Kuumalaine ja 2012

Eelmises postituses juba mainisin Riot tabanud kuuma päeva. Kuumus on kestnud kõik päevad. Kui varem mainisin, et matku jms lepitakse alati kokku tingimusega, et toimub kui ei saja, siis nüüd lepime asju kokku ka nii, et kui on üle 40kraadi sooja, siis ei lähe. Eile pidin minema kahe venna otsa ronima (selline mägi on siin olemas) aga kui isegi lauskmaal käies higi voolab, siis selge mõistusega inimene jääb rahulikult kuhugi varju alla konutama. Kuna ma olen tavaliselt sooja lemb ja naudin kuumust, siis nüüd on minulgi sellest natuke kõrini. Sellel viimase 100 aasta kuumimal päeval avasin kodus külmkappi tihedamini kui tavaliselt, tegin lahti ka sügavkülma ukse ja hingasin värsket külma õhku. Metroosse läksin rõõmuga, sest see lubas natukenegi värskemat briizi. Ega inimene ei ole kunagi rahul... kord on külm, siis kuum, siis vihm..:)
Kuna ongi käes aasta 2012 lõpp, siis teen omalt poolt ka väikse kokkuvõtte.
Minule on aasta olnud fantastiline! Ma ei oleks elus osanud oodata midagi sellist ning olen ütlemata tänulik, et kõik see on mulle osaks saanud. Et olen saanud reisida nõrkemiseni, et elan nüüd oma ammuste unistuste linnas, et minu teele on sattunud mitmeid uusi põnevaid inimesi ning et ka vanad sõbrad on jätkuvalt vähemalt skype või emaili kaugusel. Ma tõesti väga loodan, et 2013 tuleb vähemasti sama tore ning et teil kõigil täituks uuel aastal mõni teie unistus. . Kõike head ja paremat teile kallid lugejad!

Esimene jõulupüha Steviega

25. detsember oli Rios 2012 aasta kuumim päev, sooja oli vist 46kraadi. Kui kella 3 paiku pärastlõunal end kodust välja ajasin, et rannas veidi ujuda, siis olid tänavad täiesti inimtühjad, kõik poekesed ja baarid olid kinni, esimesi inimesi kohtasin metroo ümbruses. Pilt muutus totaalselt kui Ipanemale jõudsin...rand oli rahvast nii täis nagu Pärnu rand parimatel päevadel ning rahvast täis oli ka ookean. Kuna siin kaugele eriti keegi ei uju, pigem mängitakse lainetes, siis oli vee äär ka paksult rahvast täis, kõik nautisid vaba päeva ja kuuma ilma.
Päikseloojanguks sättis aga rahvas end Copacabana poole teele, et seal rannal toimuvat tasuta kontserti nautida. Ennustati, et kohale tuleb 500 000 inimest ja rahvast oli tõesti palju aga ruumi oli piisavalt, et nautida head vaadet ja keegi seljas ei ela. Siin on inimesed selles osas üldse väga viisakad ja tundlikud, keegi ei vaju sulle selga nagu Eestis kontserditel tihti juhtub ning kui keegi vajubki kogemata, siis ikka vabandatakse ette taha. Kontserdil esines Gilberto Gil ja Stevie Wonder, mõlemad suurepärased ning kui Stevie mängis Tom Jobimi kuulsat "The Girl of Ipanemat", siis laulis rahvas rahvas täiest kõrist kaasa, sama juhtus kõigi Gili lugude ajal. Väga ilus ja väga tänulik, et selline kontsert mulle kättesaadav oli.
 Väike tõrvatilk oli ka ikka õhtus. Ühel mu sõpradest varastati taskust ära kaamera kõigi meie lahedate kontserdipiltidega. Asi juhtus täpselt sama mudeliga, mida kord oma reisil Costa Ricas kogesin..Ühel hetkel hakkab keegi täiesti ootamatult agressiivselt trügima, nii et paar sekundit valitseb segadus ja tähelepanu hajub, veidi hiljem avastatakse, et midagi on kadunud aga siis on trügija ammu kadunud. Ning tõenäoliselt on trügijaga paaris varas, kes segaduse hetke ära kasutab. Ehk siis..õppige selgeks refleks, et kui keegi hakkab ootamatult agresiivselt trügima, siis ärge jälgige teda, vaid hoidke oma kott ja taskud kõrgendatud tähelepanu all, tõenäoliselt olete teie või teie kaaslane sihikul:)
Lõpuks nägin ära ka jõulupuu. Läksime peale kontserti seda spetsiaalselt vaatama. Tõeliselt kaunis valguse mäng. Esiteks on laguun öösel imeline..ümbritsevad tumedad mäed, ühe mäetipus valgustatud Kristuse kuju, majade valgustusest veepinnale joonistuvad varjud ning siis jõulupuu värvidemäng nagu muinasjutus..Lihtsalt vaatad ja imetled ja ei raatsi magama minna.

Minu Rio jõulud

Kui eelmisel aastal elasin jõulude ajal Costa Ricas ja nö. dzunglis mingit erilist jõulumöllu ei olnud, siis suurlinnas sellest naljalt mööda ei pääse. Esimeseks advendiks tekkisid majade külge igasugused vilkuvad ja vähem vilkuvad tulukesed ja poodides käis kõva möll. Laguunile kerkis uhke jõulupuu, mis igal õhtul pimedas uhket vaatemängu pakkus. Mind kui võõramaalast ja peretut kutsuti jõuluõhtusöögile oma perede juurde, otsustasin minna oma korterikaaslase Taiana vanemate juurde, kes elavad siinsamas lähistel. Brasiillastel on veel suur kinkide tegemise komme kuigi paljud suuremad pered ja sõpruskonnad teevad jube kinke nö. loosiga st. et teed kingi ainult ühele. kahele inimesele, mitte kõik kõigile.
24ndal läksime õhtul 7-8 ajal Taiana vanemate juurde. Tänaval kõndides tungis ninna toidulõhnu ning enamus inimesed olid alustanud juba söömaaega.
Lisaks emale, isale oli kohal vanaema ja Taiana õed ning peagi lisandus veel onu oma perega. Viisin külakostiks enda tehtud piparkooke, siin selliseid ei ole, pigem ostetakse karpides kauasäilivaid shokolaadi keekse.
Tuba ehtis väike kunstkuuseke, mille alla panid kõik oma kaasavõetud kingitused. Lisaks kuusele ehtis tuba ka meil pigem kevadpühadeks tuppa toodav urbadega pajuoksad (loomulikult kunst, pajuurbi pole siin kuskilt võtta). Lobiseti, klatsiti taga teisi sugulasi, visati nalja ja kuna kohal olin ka mina, veidralt külmalt ja kaugelt maalt, siis muidugi seletasin jälle kus on Eesti, kuidas meil asjad käivad jne. jne. Eriti huvitatud olid isa ja onu, no nendega ma juttu puhuda purssisingi terve õhtu, kui hätta  jäime, siis Taiana tõlkis. Söögiks pakuti riisi, erinevalt valmistatud ube ja farofat ning valikut sealiha, kalkuniliha ja tursavormi. Südaööl jagati laiali kingitused ning kõigil oli lusti laialt. Siis hakkas takso helistamine, mis ei õnnestunud ning lõpuks saime tänavanurgalt takso ning 2-ks olimegi kodus tagasi. Kõhud täis ja ise väsinud. Tegelikult käib programmi juurde veel pärast peole minek aga erinevatel asjaoludel jäi see osa meil ära ja täna hommikul on mul selle üle ainult hea meel. Nii et ei erine väga Eesti üritusest, väljaarvatud see, et temperatuurid on teised ning toidud ka tiba teised ja hea raha eest (või oma metsast) saab päris kuuse.
Ma ei ole jõudnud veel vaatama siinset nö. kuuseshowd aga kuulnud olen, et see on vägev. Siit ka mõned faktid.
Seda peetakse maailma suurimaks "ujuvaks" jõulupuuks, see fakt on kinnitust leidnud ka Guinessi rekordite raamatus. Pimeduse saabudes süttib metallkonstruktsioonidel 3.1 miljonit lambikest, mis vahetavad värve - kuusel võib näha nelja erinevat aastaaega. Puu kaalub 542 tonni ja on 85 meetrit kõrge.
 Vaadake videot siit: http://www.huffingtonpost.com/2012/12/03/rio-de-janeiro-lights-worlds-largest-floating-christmas-tree_n_2233213.html

Minu sünnipäev

Selle aasta sünnipäevaga oli nii, et juba mitu aastat tagasi hakati sellele üüratult palju tähelepanu pöörama. Paar kuud enne aga läks tõesline möll lahti, igaüks ootas midagi..kes maailmalõppu, kes elektrikatkestust, kes uut dimensiooni. Minu tagasihoidlik tähtpäev jäi ilmselgelt kogu muu möllu varju aga see on ok, sest ega ma ei tahagi oma vananemist suure kella külge panna.
Igastahes hoolimata erinevatest ennustustest tegin ka oma sünnipäevaks plaanid. Tahtsin teha oma lemmik tegevusi nii palju kui võimalik. Niisiis keskpäevaks väntasin jalgrattaga Urcasse, et kokku saada tol päeval vaba oleva sõbra N-ga, kes oli nõus minuga Urca mäe otsa ronima. Mul oli kindel soov kuskil kõrgete puude all matkata kuna aga autot meil polnud käsutuses ja bussidega võtab igale poole sõit asjatult aega, siis jäi sõelale just Urca, kuigi olin seal ka enne käinud. Urca mägi on see, kus Suhkrupea mäe otsa viiv tõstuk vahepeal peatub ning sinna saab ka läbi metsa ronida. Mäe otsas on kohvikud ja seal oli kohal jõuluvana koos kahe päris päkapikuga. Tegin nendega pilte aga kahjuks seda te ilmselt kunagi ei näe...Miks? lugege edasi:)
Siis väntasin tagasi koju. Spetsiaalselt sünnipäeva puhul valisin oma õnneliku käega jalgratta, mille sadul keerdus sõidu ajal paremale -vasakule ning ka üles -alla. Nii sain juba tunde kätte nagu viskaks sõbrad mind sünnipäeva puhul tooliga lae alla..no paraku rohkem tundsin seda alla tulekut.
Seejärel olin planeerinud päikeseloojangu ajal pikniku Aproadori rannas kalju peal. See on koht, kuhu inimesed tulevad igal päikeselisel õhtul loojangut imetlema, istutakse, vaadatakse ja kui loojub viimane kiir, siis aplodeeritakse. Juba päev enne olid 3 inimest öeldnud, et nad ei saagi tulla, jäi järele loota, et ülejäänud 3 ikka tulevad. Kodistasin oma toidukotiga kohale ja tahtsin helistama hakata, et täpsustada oma asukohta kui selgus, et telefon on end jälle ise välja lülinud...proovi, mis sa proovid, enam sisse ei lülitu. Heal juhul näitab vaid Samsungi logo. Kes mind paremini tunnevad, teavad ,mis ma siis teen...no tegelt ka, olin maruvihane ja koksasin seda truudusetut samsungi paar korda vastu aproadori kaljunukki aga ei midagi...ka ihunuhtlus ei pannud seda tööle.. Päike näitas nii ilusat loojangut ja nii oleks tahtnud pildistada aga ei midagi.. no ja kõige hullem! Kuidas mind üles leitakse? Olin kogu õhtu asjad kokku leppinud, et helistame, täpsustame.... Juba hakkasid suunurgad tagurpidi vajuma ja kujutasin ette, kuidas ma oma guakamoled ja tortillad mõnele kodutule viin või prügikasti viskan ja üksi koju tagasi jalutan kui nägin esimest sõpra otsivalt ringi jalutamas! Jagasime oma toidu lina peale laiali ja viimasest loojangu vilksatusest sai tema telefoniga piltki tehtud. Varsti saabusid ka teised:)
Söödud, joodud, ootas ees kolmas lemmik - forro pidu! Ja seda veel paljajalu (jälle minu lemmik). Forropidu toimus ühes nö. tervise või elustiilikeskuses, kus päevasel ajal on jooga, tai-chi, kinomitchi jms tunnid, tavapärase alkoholi asemel aga müüdi värskeid oi-kui-maitsvaid mahlasid.
Niisiis kokkuvõttes lõppes ära ainult telefon, kõik muu oli uue ja parema aja algus. Loodetavasti saan uuel aastal teha ka iga päev kasvõi ühe asja, mis mulle väga meeldib, tehke teiegi, mis teile meeldib:)

Samba, samba, samba!

Samba on kahtlemata Brasiilia ja Rio üks oluline osa nagu jalgpallgi. Samba peod käivad aastaringi ning kogu sambatamine kulmineerub suvise karnevaliga. Detsembris käivad sambadroomil juba hoogsalt proovid ning neid saab tasuta vaatamas käia. Endalgi on plaan üks prooviesinemine ära vaadata, et veebruaris saaks pigem tänavakarnevalidele pühenduda. Iga aasta aga toimub lisaks karnevalile veel üks suur samba sündmus - samba trem ehk sambarong. See leiab aset 2.detsembril,  rahvuslikul samba päeval, üritus toimus sel aastal 17ndat korda. Kõik algas peale juba päeval 3 paiku kui esimesed bändid laval sambatasid ja rahvas Rio Centralis kaasa huilgas. Rahvale jagati plastikust kaabusid ja plastik haamreid, mille pärast käis algul kõva kähmlus, õnneks olin koos Lidiaga, kel igakord kui lavalt visati, õnnestus ühe haamriga pihta, nii et meil oli varustus olemas ja jäi üle teistelegi jagada. Rahvast oli nagu murdu. Kuue paiku hakati siis rongidele sättima. Kokku läks Oswaldo Cruzi (naabruskond väga kaugel Rio kesklinnast) 5 rongitäit laulvaid ja pille mängivaid sambalisi meie nende hulgas. OC-s oli mitu lava ja lisaks said mitmed pisikesed pundid tänavakohvikutes oma sambat mängida. Palju rahvast, palju trügimist, korraks hea näha ja siis oli tore väsinud jalgadega rongipingil tiksudes koju tagasi saada. Kes sel ajal Rios juhtub olema, kindlasti soovitan.

Kuidas minu turvalisuse eest hoolt kantakse:)

Täna oli Ipanema rannas õhtul vägev kontsert. Mängis üks 80ndatel väga popp olnud brasiilia bänd Blitz. Rahvas rokkis ja laulis kaasa nagu meil Anne Veski või Terminaatoriga. Peale kontserdi lõppu jäin sõbraga lobisema ning magasin maha viimase metroo. Kuna bussi ka ei tulnud, siis võtsin kombi ehk meie mõistes marsruudika. Nii täistuubitud marsas pole ma enne olnud, lisaks istujatele olid ka seisjad, mina nende hulgas. Peal olid ka mõned puhkust veetvad gringod, kes Lapasse tahtsid saada ja üks neist hakkas peagi minu selja taga aknast välja öökima. No vägev! Eks caipirinhad teevad nii mõnelgi juhul oma töö...
Kui lõpuks minu aeg maha oli minna, oli endal ka süda paha. Siis pidin võtma teise kombi, et saada Santa Teresasse. Tavaliselt olen öösiti Lapast kombi võtnud aga kuna täna oli pühapäev ja pühapäeviti ei ole mõistlik suhteliselt tühjas Lapas konnata, siis mõtlesin seda Gloriast teha. Marssisin peatusesse, mis paistis juba eemalt kahtlaselt tühi, aimasin, et läks nii nagu kartsin, et öösiti kombid Gloriast ei käi. Seisin umbes pool minutit kui teisel pool teed olevast "guardian officer"  (ehk siis midagi kohaliku mupo sarnast) autost tuli välja üks konstaabel vmt. ja ütles, et jama küll aga kombisid enam ei lähe sellisel kellaajal. Mina siis vastu, et ai-ai-ai, ei tea, kas on turvaline jalgsi minna. Uuris, et kuhu täpselt, vangutas pead ja ütles, et ega ikka ei ole küll minusugusel  mõistlik üksi jalutada. Kas mul mõnda sõpra pole, kes autoga vastu tuleks? Mina siis, et no ei ole..ohkasin häälekalt, pööritasin silmi ja ütlesin siis murtud häälega, et eks ma siis võtan takso. No siis ta tammus veel 2 sekundit ja küsis, et kas on ok kui ta minuga kaasa jalutab, et siis on turvaline, et muidu viiks autoga aga nad ei tohi:)
 No ma ütlesin, et muidugi oleks tore, et kas ta tõesti saaks seda teha?  Seepeale tõttas ta üle tee, vist ülemuse või partneriga läbi rääkima ja mina mõtlesin, et söön oma bikiinid ära kui ma selle autoga nüüd koju ei saa... 10 sekundi pärast viipas teine tegelane, et istugu ma autosse, kargas ise autost välja ja nii mind koju treppi sõidutatigi. No tavapärase kahe põsemusi asemel sain neli ja pidin telefoninumbri ka andma aga mul levi nagunii pole enamus ajast:) Respekt igaljuhul.. mulle meeldib, et siin mõistuse piires reegleid rikutakse, et mulle autotühjal tänaval punase tulega üle tee minnes politsei trahvi ei tee, et bussijuht peatab ka peatusest väljaspool kui ma olen õige koha maha maganud ja et mind politsei koju toob kui saab aru, et ma olen oma turvalisuse pärast mures..

Oma tuba, oma luba ehk Santa Teresa

Oma toa otsingud ei läinud vaevaliselt. Olin juba Eestis olles suure osa tööd ära teinud, seega teadsin kust otsida ja millist hinda oodata. Kui mu koeraprojekt vett vedama läks, siis asusin kiiruga asja kallale. Algul unistasin ikka elamisest mere ääres, et saaks hommikuti rannas joosta (no vähemalt, et on võimalus seda teha) ja kindlasti iga päev ujuda. Hindasid ja elamistingimusi nähes aga tegin selles osas järeleandmisi.  Lõuna-Ameerika kõrgeima rendihinnaga Lebloni ja pea samas klassis Ipanema välistasin enda jaoks käesoleval eluetapil kohe. Väga palju rahvast elab Copacabanal ning seal oleks võimalik juba midagi leida aga kohas, kus kõik on nö. käe-jala juures, on suurlinnas alati ka miinus. Kui bussipeatus on maja ees ja bussid mööduvad sinu majast, siis on 24h lakkamatu liiklusmüra, kui maja all on baar, siis lisandub veel see lärm, igasugused kioskid ja poekesed saavad kaupa üldjuhul varavalges..Mulle meeldib aga vaikus ja linnulaul. Kui tahan peole, siis olen nõus selle jaoks natuke vaeva nägema. Toon siis ühe näite, mida pakutakse. 570euri eest kuus pakuti tuba korteris, kus elab 4 inimest. Ühine elutuba oli tolmune ja koledate auguliste pruunide sohvadega. Meenutas mulle 80ndatest mahajäetud kolhoosikeskust. Toas oli eraldi vannituba aga toa aken avanes otse ühe suurima liiklusega tänavale Rios.
Kuna koeraprojekt oli mind pannud mõtlema veidi boheemlasliku (no midagi Pelgulinna atmosfäärile sarnast) Santa Teresa linnaosa peale,, siis asusingi sealt otsima. Enam vähem ühe hinna eest võid leida muidugi väga erineva kvaliteediga asju nagu elus ikka. Näiteks käisin vaatamas siin ühte niinimetatud tuba, millel polnudki päris seina, vaid mingi kõikuv poolde seinakõrgusesse ulatuv plaat. Põrand oli kaetud prahiga, hoolimata sellest, et teati, et ma tulen tuba vaatama. No ja köögist ma ei räägigi - sealt üritasin nii läbi kõndida, et kuhugi vastu ei läheks, pliiti kattev tolmu ja rasva kord ajas südame pahaks. Selle eest küsiti nii umbes 350 eurot kuus ja seda elamist tuli jagada ühe kodanikuga, kes oli siis ilmselt vähemalt poole prügi autor.
Õnneks jõudsin aga siis mõnusale väiksele kõrvaltänavale, suurte akendega valgusküllasesse majja. Kuigi mu magamistuba on üsna pisike, on siin aken (mis ei ole alati iseenesest mõistetav) ja see näeb välja kenake. Elutuba on mõnus valge ja stiilne, siin on korralik internet, hästivarustatud köök ning mis ka väga oluline - väga toredad korterikaaslased. Jagan elamist kahe brasiillasega, kes küll enamuse ajast töötavad aga aeg-ajalt ikka saame veidi juttu ka puhuda. Eelmisel pühapäeval küpsetasin neile tervituseks pannkooke ning nemad tegid maailma parimat mereanni risottot - ma ei liialda, ma pole kunagi nii head risottot veel saanud!
Santa Teresa asub mäe peal, kohe kesklinna lähedal, nii et kui ühte mäe külge pidi alla minna, jõuad Lapasse, mis on Rio ööelu keskus, teist külge pidi alla minnes, jõuan Catetesse, kust üle tee on kohe mere äärne park ning saab jalgrattaga sõita lõunatsooni ujutavatesse randadesse. Kui oled mäest alla läinud, tuleb sealt ka koju saamiseks üles tagasi minna. Selle abil peaks paari kuuga päris hea vorm tulema...osa tagasiteest on 120 astmega järsk trepp aga saab valida ka aeglasema pulsiga tee ja minna suurema ringiga ning võib olla muidugi ka laisk ja hoopis marsuudika võtta aga nii laisk olen ma siiani ainult paduvihmaga olnud.

Üks pühapäev

Pühapäevad on erilised. Peamiselt sellepärast, et siis saab midagi toredat teha ka nende inimestega (ehk siis enamusega), kes käivad tööpäevadel tööl. Juba paar nädalat oli plaan minna Piedra da Gavea otsa ronima aga ilm polnud piisavalt hea. Lõpuks käisime ära ja see oli vägev! See kõrge ja huvitalt lameda tipuga mägi jäi mulle silma juba 2008 aastal kui siia esimest korda sattusin aga siis polnud piisavalt aega. Ronima saab minna ka tuurikorraldajatele krõbedat hinda makstes aga tegelikult on kogu rada hästi märgistatud ja eraldi giidi vaja ei ole. Mõnes kohas on küll abiks giidide nöörid aga tegelikult saab ka hakkama ilma nöörideta. Meil vedas, sest giid oli nööriga platsis ja lubas lahkesti ka meil seda kasutada, nii oli tiba lihtsam ja julgem.
Meie esialgu pärist suurest grupist olid kohal jällegi veidi enam kui pooled ehk viis inimest. Seltskond oli tore ja jagunes vastavalt võhmale nii, et mina rootslase ja sakslasega olin nö. kiire punt ja Laura ning Nichola chillisid tunnike kauem, et üles saada. Ilm oli palav, higi voolas ja kere sai korralikult piitsa. Üles jõudes oli kogu pingutus seda väärt - vaated on kogu linnale imekaunid ning mõnus oli lihtsalt süüa kaasavõetud snäkse, mediteerida, pildistada ja lobiseda. Aeg lippas kiiresti. Kui ühel heal päeval Bastian oma kaamerast pildid kätte saab, siis jagan, sest need peaks olema vinged.
Ah jaa..kui mõnel ronijal peaks jaks otsa saama, saab kutsuda helikopteri..Üks selline esmaabi kopter just meie üleval oleku ajal seal maandus ja ühe turisti peale võttis. Kopteri peale läks omal jalal, nii et raske öelda, mis tal juhtus, et ise alla ei saanud. Kuigi julgen väita, et allaronimine oli mõnes kohas hullemgi, algul lendasin oma Türisalu panga ronimiskogemusega ülbelt peale aga erinevalt Türisalust ei olnud siin turvakinnitust vaid ainult nöör ja kindaid ka ei olnud. Aga tehtud sai ja pärast all kose all külma dušši võttes oli ütlemata hea tunne. Nägime kõik välja nagu kari kaltsakaid, mustad, higised ja väsinud aga jalutasime veel läbi Barra (üks Rio naabruskonnast) merre ujuma. Barra vesi oli nagu Eestis keset juunikuud, ei tea, mis jäämägi see sealt mööda triivis aga peale päev otsa rassimist oli jääsuplus ka täitsa omal kohal. Ma muidugi ei arvestanud, et pärast tuleb ka külmkapiga koju sõita. Siin on nii, et osad bussid võtavad topelthinda ja siis on neil üldjuhul konditsioneer sees, tunne on nagu läheneks Alaskale kiirelt kappava hobuse seljas. Sain omale ka poole tunnise sõidu järel nohu
Nüüd ma olen siis roninud Corcovado, Morro de Urca, Morro de Tijuca ja Piedra de Gavea otsa. Paar ronitavat mäge on veel selles linnas vallutada ning loomulikult loendamatuid matkaradasid Tijuca metsas.

Peale suurt ronimis üritust olin kutsutud ühe oma sõbra sõprade juurde õhtusöögile. Jõudsime sinna kohale paar tundi hiljem aga Brasiilias keegi selle peale ei pahanda ning süüa oli ikka veel piisavalt:) Tegemist on muusikute seltskonnaga ning sellised õhtusöögid on neil tavaks iga paari kuu tagant. Kõigepealt süüakse ja lobisedakse, siis mängitakse pilli. Seekord mängiti klavessiinil. Söök oli nii maitsev, et raske oli viisakaks jääda ja loomulikult pälvis jälle ohtralt tähelepanu minu päritolu. Kõik kiitsid Arvo Pärti ning üks kodanik oli lugenud Sofi Oksaneni "Puhastust", mida talle Stockholmis raamatupoes oli soovitatud. Minu ja tema meelehärmiks ei ole ma seda raamatut ikka lugenud, nii et ma ei osanud väga pikalt sisu osas kaasa rääkida, piinlik lugu, peab selle enda lugemislisti lisama:)
Kui eelmisel aastal läks jõulusagin minust mööda, siis nüüd pääsu ei ole. Tänavatel võib kohata päkapikumütsides tegelasi, laguunil on püsti uhke jõulupuu ning juba uurivad kõik, kus ma kavatsen jõulude või uue aasta ajal olla ja kutsuvad enda perede juurde pidusöögile. Samuti ei õnnestu siin kingituste tegemisest kõrvale hiilida, sest see on ilmselgelt tavaks ja kõik teevad kinke. Nii käin juba mitu päeva mureliku näoga ringi ja vaatan hirmuga kilina-kolina poode, et mis asja ma siis neile kingin. See kingipaanika võtab mul jõuluisu ära. Seda enam, et siin ma ikkagi ei tea alati, kust kandist mingeid poode otsida, no ja ei tea ka, mida kingiks oodatakse. Küll on mul aga kaasas eestist ostetud piparkoogimaitseaine ning plaan on teha ise tainas ja küpsetada piparkooke!

Algus

Seekord Riole lähenedes ei tundnud ma rõõmsat ärevust,  vaid kohati isegi vastumeelsust. Oma kodu  oli mõne kuuga armsaks saanud ja olin vaikselt mõtlema hakanud oma teo hullumeelsuse üle. Lõpuks panin endale diagnoosiks hirmu – olin kartma löönud, et asjad ei lähe hästi ja lõpuks lähen kolme kuu pärast koju vaesununa ja pettununa. Niisiis tegelen oma hirmude maandamisega ja tundub, et see hakkab vaikselt vilja kandma. Täna paari põnevat pakkumist lugedes, tuli juba vau efekt ja esimene päev päikses ja sõbralike inimeste hulgas, on oma töö teinud.

Esimene nädal möödus asju ajades ja sisse elades. Sain omale CPF-i! CPF on nö. Kohalik id number, mis  võimaldab sul näiteks oma nimel telefoni kõnekaardi registreerida. Veel  paari kuu eest oli seda vaja ka jalgratta rentimisel aga see teenus on nüüd saadaval ka kõikidel turistidele. Igastahes jääb see number mulle eluks ajaks ning teeb minust natukene juba nagu selle ühiskonna liikmeJ

Siis tegin endale telefoninumbri. Lootsin, et saan lepingulise numbri aga seda avatakse ainult residentidele ning kuigi mu üks kohalik sõber lubas, et võib mulle oma nimele selle numbri teha, siis otsustasin esialgu ikkagi kõnekaardi võtta.  Kui oled pärit riigist, kus sim kaarte jagatakse tänaval tasuta, siis võib pikali kukkuda kui pead maksma 15euri ainult sim kaardi eest ning see ei sisalda isegi mitte kõneaega. Ja kõned teiste operaatorite võrkudesse on ka imekallid (0,64euri minut). Õnneks on  internet mõistliku hinnaga, nii et, kes mobiilitsi suhelda tahab, siis whatsup ja viber on nüüd minu peamised online suhtluskanalid.

Käisin  ühel päeval ka samba peol, mis toimub iga nädal kesklinnas. Läksin coachsurfi inimestega, kuna järgmine päev oli vaba päev, siis oli rahvast nagu murdu. Polnud jõudnud veel kõigile siinsetele tuttavatele teada anda, et olen tagasi ning teate, mis siis juhtus 12 miljoni elanikuga linnas? Jalutas mulle vastu sõber Dado! Ta oli muidugi tiba solvunud, et nö. salaja saabunud olinJ aga jällenägemise üle oli meil mõlemal üüratult hea meel.

Kui varasematest kordadest on mul meeles, et üldjuhul pean palju seletama, kus ja mis Eesti on, siis esimestel päevadel on olnud üllatavalt palju eesti teemat sees. Kõigepealt tutvustati mind ühele saksa-brasiilia paarile, kelle sakslasest naisel oli eestlasest sõber.  Paari päeva pärast viis minu viiuldajast sõber mind oma sõbranna kontserdile 40-50ndate aastate brasiilia poplaule kuulama. Kui peale kontserti  viidi mind  selle väga ilusa häälega  lauljale (kelle nime ma enam ei mäleta) tutvustama, siis hüüdis ta kohe rõõmsalt, et oh Eesti, seda ma tean!  „ Meie pere väga hea sõber on helilooja Arvo Volmer perega, väga toredad inimesed,” seletas ta veel täpselt, kuidas nad tunnevad ja kui toredad nad on.  Peale kontserti läksin CS iganädalasele koosviibimisele ja seal  rääkisin kolme erineva inimesega, kes otsisid mind kui eestlast üles ja teatasid, et plaanivad järgmisel suvel Eestisse tulla ja küsisid kõiksuguseid soovitusi. Niisiis kuluski terve õhtu Eesti promomisele, kuigi olin plaaninud hoopis Rio võimaluste kohta rohkem teada saadaJ

Lisaks telefoninumbrile ja CPFile tegin omale ka jalgratta rentimise konto. Rios saab võtta jalgrattaid tänavatel olevatest  jaamadest ja siis need järgmisse jaama jätta. Nii saan mõnusalt ringi liikuda kondiauruga. Igakord ei pruugi küll jaam töötada ja vahel ei leia ratta tagastamiseks vabu kohti aga üldiselt olen sellest võimalusest sillas! Terve kuu rattasõitu maksab mulle veidi vähem kui 4eurot. Lisaks saab rattaga edasi märksa kiiremini kui bussiga ummikutes seistes. Ainult kohad, kuhu ei vii rattateed on muidugi veidi ebamugavad rattaga väisamiseks. Rios on nüüdseks 270km rattateid ja aina juurde tuleb. Linnarattaid pidavat ka kordades juurde tulema. Lisaks on need rattajaamad sellised head pickup kohad, toimivad paremini kui ööklubi. Ma olen juba kahel järjestikusel päeval sealt jaamast telefoninumbritega ära jalutanud.  Kuna aeg-ajalt ei tööta süsteem ja ratast kohe kätte ei saa, siis jäädakse ikka kaasvõitlejatega jutustama. Vahel piisab ka koos läbi muda jaama poole  väntamisest ja ühest naeratusest. Vähemalt on kohe selge, et sportlikud inimesedJ Tõsi küll ühe telefoninumbri omaniku FB kontolt tema sünniaastat nähes selgus, et võiksin ta hoopis lapsendada, sobiks Laurale vennaksJJ

Käisin juba ka matkamas. Ronisin Lage pargist üles Corcovado mäe otsa Kristuse kuju juurde. Olin seal kuju juures aastaid tagasi käinud aga tookord turisti moodi rongiga. Nüüd rühkisin 2 tundi ülesmäkke ronida ja pärast tunnikese allamäge. Päris läbi võttis, sest sinna ja tagasi saamiseks läks veel paar tundi ratta seljas, nii et liikumisharjumused siin linnas ei ole võrreldavad sellega, millega Tallinnasharjunud olin.

See nädal toimus Rios veel viie päevane brasiilia maamess. Tahtsin ka hirmsasti minna, sest kohal pidavat olema üle riigi palju farmereid igasuguste põnevate toodetega ning lisaks veel hulgaliselt kontserte. Kui aga laupäeva õhtul lõpuks väravate taha jõudsin, enam pileteid ei müüdud, öeldi, et rahvast on liiga palju. Olin nördinud ja läksin koju tagasi. Järgmisel hommikul aga lugesin, et suure tuulega oli mingi telgi metallkonstruktsioon kokku vajunud ja üks inimene surma saanud. Ühes kanalis väideti, et oli 60 vigastatut, teises, et kaks. Pühapäevane mess jäeti ära, nii et mina sinna ei saanudki aga õnneks jäin ellu kah seekord.

Siin muidugi toimub koguaeg midagi ja CS grupp on ka nii aktiivne, et ei tea kuhu poole joosta. Igasugused mägironimised, matkad, tänavakontserdid, massaazid, samba, forro jne.jne. Aga kui sajab vihma, siis tühistatakse kõik ära. Ehk siis toimumine sõltub alati ilmast ja ilma kohta ei või ka troopikas kunagi midagi kindlat väita.  Näiteks oli mul tänaseks plaanitud 3 tegevust ja olin isegi veits närvis, et ilmselt pean midagi ära jätma. Hommikul sadas aga vihma ja toimus  neist ainult massaazi workshop. Esialgu pidi see toimuma Copacabana rannas aga siis läksime massööri koju.  15-st inimesest ilmus kohale ainult 2 – mina ja argentiinlane. No saime siis ise massaazi ja siis ise ka masseerida aga ega ma seal midagi uut küll ei õppinud. Tegin pärast massöörile kiire reiki ja tulin tulema.

Kohe esimestel päevadel leidsin endale  elamise ja väikest viisi võimaluse elamise kulud katta. Olin nii õnnelik kuna elamine oli täpselt selline nagu olin ette kujutanud, välja arvatud see, et mere ääre asemel asus mäe otsas aga leidsin selle isegi ägedamana. Vaikne tänav, suured aknad, rõdu, vaade Suhkrupea mäele ja Corcovado mäele. Absoluutselt super! Oleks tahtnud käsi plaksutada ja kiljuda, et no kas tõesti võib nii hästi minna!  Elamine oli kolmeks kuuks tasuta ja selle eest tuli hoolitseda ühe vana halli puudli eest. Koera juures oli aga üks aga..nimelt tegemist oli neeruhaige koeraga, kellele tuli igal hommikul kanüül panna ja puhastavat lahust sisse tilgutada. Lisaks tuli talle tablette kurku panna ja samuti sööki kuna ta ise süüa ei tahtnud. Tegin selle kõik üks kord läbi  ja hoolimata sellest, et nõelaga koera torkamine ajas algul külmajudinad peale, sain kõik ilusti tehtud. Toidetud ka ja perenaine oli ka tulemusega rahul. Pidin siis 2.detsembril sisse kolima aga miks ma sellest minevikus räägin? Sest koera tervis halvenes paar päeva tagasi nii palju, et ta otsustati jätta mõne veterinaari hoole alla. Nii ma oma heast algusest ilma jäingi. Eile olin nii õnnetu, et ei suutnud pool ööd magada. Olin juba oma unistustes kõik tomati ja ürditaimed rõdule istutanud ja tiksusin seal rõdul vaikselt kirjutades ja muid toredaid asju tehes.  Vaikuses..ilma liiklusmürata, linnulauluga...koeraga, kes oli nummi ja kelle peal oleks saanud oma reikit harjutada.

Homme lähen siis otsima elamist, mille eest pean raha välja käima ja siis jätkan töö otsimist, mis pole ka lihtne, sest ilma portugali keeleta ei ole siin mitte midagi teha. Mind küll lohutatakse, et küll tuleb midagi veel paremat aga praegu olen selles esialgses variandis nii kinni, et raske on midagi paremat keeleoskamatule ja minimaalse eelarvega ette kujutada.