Inimeste lood

Iga koha loovad sinu jaoks tegelikult inimesed, kellega kohtud. Rios olen kohtunud mitmete põnevate ja erakordsete inimestega, kellega tõenäoliselt kunagi poleks kohtunud Eestis olles. Inimesi on igasuguseid, igal ühel neist huvitav lugu jutustada. Ma ei hakka oma sealsete sõprade lugusid siin laiali laotama aga piilume ühte, mis minu jaoks nii teisest reaalsusest ja mõtlema panev.

Lucia

Temaga kohtusin tänu oma sõbrannale Evale, kes kiitis, et on lõpuks leidnud suurepärase keelepartneri. Kui Eva Euroopasse tagasi läks, palusin Lucial minuga keeletunde teha. Lucia elab Copacabana külje all favelas.
Juba meie esimese kohtumise ajal kui poolkogemata viisin jutu Brasiilia kuiva seaduse peale (Lei seca ehk sõida kainelt meie mõistes), siis sain tal pisarad silma. Nimelt selgus, et tema isa olevat kunagi purjus peaga õnnetuse põhjustanud ning seetõttu vangiski istunud.
Lucia on väga lahke ja avatud ning kannatlik õpetaja. Esimesel päeval läheme kommuunitisse Bela Vista baari õppima ja seal saan ma ka selle pisikese, minust pea jagu lühema tüdruku söögiisust esimest korda aimu. Ta tõstab taldriku kuhjaga riisi, spagette, ube, liha ja salatit täis. Portsjon on nii suur, et võiksin kolm päeva seda süüa.  Võrdleme üksteise taldrikuid ja viskame nalja, sest tema jaoks tundub mu portsjon imeväike. Mina ei suuda jätta kommenteerimata, et me ei söö kunagi riisi ja makarone koos.Aja jooksul selgub, et Lucia sööb kord päevas ja seetõttu korraga nii palju.
Teisel korral viib Lucia mind enda koju. See on põnev, sest olen favelates käinud ja maju väljast poolt näinud aga pole kunagi kellegi kodus käinud. Peale labürindina kulgevaid tänavaid või õigemini käike pidi tiirutades olemegi kohal. Elamises on väike köök ja magamistuba, kust avaneb ilus vaade ookeanile. Toas on loomulikult suur LCD telekas, mis ka meie keeletundide ajal telenoveelasid näitas ja mida Lucia põnevamate stseenide ajal valjemaks keeras. Ükskord kutsus Lucia mind enda poole ja lubas ka süüa teha. Ma olin pisut selle riisi ja makaroni segu pärast mures, sest ausõna see võtab mul juba ainult nägemisest või mõttes alati söögiisu ära. Muidugi oligi riis ja makaronid, oad ja kala. Sõin riisi ja kala ja ei jõudnud nemad abikaasaga ära imestada, et ma ikka kuidagi neid makarone ei koos riisiga ega pärast riisi ei taha. Ükkord viisin neile ka eesti rukkileiba ja omatehtud shokolaadi. Kumbki ei pälvinud aplausi. Mul ei olnud aega omalt poolt süüa pakkuda aga tundub, et toitumisharjumuste poolest jääme ikka eri radu käima.
Lucial on 4 venda, ühel päeval tunnistab ta, et vanim vend on täielik looder, elab vanemate juures ja pole kunagi tööl käinud kuigi ta on juba üle 30. Üks teine vend aga sõidab pidevalt mootorrattaga purjus peaga ning on teinud juba mitu õnnetust. Lucia meeleheaks läks lõpuks mootorratas katki ja vähemalt mõneks ajaks jäävad venna enesetapjalikud sõidud tegemata.
Külas käies tutvusin ka Lucia abikaasaga, kes olevat doorman ehk siis see mees, kes majades valvab ja uksi avab, nö. midagi administraator-turvamees sarnast. Rios on doormanid pea igas majas ja nende kätte on mugav vahel pakke või oma võtmeid jätta. Veidi hiljem tunnistas Lucia, et kui ta oma abikaasaga tuttavaks sai, siis ei osanud too lugeda ega kirjutada. Lucia õpetas teda lugema ja kirjutama ja kuigi mees ise väga suurt õpihimu üles ei näita, saab ta nüüd enam vähem hakkama. Seda lugu kuulasin mina ammuli sui, sest ma ei kujutaks küll iialgi ette, et keegi kirjaoskamatu suudaks minu südame võita. Lucia ise räägib lisaks inglie keelele ka hispaania keelt ja õpib praegu ülikoolis portugali keele õpetajaks. Lisaks sellele peab ta plaani oma varukorterit favelas turistidele välja rentima hakata ning tegema hakata giiditööd. Lucia on ka väga aktiivne mobiili appide kasutaja, keeleõppimiseks jms. oli tal telefonis kõik olema, üle hulga aja nägin inimest, kes oma nutitelefoni tõesti nutikalt ja täies mahus kasutas ning seda ka ümberkaudsetele alati õpetas.
Õnneks kukuvad mõned käbid kändudest kaugemale.