Saturday, June 1, 2013

Teekond itta ja siis põhja

Jõudsin Frankfurti brasiilia aja järgi kell 3 hommikul. Nagu eeldada võiks olin uimane nagu nuiaga pähe saanud kana, lisaks oli ära lagunenud minu kohvri käepide, nii et pidin konstrueerima jalgratta lukust asenduse. Ilm oli külm ja tuuline ning sain oma talvejope kotist välja koukida ja selga panna. Väljas oli 7 kraadi ning isegi kohalikud tundusid lõdisevat. Kõik inimesed pea eranditult on musta ja halli riietatud. Ning isegi kui paistab päike, ei kanta päikeseprille. Olen oma punase jopega nagu jõuluvana või vähemalt mingi tulnukas. Kuidagi palju bemme ja mersusid on ja kõik autod on hallid ja mustad nagu inimesetki.

Ajavahe ja väsimus ajab mind alati sööma, niisiis teen jalutuskäigu lähimal tänaval. Türgi keelt kuulen tänavatel rohkem kui saksa keelt ja türgi keele kõla meeldib mulle palju vähem kui saksa keele kõla kuigi ma ei ole ka suur saksa keele fänn. Peale poole aastast riisi-oa ja rasvapiruka valikuid tänavabaarides langetan otsuse "all you can eat" sushi koha kasuks ja üritan anda parima ehk süüa nii palju sushit kui Rios jäi söömata ja tulevaste kuude eest kah. Valik on väga lai, väga värske ja maitsev ja seda kõike vaid 11 euro eest! Rios oleks selle eest vaevu ühe taldriku täie kõige odavamate täidistega makisid saanud. Siis lähen pagariärisse ja valin viini saiade ja muude hõrgutiste hulgast ühe välja. Midagi ei ole öelda, toit on siin nii palju parem ja kõik on nii palju odavam (ilmselt odavam ka kui Eestis), nii et mulle hakkab isegi Saksamaa natuke meeldima.


Tagasiteeks valin teise tänava ja ohoo, selgub, et see on miski punaste laternate tänav. Stripibaare ja lõbumajasid jagub mitmeks kvartaliks aga päike on veel liiga kõrgel, et siin suuremat aktiivsust märgata.




 Siis lähen hostelisse, panen silmaklapid pähe ja keeran magama. Järgmine peatus Eesti.


Rio ring sai seekord täis, aga isu sellest kohast ei saanud täis. Loodan varsti tagasi olla.
 Kes tahavad aga ka Riot avastama tulla, saavad seda teha koos minuga juba aastavahetusel KonTiki Reiside kaudu. Reisikava leiate siit:
Aastavahetuseks Andraga Brasiiliasse

Friday, May 31, 2013

Inimeste lood

Iga koha loovad sinu jaoks tegelikult inimesed, kellega kohtud. Rios olen kohtunud mitmete põnevate ja erakordsete inimestega, kellega tõenäoliselt kunagi poleks kohtunud Eestis olles. Inimesi on igasuguseid, igal ühel neist huvitav lugu jutustada. Ma ei hakka oma sealsete sõprade lugusid siin laiali laotama aga piilume ühte, mis minu jaoks nii teisest reaalsusest ja mõtlema panev.

Lucia

Temaga kohtusin tänu oma sõbrannale Evale, kes kiitis, et on lõpuks leidnud suurepärase keelepartneri. Kui Eva Euroopasse tagasi läks, palusin Lucial minuga keeletunde teha. Lucia elab Copacabana külje all favelas.
Juba meie esimese kohtumise ajal kui poolkogemata viisin jutu Brasiilia kuiva seaduse peale (Lei seca ehk sõida kainelt meie mõistes), siis sain tal pisarad silma. Nimelt selgus, et tema isa olevat kunagi purjus peaga õnnetuse põhjustanud ning seetõttu vangiski istunud.
Lucia on väga lahke ja avatud ning kannatlik õpetaja. Esimesel päeval läheme kommuunitisse Bela Vista baari õppima ja seal saan ma ka selle pisikese, minust pea jagu lühema tüdruku söögiisust esimest korda aimu. Ta tõstab taldriku kuhjaga riisi, spagette, ube, liha ja salatit täis. Portsjon on nii suur, et võiksin kolm päeva seda süüa.  Võrdleme üksteise taldrikuid ja viskame nalja, sest tema jaoks tundub mu portsjon imeväike. Mina ei suuda jätta kommenteerimata, et me ei söö kunagi riisi ja makarone koos.Aja jooksul selgub, et Lucia sööb kord päevas ja seetõttu korraga nii palju.
Teisel korral viib Lucia mind enda koju. See on põnev, sest olen favelates käinud ja maju väljast poolt näinud aga pole kunagi kellegi kodus käinud. Peale labürindina kulgevaid tänavaid või õigemini käike pidi tiirutades olemegi kohal. Elamises on väike köök ja magamistuba, kust avaneb ilus vaade ookeanile. Toas on loomulikult suur LCD telekas, mis ka meie keeletundide ajal telenoveelasid näitas ja mida Lucia põnevamate stseenide ajal valjemaks keeras. Ükskord kutsus Lucia mind enda poole ja lubas ka süüa teha. Ma olin pisut selle riisi ja makaroni segu pärast mures, sest ausõna see võtab mul juba ainult nägemisest või mõttes alati söögiisu ära. Muidugi oligi riis ja makaronid, oad ja kala. Sõin riisi ja kala ja ei jõudnud nemad abikaasaga ära imestada, et ma ikka kuidagi neid makarone ei koos riisiga ega pärast riisi ei taha. Ükkord viisin neile ka eesti rukkileiba ja omatehtud shokolaadi. Kumbki ei pälvinud aplausi. Mul ei olnud aega omalt poolt süüa pakkuda aga tundub, et toitumisharjumuste poolest jääme ikka eri radu käima.
Lucial on 4 venda, ühel päeval tunnistab ta, et vanim vend on täielik looder, elab vanemate juures ja pole kunagi tööl käinud kuigi ta on juba üle 30. Üks teine vend aga sõidab pidevalt mootorrattaga purjus peaga ning on teinud juba mitu õnnetust. Lucia meeleheaks läks lõpuks mootorratas katki ja vähemalt mõneks ajaks jäävad venna enesetapjalikud sõidud tegemata.
Külas käies tutvusin ka Lucia abikaasaga, kes olevat doorman ehk siis see mees, kes majades valvab ja uksi avab, nö. midagi administraator-turvamees sarnast. Rios on doormanid pea igas majas ja nende kätte on mugav vahel pakke või oma võtmeid jätta. Veidi hiljem tunnistas Lucia, et kui ta oma abikaasaga tuttavaks sai, siis ei osanud too lugeda ega kirjutada. Lucia õpetas teda lugema ja kirjutama ja kuigi mees ise väga suurt õpihimu üles ei näita, saab ta nüüd enam vähem hakkama. Seda lugu kuulasin mina ammuli sui, sest ma ei kujutaks küll iialgi ette, et keegi kirjaoskamatu suudaks minu südame võita. Lucia ise räägib lisaks inglie keelele ka hispaania keelt ja õpib praegu ülikoolis portugali keele õpetajaks. Lisaks sellele peab ta plaani oma varukorterit favelas turistidele välja rentima hakata ning tegema hakata giiditööd. Lucia on ka väga aktiivne mobiili appide kasutaja, keeleõppimiseks jms. oli tal telefonis kõik olema, üle hulga aja nägin inimest, kes oma nutitelefoni tõesti nutikalt ja täies mahus kasutas ning seda ka ümberkaudsetele alati õpetas.
Õnneks kukuvad mõned käbid kändudest kaugemale.



Monday, May 27, 2013

Üks pidu bossa novaga

Juba hommik algas pisut halvaendeliselt - viimased 3 nädalat taevas säranud päike oli tinahalli teki üle tõmmanud ja taevast kallas ohjeldamatult vihma. Kui mina sarkastilise eestlasena kostsin, et ilmselt tahetakse mind eesti kliimaga harjutada, siis Jennie arvas hoopis, et Rio nutab, sest ma lähen varsti ära. Mulle meeldis Jennie arvamus rohkem.
Päeva peale ei läinud miskit paremaks ja pelgasin pisut, et vihm viib õhtusel õritusel osalejate arvu alla, sest nii see vihmaga tavaliselt on. Kui õhtul Jennie juurde jõudsin, kus pidu toimuma pidi, sain 5 minutit ringi vaadata, siis mattus kõik pimedusse. Terves kvartalis oli elekter läinud! Üsna tavaline asi siin vihma korral. Ausalt öeldes olin terve päev juba kodus valmis olnud peatseks elektrikatkestuseks aga õnneks kodus sellest  pääsesin. Nüüd jooksin kiirelt nurga peale poodi, et küünlaid osta. Just kui tagasi jõudsin ja olime kõik kenasti küünaldega hubaseks muutnud, tuli elekter tagasi. Siis hakkasid saabuma külalised. Üllataval kombel olid brasiillased esimesed ning nö. muulased saabusid hiljem. Kui umbes 1,5 tundi peale ürituse ametlikku algust ameeriklasele sõnumi saatsin, et kus ta oma itaallasest kitarrimängijaga kadus, siis sain vastuseks: "Itaallane pole vist veel töölt koju jõudnud...brasiilia aja järgi ei algagi või" Teatasin, et brasiillased on ammu kohal, seepeale sain vastuseks: "nad on ilmselt lõunast". Ja nii see tõesti oli, teine vabatahtlik kitarrimängija ja laulja oli Patricia, kes on lõuna-brasiiliast ja kes saabus peaaegu punktuaalselt. Umbes 3 tundi hiljem pärisin teiselt ameerika juurtega sõbralt sms-is, et kas ta ka kavatseb varsti jõuda, siis sain vastuseks "I´m stucked in Sao Paulo" See ei kõlanud eriti paljulubavalt, see tähendab 1 tundi lennusõitu või 6 tundi bussisõitu. Selgus, et Dumonti lennujaam oli vihma tõttu tundideks kinni pandud ja lennuliikluses valitses paras kaos, sõber ameeriklane ihaldatud peole ei jõudnudki ning pääses SPst tulema alles järgmisel hommikul. Õnneks enamik teisi jõudis ning sain oma oodatud annuse bossa novat kätte. Kui brasiillased mängisid kitarri ja laulsid ka, siis kõige suurem laulja oli hoopis venelanna Anna. See millise entusiasmiga ja säraga see Siberist pärit tüdruk laulis ning kuidas ta kõiki lugusid portugali keeles teadis, oli lihtsalt imeline! Kolme paiku hommikul sai minu esimene lahkumispidu läbi ja Jennie suunas kõik viisakalt välja. Minule jäid mälestuseks väike hommikune caipirinha pohmell, tore kaart, mõned pildid ja mõnus muusikaelamus vahvate inimestega .



Friday, May 24, 2013

Maade jagamine Rio favelates.

Rios on ligi 500  favelat ehk slummi, praegu tuleks neid asumeid aga kutsuda kommuuniks. Favelaks kutsuti neid naabruskondi varem, siis kui seal võimutsesid narkoparunid ja oli ka rohkelt vägivalda. Sellest ajast on vändatud ka mitu kuulsat brasiilia filmi, mida vähemalt Pöffi käigus on näinud ka mitmed eestlased.  Kuigi viimased aastad on muutnud need naabruskonnad rahulikeks ja suhteliselt turvalisteks paikadeks ehk on toimunud  favelate patsifitseerimine, mäletab tänu meediale ülejäänud maailm ja suur osa ka brasiillasi endisi aegu ja on jätkuvalt nende kohtade suhtes ettevaatlik ja skeptiline.
2008 aastal kui veel patsifitseerimisega polnud alustatud ja mina esimest korda Riosse sattusin, siis ei olnud ma mingil tingimusel nõus favelasse minema, rääkimata selle eest veel peale maksma. Nüüd lähen ma rahumeeli kui vaja on ja ei tunne end seal mingil moel rohkem või vähem ärevalt kui kuskil mujal tänaval jalutades. Hiljuti avastasin enda jaoks ka ühe "luks" kommuuni, kuhu hea meelega sisse koliks. Puhas, roheline, mitmeid kenasid hooneid, väga hea asukoht, väga toredad ja sõbralikud elanikud, miks siis mitte. Hinna ja kvaliteedi suhe on igastahes paremini paigas kui Copacabanal.
Rõõmustav uudis seoses kommuunidega on see, et vähemalt osadel elanikel on osutunud võimalikuks enda püstitaud majad ka lõpuks ametlikult enda omadeks kuulutada, saades riigilt vastav dokustaat. Aeg ajalt on kuulda olnud, et magusamaid maatükke üritatakse ikkagi rahvalt kätte saada ja Sheratoni taolistele purakatele parseldada. Vähemalt Rochinas, suurimas favelas, said hiljuti esimesed 9000 elanikku lõpuks ametliku omaniku staatuse, olles elanud juba aastakümneid  ebakindluses tuleviku suhtes oma ehitatud majakestes. Mul on nende üle hea meel. Kelles praegu kapitalisti tuluke põlema läks, siis mõelge uuesti - favelad sündisid varsti pärast seda kui kõik need 3 miljonit aafrikast laevadega siia transporditud orja 1888aastal "vabastati". Nad olid töötanud ilma tasuta, nad olid kaugelt kodumaalt vägisi ära toodud, neil polnud peresid, kellele toetuda, neil ei olnud haridust. Eelnimetatud põhjsutel on üsna selge, et ka madalamate kinnisvarahindade ajal ei saanud nad osta omale kodu nagu tegid nö. eurooplaste järeltulijad, kes siia elama asusid. Nii hakati rajama asumeid omal käel, nad ehitasid omale kodud linna lähedale mäekülgedele, et oleks võimalik linnas tööl käia. Nüüd on linn aga suureks kasvanud ja neist aladest on saanud linna osa, samuti nagu nende elanikestki on saanud töötavad ja makse maksvad kodanikud. Veel 90-ndatel ei olnud enamike kommuune isegi linnakaardil, neid ei olnud ametlikult olemas... nt Rochinas elab üle 100 000 elaniku. Pikk tee minna ja riigil suured summad investeerida aga kuna üldjuhul asuvad need kommuunid imeliste vaadetega mäekülgedel, siis haistan lisaks praegu nende tänavatel tihti levivale kanalisatsiooni lehale ka raha lehka ja uute väärtuslike elupiirkondade teket.

Vaade Rochinale, rahvarohkeimale favelale. Siin said 9000 elanikku ametlikuks kinnisvara omanikeks.

Favelad asuvad mäekülgedel ja pakuvad üldjuhul miljonidollari vaateid linnale ja ookeanile. Vaade Cantagalost Copacabanale.

Teekond Complex Alemaosse.




Külmalained, soojalained

Hiljuti kiitsin just mai kuu ilma Rios, ilma kiitmisega ei tohi ikka kunagi liiale minna. Saabuv talv annab juba tugevalt tunda ja temperatuur on langenud suisa 18 kraadi peale, öösel vist veelgi madalamale. See paneb teid muigama, sest kevadises Eestis kutustakse seda vist soojalaineks aga siin ei taha enam plätudega käia ning hiljemalt peale päikeseloojangut tuleb selga panna kampsun ja jakk. Eile lõdisesin isegi jakiga ning ööseks otsisin välja paksu teki. brrr..Tundub, et tegemist on minu Eesti suve jaoks kohandamisega.

Thursday, May 16, 2013

Ettevalmistused Worldcup-iks ja OM-iks

Ma natuke mäletan oma varajasest lapsepõlvest saginat, mis toimus enne Moskva Olümpiamänge Tallinnas, kuigi meile vist ehitati ainult 2 hotelli ja postkontor, oli saginat palju.  Riot on tabanud samuti tõeline ehitus, reorganiseerimise ja restaureerimise palavik.
Ükskõik, kus ma viimase paari kuu jooksul ööbinud olen, igal pool ärkan varahommikul kopsimise, puurimise või saagimise häälte peale. Kui mööda Costa Verdet reisisime, siis Brett juba soovitas, et küsi neilt otse, mis kell nad hommikul puurima hakkavad, sest meil polnud ühtegi pousadat või hotelli, kus vähemalt naabermajas poleks hakatud varavalges ehitustöödega pihta. Nüüd on töödega alustanud ka minu Santa Teresa naabrid, igal hommikul punkt kell 8 hakkab lihvimine pihta. Tegelikult on vahva, Rios ringi jalutades jääb silma väga palju arhitektuuriliselt kauneid ehitisi, paljud neist on vajunud miskipärast unustusse ja nende ilu näevad ainult friigid nagu mina, kes jumaldavad vanu maju. Korda tehakse terved kvartalid linnasüdames, mis on enamike turistide poolt täiesti avastamata maa. Elades ja liikudes vaid Copacabana ümbruses, võib jääda mulje, et Rios ei ole eriti palju ajalugu, tegelikult on seda igal nurgal, väljaarvatud siis Copacabana-Ipanema-Lebloni nurgal, mis on suhteliselt uued linnajaod ja esimene neist ka arhitektuurilises mõttes täiesti iseloomutu. Kes nüüd arvab, et oleks õige aeg tulla Riosse kinnisvara soetama, siis võite rahumeeli tulemata jätta, hinnad on juba lootusetult kosmoses ja targem oleks pigem raha koguda ja oodata, millal see kinnisvara õhupall siin pauguga lõhki läheb. Linnailu nautima ja puhkama võite aga tulla küll ,selleks on mai kuu muuseas üks parimaid aegu - taevas on selge, vihma praktiliselt ei saja, päike pole enam nii tugev kui suvel aga päevane temperatuur ulatub siiski 28-30 kraadini, õhtud võivad olla kampsuni ilmaga. See on minu teine mai kuu Rios ja tõesti üks mõnusamaid ja huvitavamaid aegu siin.
Lisaks linna vuntsimisele käib kõva töö ka staadionitega. Hiljuti avati paarikuise hilinemisega ikka veel mitte päris valmis Maracana staadium. See maailma kuulsaim staadion, mis valmis 50ndatel ja 69aastal püstitas pealtvaatajate maailmarekordi, peaks võõrustama  jalgpalli MM-i finaalmängu. Staadionite ehitamisega on Brasiilia küll veits jänni jäänud, mõni äsjavalminud staadion on juba uuesti remontigi läinud, sest tööd on tehtud üle jala.
Lisaks suurele ehitustöödele käib kõva promo inglise keele õppele. Kuulsin, et valitsus pidavat ühes linnas isegi lõbutüdrukute keelekursuse kinni maksma - see pole kontrollitud fakt minu poolt vaid "naised saunas rääkisid" jutuajamine ühe brasiillasega. Keeleõpet oleks enamikele restoranitöötajatele küll hädasti vaja, samuti hotellis oleks loomulik, et staff valdab vähemalt algtasemel inglise keelt. TElekas olevat isegi üks eksperimentaalne saade olnud, et näidata, kuidas turistid siin erinevatesse linnadesse saabudes hakkama saavad. Avastati igasuguseid naljakaid asju, näiteks pealinna Brasilia lennujaamas püstitati uhke turismiinfo punkt aga huvitaval kombel arvati,e t õige koht selleks on lahkuvate lendude saal, mitte saabuvate..




Pilguheit öösse ehk forro palavik

Kuna mul oli reisimise tõttu vahepeal tantsimisest paarikuuline paus, siis nüüd üritan seda tasa teha. St. käin kõigil peamistel forro pidudel nii tihti kui vähegi võimalik. Siit väike pilguheit forro maailma.
Forro peole lähevad peamiselt need, kes tahavad tõesti tantsida ja oskavad seda teha ning mõned gringod, kes ei oska aga lähevad uudistama. Niisiis on forro pidu  enamasti nagu mõni tantsukooli pidu. Näiteks eile pidin esialgu minema 2 tsikaga, kes mõlemad enne pidu ära väsisid. Pole probleemi, kuna üldjuhul isegi kellegiga koos minnes, lähed koos ainult uksest sisse. Keegi ei tammu  baarileti kõrval ja ei kummuta jooke. Nagu ma juba ütlesin, on tegemist tantsupeoga ning sinna läheb palju rahvast üksi. Nii ei andnud ka mina alla ja läksin kohale. Forro on paaristants ning Brasiilias on kombeks, et mehed võtavad naised tantsima ka peo alguses, mitte viimase loo ajal, et kuidagi oleks alust telefoninumber enne peo lõppu kätte saada. Niisiis - lähed kohale ja käid erinevate tüüpidega tantsimas. Peol käib igasuguseid - n.ö. eluaegsed, kes on oma kolmandas nooruses ja forro pidusid väisanud ilmselt viimased 40 aastat. Nende positiivne omadus on see, et nad juhivad kindla peale hästi, oskavad hästi tantsida ja ei hakka keelt kõrva ajama. Kohe algul eluaegsega paar tiiru tehes tagad ka selle, et teised näevad, et sa oskad tantsida ja sinu tantsukaart saab seejärel kiirelt täis juba märksa seksikamate tantsijatega:) Üldjuhul oskajad ei viitsi mitteoskajatega eriti jännata, jändama ja õpetama hakatakse vaid siis kui on lootust mõni mitteoskaja gringa pärast peegellagedega motelli sebida.
Eile näiteks oli pool rahvast kuskilt tantsukoolist pärit ning seega oli õhkkond eriti professionaalne. Ja professionaalsuse all ma ei pea silmas sellist ülbet enese presenteerimist nagu tihti  isamaa tantsukoolide korraldatud üritustel kohata võib, inimesed naudivad ja on nagu nad on.
 Seda ma olen vist juba varem ka korrutanud aga selline perfektne tantsule pühendatud üritus on midagi, mida ma väga väga igatsema hakkan kui mind Lõuna-Ameerikas ei ole. Ja see on ka lisaks toredatele inimestele, heale kliimale ja kenale loodusele lisaks üks oluline faktor, mis mind siia tõmbab.