Maade jagamine Rio favelates.

Rios on ligi 500  favelat ehk slummi, praegu tuleks neid asumeid aga kutsuda kommuuniks. Favelaks kutsuti neid naabruskondi varem, siis kui seal võimutsesid narkoparunid ja oli ka rohkelt vägivalda. Sellest ajast on vändatud ka mitu kuulsat brasiilia filmi, mida vähemalt Pöffi käigus on näinud ka mitmed eestlased.  Kuigi viimased aastad on muutnud need naabruskonnad rahulikeks ja suhteliselt turvalisteks paikadeks ehk on toimunud  favelate patsifitseerimine, mäletab tänu meediale ülejäänud maailm ja suur osa ka brasiillasi endisi aegu ja on jätkuvalt nende kohtade suhtes ettevaatlik ja skeptiline.
2008 aastal kui veel patsifitseerimisega polnud alustatud ja mina esimest korda Riosse sattusin, siis ei olnud ma mingil tingimusel nõus favelasse minema, rääkimata selle eest veel peale maksma. Nüüd lähen ma rahumeeli kui vaja on ja ei tunne end seal mingil moel rohkem või vähem ärevalt kui kuskil mujal tänaval jalutades. Hiljuti avastasin enda jaoks ka ühe "luks" kommuuni, kuhu hea meelega sisse koliks. Puhas, roheline, mitmeid kenasid hooneid, väga hea asukoht, väga toredad ja sõbralikud elanikud, miks siis mitte. Hinna ja kvaliteedi suhe on igastahes paremini paigas kui Copacabanal.
Rõõmustav uudis seoses kommuunidega on see, et vähemalt osadel elanikel on osutunud võimalikuks enda püstitaud majad ka lõpuks ametlikult enda omadeks kuulutada, saades riigilt vastav dokustaat. Aeg ajalt on kuulda olnud, et magusamaid maatükke üritatakse ikkagi rahvalt kätte saada ja Sheratoni taolistele purakatele parseldada. Vähemalt Rochinas, suurimas favelas, said hiljuti esimesed 9000 elanikku lõpuks ametliku omaniku staatuse, olles elanud juba aastakümneid  ebakindluses tuleviku suhtes oma ehitatud majakestes. Mul on nende üle hea meel. Kelles praegu kapitalisti tuluke põlema läks, siis mõelge uuesti - favelad sündisid varsti pärast seda kui kõik need 3 miljonit aafrikast laevadega siia transporditud orja 1888aastal "vabastati". Nad olid töötanud ilma tasuta, nad olid kaugelt kodumaalt vägisi ära toodud, neil polnud peresid, kellele toetuda, neil ei olnud haridust. Eelnimetatud põhjsutel on üsna selge, et ka madalamate kinnisvarahindade ajal ei saanud nad osta omale kodu nagu tegid nö. eurooplaste järeltulijad, kes siia elama asusid. Nii hakati rajama asumeid omal käel, nad ehitasid omale kodud linna lähedale mäekülgedele, et oleks võimalik linnas tööl käia. Nüüd on linn aga suureks kasvanud ja neist aladest on saanud linna osa, samuti nagu nende elanikestki on saanud töötavad ja makse maksvad kodanikud. Veel 90-ndatel ei olnud enamike kommuune isegi linnakaardil, neid ei olnud ametlikult olemas... nt Rochinas elab üle 100 000 elaniku. Pikk tee minna ja riigil suured summad investeerida aga kuna üldjuhul asuvad need kommuunid imeliste vaadetega mäekülgedel, siis haistan lisaks praegu nende tänavatel tihti levivale kanalisatsiooni lehale ka raha lehka ja uute väärtuslike elupiirkondade teket.

Vaade Rochinale, rahvarohkeimale favelale. Siin said 9000 elanikku ametlikuks kinnisvara omanikeks.

Favelad asuvad mäekülgedel ja pakuvad üldjuhul miljonidollari vaateid linnale ja ookeanile. Vaade Cantagalost Copacabanale.

Teekond Complex Alemaosse.