngU-z0
Feijoada - brasiillaste rahvustoit. Üldjuhul süüakse seda nädalavahetusel, see keedetakse kokku ubadest ja rupskitest. Süüakse koos riisi ja farofaga (farofa on röstitud manioki jahu segu, meenutab natuke meie võiga praetud riivsaia).
Caipirinha - vot see on see kokteil, mida Euroopas saad peentes klubides hingehinna eest osta. Tegelikult on caipirinha üsna odav jook ja Brasiilias on ta ka oluliselt maitsvam kui Euroopas (või siis vähemalt Eestis, oskan võrdluseks öelda). Klassikaline caipirinha koosneb puruks tambitud laimist, suhkrust, jääst ja cachacast. Mis on cachaca? See on suhkruroost tehtud kange alkohol, midagi viina ja tequila sarnast.
Churrasco - see ei tähenda ainult vorsti või liha, pigem kutsutakse nii suurt grillpidu, mis tähendab mitmetunnist (liha) söömaaega, meie mõistes nagu grillipidu.
Lisaks veel mõned väited, mis mulle tundub erinevatest jutuajamistest, vajavad täpsustamist:
Brasiillased ei ole ainult tumedanahalised, jah, siin on neid rohkem kui Eestis aga väga paljudel brasiillastel on heledam nahk kui minul. Ka sinised silmad ei ole siin täielik haruldus, eriti Lõuna-Brasiilias, kus on palju Saksamaalt eelmise sajandi algul emigreerunuid, on siniseid silmi ikka näha. Väga paljudel brasiillastel on sugulased Euroopas, miks? uurige ajalugu:)
Ei siin ei tehta pidevalt voodood. Brasiilia on katoliiklik maa ja katoliiklik usk on siin valdav. Jah, siin on ka candomble usku, mis pärineb Aafrikast ja mille osa on ka ohverdamine - lillede, toidu, alkoholi aga ka loomade ohverdamine. Kindlasti torgib keegi ka kodus nõeltega naabrinaise näoga nukke aga see on pigem ebatavaline kui tavaline.
Siin ei hüppa ringi igal pool ahvid. Rio on küll metsadest ümbritsetud ja ahvipoisse võib mõnel pool näha aga tegemist on siiski cityga, tänavatel on asfalt ja linnas on kanalisatsioon. Täpsuse huvides peab muidugi märkima, et slummides ei pruugi kõik alati nii ladusalt voolata ja linnas on ka kindlasti tänavaid, kuhu asfalt ei ulatu.
Brasiilia naisi on väga ilusaid ja vähem ilusaid. Ma olen aru saanud, et neid erinevalt eestlastest häirib ja ärritab kui hakatakse rõhuma seksikate ja ilusate brasiilia naiste müüdile (või siis faktile). Seda peetakse labaseks lähenemiseks, kahju, et Eestis veel ei peeta:( Ajakirjandusest on siiski silma jäänud, et Rio de Janeiro naisi peetakse ilusamateks kui teiste piirkondade omasid:)
Ei siin ei käida paljaste rindadega mööda tänavaid ega ka mitte randasid. Need sulgedega naiste pildid, mida te näinud olete, on tehtud karnevali paraadil.
Kõigil brasiillastel ei ole kunstrinnad ja kõigile isegi ei meeldi kunstrinnad.
Nii imelik kui see ka ei ole, kõigile brasiillastele ei meeldi isegi jalgpall aga enamusele meeldib.
Siin ei käi ka vahetpidamata tulistamine narkodiilerite ja politsei vahel. Linnas on tavaline linnaelu, kuskil ilmselt püütakse ka pätte aga elu ei ole nagu filmis "Jumalate linn" Isegi enamikes favelates ehk slummides ei ole selline elu.
Ka favelates ei ela ainult üks kurjategijate kamp vaid tavalised tööl käivad, kuigi vaesed inimesed. Mingi väike osa on pätte ka ja suures osas favelates on politseivalve ning need peaks teoorias olema pättidest puhtad. Sulle ei panda nuga kõrile või ei kihutata kuuli kerre kui sa nendesse favelatesse lähed, neis saab isegi valge inimene elada ja mitmetes on juba hostelitki. Eriti magusa asukohaga favelate pärast käib aga kinnisvarahaidel juba kisma.
Erinevalt ülejäänud Lõuna-Ameerikast räägitakse siin portugali keelt.
Lisaks nimetaksin veel selliseid stiile nagu sambast aretatud pagode ja sambadido. Ka tropicalismo, frevo, lambada, sertanejo juured võib leida ikkagi sambast. Ka funk olevat sündinud 1980ndatel Rio favelates, praegu aga toimuvad favelates tihti nö. "ülelinna" funk peod, mida selle muusika austajatel kindlasti külastada tasub.
Brasiilia pop -ja rockmuusika nimedest tasub uurida selliseid nimesid nagu:
Tim Maia (üks minu lemmikuid) Que beleza
Ed Motta Colombina
Milton Nascimento Travessia
Roberto Carlos Eu te amo
Marisa Monte Depois , Universo ao Meu Redor ja Nú Com A Minha Música ja
Legião Urbana Indios
Gilberto Gil Esperando na janela
Caetano Veloso Você é linda
Kel huvi veel rohkem süüvida, siis on mulle mainitud selliseid nimesid nagu Crioulo, Casuarina, Los hermanos, Roberta Sá, Chico Buarque de Holanda, Paulinho da Viola, Lenine jne. Kindlasti unustasin kellegi tähtsa siit listist välja aga antagu mulle andeks. See on lihtsalt üks väike läbilõige, mida huvi korral ise edasi uurida.
Veel mõned terminid, mida tasuks teada enne Brasiiliasse tulemist või vähemalt siit lahkudes:
Capoeira - see ei ole popp kokteil, vaid muusika ja tantsuelementidega miksitud võitluskunsti liik. Jällegi pärit aafrika orjade ajast. Tants käib nii, et üks või kaks tantsivad ringi keskel, ülejäänud plaksutavad ringis kindlat rütmi. Capoeirat saab õppida nii Eestis kui loomulikult Rios Vt. videot http://www.youtube.com/watch?v=l5dW8ngU-z0
Feijoada - brasiillaste rahvustoit. Üldjuhul süüakse seda nädalavahetusel, see keedetakse kokku ubadest ja rupskitest. Süüakse koos riisi ja farofaga (farofa on röstitud manioki jahu segu, meenutab natuke meie võiga praetud riivsaia).
Caipirinha - vot see on see kokteil, mida Euroopas saad peentes klubides hingehinna eest osta. Tegelikult on caipirinha üsna odav jook ja Brasiilias on ta ka oluliselt maitsvam kui Euroopas (või siis vähemalt Eestis, oskan võrdluseks öelda). Klassikaline caipirinha koosneb puruks tambitud laimist, suhkrust, jääst ja cachacast. Mis on cachaca? See on suhkruroost tehtud kange alkohol, midagi viina ja tequila sarnast.
Churrasco - see ei tähenda ainult vorsti või liha, pigem kutsutakse nii suurt grillpidu, mis tähendab mitmetunnist (liha) söömaaega, meie mõistes nagu grillipidu.
Lisaks veel mõned väited, mis mulle tundub erinevatest jutuajamistest, vajavad täpsustamist:
Brasiillased ei ole ainult tumedanahalised, jah, siin on neid rohkem kui Eestis aga väga paljudel brasiillastel on heledam nahk kui minul. Ka sinised silmad ei ole siin täielik haruldus, eriti Lõuna-Brasiilias, kus on palju Saksamaalt eelmise sajandi algul emigreerunuid, on siniseid silmi ikka näha. Väga paljudel brasiillastel on sugulased Euroopas, miks? uurige ajalugu:)
Ei siin ei tehta pidevalt voodood. Brasiilia on katoliiklik maa ja katoliiklik usk on siin valdav. Jah, siin on ka candomble usku, mis pärineb Aafrikast ja mille osa on ka ohverdamine - lillede, toidu, alkoholi aga ka loomade ohverdamine. Kindlasti torgib keegi ka kodus nõeltega naabrinaise näoga nukke aga see on pigem ebatavaline kui tavaline.
Siin ei hüppa ringi igal pool ahvid. Rio on küll metsadest ümbritsetud ja ahvipoisse võib mõnel pool näha aga tegemist on siiski cityga, tänavatel on asfalt ja linnas on kanalisatsioon. Täpsuse huvides peab muidugi märkima, et slummides ei pruugi kõik alati nii ladusalt voolata ja linnas on ka kindlasti tänavaid, kuhu asfalt ei ulatu.
Brasiilia naisi on väga ilusaid ja vähem ilusaid. Ma olen aru saanud, et neid erinevalt eestlastest häirib ja ärritab kui hakatakse rõhuma seksikate ja ilusate brasiilia naiste müüdile (või siis faktile). Seda peetakse labaseks lähenemiseks, kahju, et Eestis veel ei peeta:( Ajakirjandusest on siiski silma jäänud, et Rio de Janeiro naisi peetakse ilusamateks kui teiste piirkondade omasid:)
Ei siin ei käida paljaste rindadega mööda tänavaid ega ka mitte randasid. Need sulgedega naiste pildid, mida te näinud olete, on tehtud karnevali paraadil.
Kõigil brasiillastel ei ole kunstrinnad ja kõigile isegi ei meeldi kunstrinnad.
Nii imelik kui see ka ei ole, kõigile brasiillastele ei meeldi isegi jalgpall aga enamusele meeldib.
Siin ei käi ka vahetpidamata tulistamine narkodiilerite ja politsei vahel. Linnas on tavaline linnaelu, kuskil ilmselt püütakse ka pätte aga elu ei ole nagu filmis "Jumalate linn" Isegi enamikes favelates ehk slummides ei ole selline elu.
Ka favelates ei ela ainult üks kurjategijate kamp vaid tavalised tööl käivad, kuigi vaesed inimesed. Mingi väike osa on pätte ka ja suures osas favelates on politseivalve ning need peaks teoorias olema pättidest puhtad. Sulle ei panda nuga kõrile või ei kihutata kuuli kerre kui sa nendesse favelatesse lähed, neis saab isegi valge inimene elada ja mitmetes on juba hostelitki. Eriti magusa asukohaga favelate pärast käib aga kinnisvarahaidel juba kisma.
Erinevalt ülejäänud Lõuna-Ameerikast räägitakse siin portugali keelt.
Monday, February 4, 2013
Ühe nädala lugu
Nädal läks nagu nätsti. Esiteks selgus, et Kon Tikiga korraldatav reis ikka toimub, nii et pidin viimasel hetkel veidi sebima ja ennast updeitima, et ikka kõik kombes oleks. Ühel päeval võtsin ette linnatuuri, olin seda ennegi teinud aga tahtsin üle vaadata kohad ja optimaalseima marsruudi kokku panna. Teele jäid muidugi ka mõned poed, kus praegu üüratud allahindlused. Asi lõppes sellega, et väljusin ühest poest kolme kleidiga, kõik olid nii ilusad ja hea hinnaga, et ei raatsinud ostmata jätta. Kõrvus kõmises küll Crisi hoiatus, et brasiilia riided ei pea vastu aga samas meenus 2008ndal tehtud ost, mis alles sel talvel otsad andis ja nii siis otsustasin ikka riskida. Tänaseks olen kõigi kleitidega ka korra käinud. Mis on tulemus? Esimene vajab veidi õmblusest kõpitsemist, kuna on kärisenud. Samuti ei toiminud hästi voldid, kuhu vahele tundus, et saab hästi raha ja telefoni toppida, tulemuseks kippus see hoopis alla vajuma. Õlapaelteta kleiti kutsutaksegi siin "tomar que caia" ehk siis midagi "loodan, et kukub alla". Teise kleidiga käisin ühel päeval kontserdil ja järgmisel päeval seda uurides selgus, et taga on kolm auku - ei saanudki aru, kas keegi põletas suitsuga või on see trikoo kuidagi pude. Kolmas pidas paar tundi baaris caipirinhat juues vastu. Õnneks.
Siis ostsin veel popid kingad selliselt brasiilia brändilt nagu Melissa. Ülimugavad kummikingad, millega võib nagu kalossidega läbi lompide lasta, kuluks ka Eestis marjaks ära. Kahjuks hõõrusid nad igasse võimalikku kohta villid.. ma ei anna alla, proovin veel. Taiana ütles, et tema vanaema armastab neid kingi, sest nii mugavad ja Eva käib ka nendega. Ilmselt on asi ikka minu jalgades:)
Neljapäeval käisin ühe tantsusõbraga salsa peol Lapas. Koht oli väike ja tantsusõpradest nii ülerahvastatud,e t pea võimatu oli mingeid pöördeid teha, koguaeg oli kellegi metalne kingakonts su varvaste vahel või juuksed näos, lisaks meeletu palavus ja higised kered..Aga üle hulga aja oli hea kuulata salsa muusikat.
Reede oli üks tihe päev. Nimelt olime Evaga kutsutud minu muusikust sõbra ema grillipeole. Nad elavad Copacabanal ühe kõrge maja viimasel korrusel ning siin on viimased korrused selle poolest ägedad, et siis on katusest tehtud aed. Pidu algas juba ühe ajal, tema ema, kes on muideks Rio teatris ooperilaulja, tegi meile imemaitsvaid caipirinasid viinamarjade, mündi ja maasikatega ning üle hulga aja sõin jälle liha. Ma lihtsalt ei suuda nende lihale ära öelda, see on selline mõnus mahlane, ainult kergelt küpsetatud. Vahel harva väga hea aga pärast käisin muidugi mitu tundi ringi nagu oleksin kolm telliskivi alla neelanud. Tutvusin ka Eduardo tädiga, kes on igavesti lahe proua ning tädilaste ja onuga. Väga lahe ja sõbralik perekond on ning üksteise võidu saime Evaga ja portugali keelt nendega purssida, caipirinad muideks aitavad üllatavalt hästi võõrkeelte rääkimisele kaasa. Kell 6 pidi algama Copacabana rannas jällegi üks tasuta kontsert, seekord Seu Jorge, kes on ka üks üsna kuulus tegelane ning ilmselt on nii mõnedki lood teile tuttavad. Läksime korralikult seitsmeks kohale aga üritus alles algas ning kõigepealt tuli 2 tundi kannatada halba DJ-d ja siis mingit külmavaresest poplauljat. Ta saabus lavale vateeritud vestiga ja vahepeal tõmbas kapuutsi ka pähe kuigi leemendas higist. Mis teha, mood nõuab ohvreid. Aga muusika oli nii hull, et oleksin tahtnud pea liiva alla pista. Eva ei pidanudki vastu ja lasi enne Seu Jorget jalga kuigi me üritasime Rob`iga veenda, et ta ikka jääks.
Siin väike näide Seu Jorgest: http://www.youtube.com/watch?v=HJbEB-bhOeg
Laupäevaks olid algul suured plaanid aga lõpuks ei toimunudki suurt midagi. Hommikul sattusin Ipanema randa, sest üle hulga aja oli imeilus ilm. Õnnetuseks ei olnud mul päevituskreemi. Õnneks saabus varsti Erle koos kreemiga ja sain end pisut sisse mätsida, kahjuks siiski liiga hilja nagu õhtul end peeglist nähes tõdeda võisin. Siis vantsisin Ipanemalt Leme mööda mereäärt, et Evaga kokku saada ja ronida üles Leme kindlust vaatama. Ega see ei olegi suurem asi kindlus aga mägi on lahe ja teekond sinna läheb läbi metsa. Ala on sõjaväe valve all ning sinna pääseb ainult nädalavahetuseti. Ülevalt mäe otsast on ilusad vaated (üllatus-üllatus) ja teekond on mõnus rahulik dzungel linnulaulu ja ainult aeg-ajalt kostvate samba mürinatega. Jällegi leitud üks mõnus koht, kuhu linnamelu eest kiirelt põgeneda saab.
Olin laupäeva õhtuks mitmed inimesed ärevile ajanud ja kokkuleppinud, et läheme Santa Martasse (see on üks favela kesklinnas) blocole. Kui aga hakkasin netist üle vaatama, mis ja kuhu minna, selgus, et polegi bloco, vaid lihtsalt mingi pidu. Santa Martas elav Erle kinnitas omalt poolt, et kohalikud ei tea blocost midagi, nii mul jäigi seal favelas käimata. Otsustasime hoopis paar caipirinat võtta Santa Teresas ja koju magama minna (mis ei tähenda, et sinna kuidagi varakult jõudsin).
Pöörake tähelepanu pildil olevatele telefonidele. Veidi rohkem kui aasta eest teatasin, et ma ei viitsiks kunagi enam ilma qwerty klaviatuurita ühtegi sms`i saata. Kõnede hinnad Brasiilias ja qwerty telefoni ootamatu surm on aga näpud endisel telekomi töötajal uuesti väledaks ajanud. Nende telefonidega võib saata mitukümmend sms`i päevas. Uskuge mind, järgi proovitud :-)
Pühapäevaks olid jälle suured plaanid aga toimus suht vähe. Kõigepealt kutsuti mind hommikul kell 8 algavale blocole, õnneks oli mul oidu sellest ikkagi ära öelda. Taiana aga läks, ärkas kell 6.30 pühapäeva hommikul, viimistles kostüümi ja läks... see peaks teile aimu andma kui tähtis on siin karneval. Näiteks elutuba on meil olnud juba terve nädala paras seapesa..erinevad karnevalikostüümide osad vedelevad ja täna kui koju tulin, siis meisterdas Carlos koos oma sõbraga parasjagu kaabudest ja võrkudest uut kostüümi kokku. Järgmisel laupäeval hakkab üks bloco kell 6 hommikul näiteks. Mina üritan siis koos oma turistidega minna kella 9-ks ühele suurimale üritusele.
Pühapäeval käisin ühe sõbraga paar tunnikest rannas. Hoolimata juba oelmasolevast päikesepõletusest kükitasin päikesevarju all ja sulpsasin ainult ujuma. Pidasime plaani kahe venna otsa ronida aga nagu kahel eelmiselgi korral, hakkasid pilved kogunema ning otsustasime hoopis jalgratastega Gaveasse sööma vändata. Nii kui baaris maha istusime, hakkas kallama, mis kole..Niisiis olime paar tunnikest seal baaris vihmavangis, sõime, jõime ja mängisime trips-traps-trulli. Pärast tegime veel jalgratastega ühe tiiru ümber Lagoa ja oligi päev jälle ööks saamas.
Karnevalimelu on midagi sarnast jõulupaanikaga ka, isegi poodides annab see endast märku. Enamus poed on ehitud karnevali meeleolusse ning paljud poed on oma tavapärase kauba vahetanud karnevalividinate vastu. Täna oli jälle vajadus minna supermarketisse ning isegi seal olid hullemad sabad kui enne, tundus, et inimesed varuvad endale sööke saabuvate pidustuste ajaks. Seekord oli väike saba ja ostuärevus isegi juurvilja-puuvilja poes. Tavapäraselt kassas haigutav ja sööv tütarlaps ei liigutanud end muidugi seetõttu kiiremini. Tegemist on väga huvitava persooniga, kogu oma miimika ja kehakeelega annab ta alati mõista, et ostjad tüütavad teda, võib-olla sellepärast ongi pood nii tühi, mina kangekaelne eestlane ei saa ainult aru ja käin järjekindlalt teda seal segamas ega lase rahulikult paelussi sööta.. Ta sööb absoluutselt igakord kui poodi lähen ja loomulikult sööb ta segamatult edasi kui ostusid kassast läbi laseb. Hoolimata suurest isust on ta aga väga nääpsuke. Loodan tast kunagi ka ühe portreefoto teha kui mu kaamera kaugelt ameerikamaalt siia peaks jõudma:)
Siis ostsin veel popid kingad selliselt brasiilia brändilt nagu Melissa. Ülimugavad kummikingad, millega võib nagu kalossidega läbi lompide lasta, kuluks ka Eestis marjaks ära. Kahjuks hõõrusid nad igasse võimalikku kohta villid.. ma ei anna alla, proovin veel. Taiana ütles, et tema vanaema armastab neid kingi, sest nii mugavad ja Eva käib ka nendega. Ilmselt on asi ikka minu jalgades:)
Neljapäeval käisin ühe tantsusõbraga salsa peol Lapas. Koht oli väike ja tantsusõpradest nii ülerahvastatud,e t pea võimatu oli mingeid pöördeid teha, koguaeg oli kellegi metalne kingakonts su varvaste vahel või juuksed näos, lisaks meeletu palavus ja higised kered..Aga üle hulga aja oli hea kuulata salsa muusikat.
Reede oli üks tihe päev. Nimelt olime Evaga kutsutud minu muusikust sõbra ema grillipeole. Nad elavad Copacabanal ühe kõrge maja viimasel korrusel ning siin on viimased korrused selle poolest ägedad, et siis on katusest tehtud aed. Pidu algas juba ühe ajal, tema ema, kes on muideks Rio teatris ooperilaulja, tegi meile imemaitsvaid caipirinasid viinamarjade, mündi ja maasikatega ning üle hulga aja sõin jälle liha. Ma lihtsalt ei suuda nende lihale ära öelda, see on selline mõnus mahlane, ainult kergelt küpsetatud. Vahel harva väga hea aga pärast käisin muidugi mitu tundi ringi nagu oleksin kolm telliskivi alla neelanud. Tutvusin ka Eduardo tädiga, kes on igavesti lahe proua ning tädilaste ja onuga. Väga lahe ja sõbralik perekond on ning üksteise võidu saime Evaga ja portugali keelt nendega purssida, caipirinad muideks aitavad üllatavalt hästi võõrkeelte rääkimisele kaasa. Kell 6 pidi algama Copacabana rannas jällegi üks tasuta kontsert, seekord Seu Jorge, kes on ka üks üsna kuulus tegelane ning ilmselt on nii mõnedki lood teile tuttavad. Läksime korralikult seitsmeks kohale aga üritus alles algas ning kõigepealt tuli 2 tundi kannatada halba DJ-d ja siis mingit külmavaresest poplauljat. Ta saabus lavale vateeritud vestiga ja vahepeal tõmbas kapuutsi ka pähe kuigi leemendas higist. Mis teha, mood nõuab ohvreid. Aga muusika oli nii hull, et oleksin tahtnud pea liiva alla pista. Eva ei pidanudki vastu ja lasi enne Seu Jorget jalga kuigi me üritasime Rob`iga veenda, et ta ikka jääks.
Siin väike näide Seu Jorgest: http://www.youtube.com/watch?v=HJbEB-bhOeg
Laupäevaks olid algul suured plaanid aga lõpuks ei toimunudki suurt midagi. Hommikul sattusin Ipanema randa, sest üle hulga aja oli imeilus ilm. Õnnetuseks ei olnud mul päevituskreemi. Õnneks saabus varsti Erle koos kreemiga ja sain end pisut sisse mätsida, kahjuks siiski liiga hilja nagu õhtul end peeglist nähes tõdeda võisin. Siis vantsisin Ipanemalt Leme mööda mereäärt, et Evaga kokku saada ja ronida üles Leme kindlust vaatama. Ega see ei olegi suurem asi kindlus aga mägi on lahe ja teekond sinna läheb läbi metsa. Ala on sõjaväe valve all ning sinna pääseb ainult nädalavahetuseti. Ülevalt mäe otsast on ilusad vaated (üllatus-üllatus) ja teekond on mõnus rahulik dzungel linnulaulu ja ainult aeg-ajalt kostvate samba mürinatega. Jällegi leitud üks mõnus koht, kuhu linnamelu eest kiirelt põgeneda saab.
Olin laupäeva õhtuks mitmed inimesed ärevile ajanud ja kokkuleppinud, et läheme Santa Martasse (see on üks favela kesklinnas) blocole. Kui aga hakkasin netist üle vaatama, mis ja kuhu minna, selgus, et polegi bloco, vaid lihtsalt mingi pidu. Santa Martas elav Erle kinnitas omalt poolt, et kohalikud ei tea blocost midagi, nii mul jäigi seal favelas käimata. Otsustasime hoopis paar caipirinat võtta Santa Teresas ja koju magama minna (mis ei tähenda, et sinna kuidagi varakult jõudsin).
Pöörake tähelepanu pildil olevatele telefonidele. Veidi rohkem kui aasta eest teatasin, et ma ei viitsiks kunagi enam ilma qwerty klaviatuurita ühtegi sms`i saata. Kõnede hinnad Brasiilias ja qwerty telefoni ootamatu surm on aga näpud endisel telekomi töötajal uuesti väledaks ajanud. Nende telefonidega võib saata mitukümmend sms`i päevas. Uskuge mind, järgi proovitud :-)
Pühapäevaks olid jälle suured plaanid aga toimus suht vähe. Kõigepealt kutsuti mind hommikul kell 8 algavale blocole, õnneks oli mul oidu sellest ikkagi ära öelda. Taiana aga läks, ärkas kell 6.30 pühapäeva hommikul, viimistles kostüümi ja läks... see peaks teile aimu andma kui tähtis on siin karneval. Näiteks elutuba on meil olnud juba terve nädala paras seapesa..erinevad karnevalikostüümide osad vedelevad ja täna kui koju tulin, siis meisterdas Carlos koos oma sõbraga parasjagu kaabudest ja võrkudest uut kostüümi kokku. Järgmisel laupäeval hakkab üks bloco kell 6 hommikul näiteks. Mina üritan siis koos oma turistidega minna kella 9-ks ühele suurimale üritusele.
Pühapäeval käisin ühe sõbraga paar tunnikest rannas. Hoolimata juba oelmasolevast päikesepõletusest kükitasin päikesevarju all ja sulpsasin ainult ujuma. Pidasime plaani kahe venna otsa ronida aga nagu kahel eelmiselgi korral, hakkasid pilved kogunema ning otsustasime hoopis jalgratastega Gaveasse sööma vändata. Nii kui baaris maha istusime, hakkas kallama, mis kole..Niisiis olime paar tunnikest seal baaris vihmavangis, sõime, jõime ja mängisime trips-traps-trulli. Pärast tegime veel jalgratastega ühe tiiru ümber Lagoa ja oligi päev jälle ööks saamas.
Karnevalimelu on midagi sarnast jõulupaanikaga ka, isegi poodides annab see endast märku. Enamus poed on ehitud karnevali meeleolusse ning paljud poed on oma tavapärase kauba vahetanud karnevalividinate vastu. Täna oli jälle vajadus minna supermarketisse ning isegi seal olid hullemad sabad kui enne, tundus, et inimesed varuvad endale sööke saabuvate pidustuste ajaks. Seekord oli väike saba ja ostuärevus isegi juurvilja-puuvilja poes. Tavapäraselt kassas haigutav ja sööv tütarlaps ei liigutanud end muidugi seetõttu kiiremini. Tegemist on väga huvitava persooniga, kogu oma miimika ja kehakeelega annab ta alati mõista, et ostjad tüütavad teda, võib-olla sellepärast ongi pood nii tühi, mina kangekaelne eestlane ei saa ainult aru ja käin järjekindlalt teda seal segamas ega lase rahulikult paelussi sööta.. Ta sööb absoluutselt igakord kui poodi lähen ja loomulikult sööb ta segamatult edasi kui ostusid kassast läbi laseb. Hoolimata suurest isust on ta aga väga nääpsuke. Loodan tast kunagi ka ühe portreefoto teha kui mu kaamera kaugelt ameerikamaalt siia peaks jõudma:)
Subscribe to:
Posts (Atom)