Monday, February 4, 2013

Ühe nädala lugu

Nädal läks nagu nätsti. Esiteks selgus, et Kon Tikiga korraldatav reis ikka toimub, nii et pidin viimasel hetkel veidi sebima ja ennast updeitima, et ikka kõik kombes oleks. Ühel päeval võtsin ette linnatuuri, olin seda ennegi teinud aga tahtsin üle vaadata kohad ja optimaalseima marsruudi kokku panna. Teele jäid muidugi ka mõned poed, kus praegu üüratud allahindlused. Asi lõppes sellega, et väljusin ühest poest kolme kleidiga, kõik olid nii ilusad ja hea hinnaga, et ei raatsinud ostmata jätta. Kõrvus kõmises küll Crisi hoiatus, et brasiilia riided ei pea vastu aga samas meenus 2008ndal tehtud ost, mis alles sel talvel otsad andis ja nii siis otsustasin ikka riskida. Tänaseks olen kõigi kleitidega ka korra käinud. Mis on tulemus? Esimene vajab veidi õmblusest kõpitsemist, kuna on kärisenud. Samuti ei toiminud hästi voldid, kuhu vahele tundus, et saab hästi raha ja telefoni toppida, tulemuseks kippus see hoopis alla vajuma. Õlapaelteta kleiti kutsutaksegi siin "tomar que caia" ehk siis midagi "loodan, et kukub alla". Teise kleidiga käisin ühel päeval kontserdil ja järgmisel päeval seda uurides selgus, et taga on kolm auku - ei saanudki aru, kas keegi põletas suitsuga või on see trikoo kuidagi pude. Kolmas pidas paar tundi baaris caipirinhat juues vastu. Õnneks.
Siis ostsin veel popid kingad selliselt brasiilia brändilt nagu Melissa. Ülimugavad kummikingad, millega võib nagu kalossidega läbi lompide lasta, kuluks ka Eestis marjaks ära. Kahjuks hõõrusid nad igasse võimalikku kohta villid.. ma ei anna alla, proovin veel. Taiana ütles, et tema vanaema armastab neid kingi, sest nii mugavad ja Eva käib ka nendega. Ilmselt on asi ikka minu jalgades:)
Neljapäeval käisin ühe tantsusõbraga salsa peol Lapas. Koht oli väike ja tantsusõpradest nii ülerahvastatud,e t pea võimatu oli mingeid pöördeid teha, koguaeg oli kellegi metalne kingakonts su varvaste vahel või juuksed näos, lisaks meeletu palavus ja higised kered..Aga üle hulga aja oli hea kuulata salsa muusikat.
Reede oli üks tihe päev. Nimelt olime Evaga kutsutud minu muusikust sõbra ema grillipeole. Nad elavad Copacabanal ühe kõrge maja viimasel korrusel ning siin on viimased korrused selle poolest ägedad, et siis on katusest tehtud aed. Pidu algas juba ühe ajal, tema ema, kes on muideks Rio teatris ooperilaulja, tegi meile imemaitsvaid caipirinasid viinamarjade, mündi ja maasikatega ning üle hulga aja sõin jälle liha. Ma lihtsalt ei suuda nende lihale ära öelda, see on selline mõnus mahlane, ainult kergelt küpsetatud. Vahel harva väga hea aga pärast käisin muidugi mitu tundi ringi nagu oleksin kolm telliskivi alla neelanud.  Tutvusin ka Eduardo tädiga, kes on igavesti lahe proua ning tädilaste ja onuga. Väga lahe ja sõbralik perekond on ning üksteise võidu saime Evaga ja portugali keelt nendega purssida, caipirinad muideks aitavad üllatavalt hästi võõrkeelte rääkimisele kaasa.  Kell 6 pidi algama Copacabana rannas jällegi üks tasuta kontsert, seekord Seu Jorge, kes on ka üks üsna kuulus tegelane ning ilmselt on nii mõnedki lood teile tuttavad. Läksime korralikult seitsmeks kohale aga üritus alles algas ning kõigepealt tuli 2 tundi kannatada halba DJ-d ja siis mingit külmavaresest poplauljat. Ta saabus lavale vateeritud vestiga ja vahepeal tõmbas kapuutsi ka pähe kuigi leemendas higist. Mis teha, mood nõuab ohvreid. Aga muusika oli nii hull, et oleksin tahtnud pea liiva alla pista. Eva ei pidanudki vastu ja lasi enne Seu Jorget jalga kuigi me üritasime Rob`iga veenda, et ta ikka jääks.
Siin väike näide Seu Jorgest: http://www.youtube.com/watch?v=HJbEB-bhOeg

Laupäevaks olid algul suured plaanid aga lõpuks ei toimunudki suurt midagi. Hommikul sattusin Ipanema randa, sest üle hulga aja oli imeilus ilm. Õnnetuseks ei olnud mul päevituskreemi. Õnneks saabus varsti Erle koos kreemiga ja sain end pisut sisse mätsida, kahjuks siiski liiga hilja nagu õhtul end peeglist nähes tõdeda võisin. Siis vantsisin Ipanemalt Leme mööda mereäärt, et Evaga kokku saada ja ronida üles Leme kindlust vaatama. Ega see ei olegi suurem asi kindlus aga mägi on lahe ja teekond sinna läheb läbi metsa. Ala on sõjaväe valve all ning sinna pääseb ainult nädalavahetuseti. Ülevalt mäe otsast on ilusad vaated (üllatus-üllatus) ja teekond on mõnus rahulik dzungel linnulaulu ja ainult aeg-ajalt kostvate samba mürinatega. Jällegi leitud üks mõnus koht, kuhu linnamelu eest kiirelt põgeneda saab.

Olin laupäeva õhtuks mitmed inimesed ärevile ajanud ja kokkuleppinud, et läheme Santa Martasse (see on üks favela kesklinnas) blocole. Kui aga hakkasin netist üle vaatama, mis ja kuhu minna, selgus, et polegi bloco, vaid lihtsalt mingi pidu. Santa Martas elav Erle kinnitas omalt poolt, et kohalikud ei tea blocost midagi, nii mul jäigi seal favelas käimata. Otsustasime hoopis paar caipirinat võtta Santa Teresas ja koju magama minna (mis ei tähenda, et sinna kuidagi varakult jõudsin).

Pöörake tähelepanu pildil olevatele telefonidele. Veidi rohkem kui aasta eest teatasin, et ma ei viitsiks kunagi enam ilma qwerty klaviatuurita ühtegi sms`i saata. Kõnede hinnad Brasiilias ja qwerty telefoni ootamatu surm on aga näpud endisel telekomi töötajal uuesti väledaks ajanud. Nende telefonidega võib saata mitukümmend sms`i päevas. Uskuge mind, järgi proovitud :-)
Pühapäevaks olid jälle suured plaanid aga toimus suht vähe. Kõigepealt kutsuti mind hommikul kell 8 algavale blocole, õnneks oli mul oidu sellest ikkagi ära öelda. Taiana aga läks, ärkas kell 6.30 pühapäeva hommikul, viimistles kostüümi ja läks... see peaks teile aimu andma kui tähtis on siin karneval. Näiteks elutuba on meil olnud juba terve nädala paras seapesa..erinevad karnevalikostüümide osad vedelevad ja täna kui koju tulin, siis meisterdas Carlos koos oma sõbraga parasjagu kaabudest ja võrkudest uut kostüümi kokku. Järgmisel laupäeval hakkab üks bloco kell 6 hommikul näiteks. Mina üritan siis koos oma turistidega minna kella 9-ks ühele suurimale üritusele.
Pühapäeval käisin ühe sõbraga paar tunnikest rannas. Hoolimata juba oelmasolevast päikesepõletusest kükitasin päikesevarju all ja sulpsasin ainult ujuma. Pidasime plaani kahe venna otsa ronida aga nagu kahel eelmiselgi korral, hakkasid pilved kogunema ning otsustasime hoopis jalgratastega Gaveasse sööma vändata. Nii kui baaris maha istusime, hakkas kallama, mis kole..Niisiis olime paar tunnikest seal baaris vihmavangis, sõime, jõime ja mängisime trips-traps-trulli. Pärast tegime veel jalgratastega ühe tiiru ümber Lagoa ja oligi päev jälle ööks saamas.
Karnevalimelu on midagi sarnast jõulupaanikaga ka, isegi poodides annab see endast märku. Enamus poed on ehitud karnevali meeleolusse ning paljud poed on oma tavapärase kauba vahetanud karnevalividinate vastu. Täna oli jälle vajadus minna supermarketisse ning isegi seal olid hullemad sabad kui enne, tundus, et inimesed varuvad endale sööke saabuvate pidustuste ajaks. Seekord oli väike saba ja ostuärevus isegi juurvilja-puuvilja poes. Tavapäraselt kassas haigutav ja sööv tütarlaps ei liigutanud end muidugi seetõttu kiiremini. Tegemist on väga huvitava persooniga, kogu oma miimika ja kehakeelega annab ta alati mõista, et ostjad tüütavad teda, võib-olla sellepärast ongi pood nii tühi, mina kangekaelne eestlane ei saa ainult aru ja käin järjekindlalt teda seal segamas ega lase rahulikult paelussi sööta.. Ta sööb absoluutselt igakord kui poodi lähen ja loomulikult sööb ta segamatult edasi kui ostusid kassast läbi laseb. Hoolimata suurest isust on ta aga väga nääpsuke. Loodan tast kunagi ka ühe portreefoto teha kui mu kaamera kaugelt ameerikamaalt siia peaks jõudma:)

No comments:

Post a Comment