Today was a good day!

Brasiilia asub lõuna poolkeral ning kui Eestis oodatakse kevadet või õigemini peaks juba oodatama suve, siis siin hiilib kohale talv. Pühapäeval oli küll sooja 30kraadi aga õhtud on juba pikemad ja jahedad ning mina olen magama hakanud teki all. Kui aastaajad on põhja poolkeraga võrreldes vahetuses, siis nädalavahetused käivad kogu muu maailmaga samas tempos, st. kõigil "tava töökohta" omavatel inimestel on sinuga aega kohtuda nädalavahetustel. See tähendab, et nädalavahetustesse tuleb vahel mahutada rohkem kui laid back elustiili mugavus tahaks. Olenemata sellest on tore kõiki sõpru tuttavaid näha ja midagi lahedat koos ette võtta.
Näiteks käisin lõpuks ära taevani kiidetud jazzklubis Maze. Mazest kuulsin esimest korda kui novembris Riosse tulin. Juba siis ebaõnnestus katse sinna minna, sest teistel oli midagi muud ees ja üksi ei tahtnud nagu ka seda ette võtta. Niimoodi ebaõnnestusid mul enamik katsetest seda Downbeati sõnul üheks maailma parimaks jazzikohaks kutsutud klubi külastada. Maze asub tegelikult mulle väga lähedal, ühes favelas ning sealt on üks ägedamaid vaateid linnale. Niisiis sel reedel oli plaan kindel ning hoolimata sellest, et kaks kodanikku, kes olid raudselt minuga lubanud Maze tulla, alt ära hüppasid, leidsin kiirelt kaks asendusliiget ning läksimegi seda paljukiidetud kohta ja pidu kaema. Koht oli huvitav, vaade ilus ja enamus muusikast ka kõrva paitav. Kõhutäie naerda sain ka tagasiteel van-is istudes. Lugu järgmine: meie selja taga istusid kolm kenakest itaalia noormeest. Van oli juba paigast liikumas kui kohale jooksis kohkunud näoga brasiilia tütarlaps, noormees kõrval, pistis pea aknast sisse, vahtis itaallasi  ja seletas siis, et mitte see, väga sarnane aga mitte see! Vaatasime kõik teda pärani silmil ja siis ei saanud itaallased muidugi vait olla ja küsisid, et keda nad otsivad ja miks ja mis mõttes sarnane. Tüdruk siis vastu, et otsime ühte itaallast, ta oli täpselt nagu sina aga kole! Õnneks oli ilusal itaalia teisikul huumorimeel.

Pühapäeval oli plaan ronida jällegi ühe Rios oleva mäe otsa, seekordseks vallutuseks sai valitud Babilonia mägi. Tegemist ei ole mingi ronimisoskust nõudva kaljuga vaid lihtsa väikse jalgsimatkaga, et nautida ilusaid vaateid, vihmametsa, uurida lähemalt ühte madalasissetulekuga kommuunitit (favelaks ei tohiks neid naabruskondasid enam kutsuda) ning lõpuks süüa üleval ära kõik seljas tassitud toit ehk pidada piknikku.
Seekordsed ronimiskaaslased olid Internationsi ronimishuvilised tervisliku toidu nautlejad.  Kõlab hästi eks? Ongi hea! Eelmine kord pidasime piknikku Catacumba pargis ja sõime isetehtud ja eksootilist head ja paremat. Seekord otsustasin ka hiilata ja küpsetasin rukkileiba mandlitega ning siis veel oma eriti hõrku shokolaadikooki ka. Kuna eelmisel õhtul lobisesin oma sõbraga kolm tundi skypes ning nii muuseas teise käega küpsetasin köögis, siis läksid kõik asjad natuke vussi. Leib oli ahjus tiba liiga kaua ja kook oli juba paar minutit ahjus olnud kui mulle meenus, et jahu jäi lisamata, võtsin siis kuuma taigna uuesti välja ja lisasin äraJ Lõppkokkuvõttes tuli ikkagi nii söödav, et kõik söödi 2 minutiga ära ja eesti leiba käidi muudkui eraldi kiitmas.
Olen seda enne ka maininud aga iga korraga tunnen kui hea on tutvustusringis öelda, et olen eestlane. See mõjub nagu mingi jäämurdja, sest alati käib seltskonnast läbi kahin ...ooo Eesti..ja pärast tullakse ükshaaval rääkima, et kas ollakse käinud või teatakse kedagi, kes on käinud või uuritakse, kus see täpselt on või öeldakse, et ma olen esimene eestlane, keda nad kunagi näinud on. Ühesõnaga hoobilt olen üleüldine huviobjekt. Vahel tunnen end nagu muinasjutu printsessina kuskilt kaugelt imedemaalt, millest nagu midagi on kuuldud aga kas see on päris, keegi ei tea. Nüüd siis õnnestus ka imetoitu eesti leiba populariseerida ja tundub, et võiks oma leivatööstuse siin püsti panna küll.

Peale matkamist oli esialgu kindel plaan koju puhkama minna, sest nädalavahetuse esimene pool oli üsna tihe olnud ja ei suutnud kuidagi haigutusi tagasi hoida. Siis aga saabus sõnum, et kodu lähedal Santa Teresas on tasuta tantsutund ja kontsert. Ei saa ju jätta minemata kui pidu on toodud peaaegu koju kätte. Niisiis trampisingi kiirelt mäest üles kontserdile  ühe Santa Teresas elava sõbrannaga kohtuma ja ei kahetse mitte grammigi. Laval oli uhke orkester ja lauldi ära kõik kuulsad brasiilia laulud ja siis asuti Frank Sinatra repertuaari kallale, muuseas laval mängis ka 92 aastane trummar, kes tagus trummi kui kadunud Gunnar Graps.

Õhtul voodisse kukkudes võtsin pühapäeva kokku – minu tutvuste pagasisse tuli juurde mitu väga toredat uut inimest, ma käisin kohas, kus ma varem polnud käinud,  ma nautisin kaunist loodust ja head sööki ja pistsin varbad sooja merevette, nautisin ilusat muusikat, sain südamest naerda ja sain kokku hea sõbraga, kellega seda kõike jagada ehk siis „It was one very good Day!”   Soovin teile uueks nädalaks palju häid päevi ja oskust neid märgata!