Üks pidu bossa novaga

Juba hommik algas pisut halvaendeliselt - viimased 3 nädalat taevas säranud päike oli tinahalli teki üle tõmmanud ja taevast kallas ohjeldamatult vihma. Kui mina sarkastilise eestlasena kostsin, et ilmselt tahetakse mind eesti kliimaga harjutada, siis Jennie arvas hoopis, et Rio nutab, sest ma lähen varsti ära. Mulle meeldis Jennie arvamus rohkem.
Päeva peale ei läinud miskit paremaks ja pelgasin pisut, et vihm viib õhtusel õritusel osalejate arvu alla, sest nii see vihmaga tavaliselt on. Kui õhtul Jennie juurde jõudsin, kus pidu toimuma pidi, sain 5 minutit ringi vaadata, siis mattus kõik pimedusse. Terves kvartalis oli elekter läinud! Üsna tavaline asi siin vihma korral. Ausalt öeldes olin terve päev juba kodus valmis olnud peatseks elektrikatkestuseks aga õnneks kodus sellest  pääsesin. Nüüd jooksin kiirelt nurga peale poodi, et küünlaid osta. Just kui tagasi jõudsin ja olime kõik kenasti küünaldega hubaseks muutnud, tuli elekter tagasi. Siis hakkasid saabuma külalised. Üllataval kombel olid brasiillased esimesed ning nö. muulased saabusid hiljem. Kui umbes 1,5 tundi peale ürituse ametlikku algust ameeriklasele sõnumi saatsin, et kus ta oma itaallasest kitarrimängijaga kadus, siis sain vastuseks: "Itaallane pole vist veel töölt koju jõudnud...brasiilia aja järgi ei algagi või" Teatasin, et brasiillased on ammu kohal, seepeale sain vastuseks: "nad on ilmselt lõunast". Ja nii see tõesti oli, teine vabatahtlik kitarrimängija ja laulja oli Patricia, kes on lõuna-brasiiliast ja kes saabus peaaegu punktuaalselt. Umbes 3 tundi hiljem pärisin teiselt ameerika juurtega sõbralt sms-is, et kas ta ka kavatseb varsti jõuda, siis sain vastuseks "I´m stucked in Sao Paulo" See ei kõlanud eriti paljulubavalt, see tähendab 1 tundi lennusõitu või 6 tundi bussisõitu. Selgus, et Dumonti lennujaam oli vihma tõttu tundideks kinni pandud ja lennuliikluses valitses paras kaos, sõber ameeriklane ihaldatud peole ei jõudnudki ning pääses SPst tulema alles järgmisel hommikul. Õnneks enamik teisi jõudis ning sain oma oodatud annuse bossa novat kätte. Kui brasiillased mängisid kitarri ja laulsid ka, siis kõige suurem laulja oli hoopis venelanna Anna. See millise entusiasmiga ja säraga see Siberist pärit tüdruk laulis ning kuidas ta kõiki lugusid portugali keeles teadis, oli lihtsalt imeline! Kolme paiku hommikul sai minu esimene lahkumispidu läbi ja Jennie suunas kõik viisakalt välja. Minule jäid mälestuseks väike hommikune caipirinha pohmell, tore kaart, mõned pildid ja mõnus muusikaelamus vahvate inimestega .