Selle aasta sünnipäevaga oli nii, et juba mitu aastat tagasi hakati sellele üüratult palju tähelepanu pöörama. Paar kuud enne aga läks tõesline möll lahti, igaüks ootas midagi..kes maailmalõppu, kes elektrikatkestust, kes uut dimensiooni. Minu tagasihoidlik tähtpäev jäi ilmselgelt kogu muu möllu varju aga see on ok, sest ega ma ei tahagi oma vananemist suure kella külge panna.
Igastahes hoolimata erinevatest ennustustest tegin ka oma sünnipäevaks plaanid. Tahtsin teha oma lemmik tegevusi nii palju kui võimalik. Niisiis keskpäevaks väntasin jalgrattaga Urcasse, et kokku saada tol päeval vaba oleva sõbra N-ga, kes oli nõus minuga Urca mäe otsa ronima. Mul oli kindel soov kuskil kõrgete puude all matkata kuna aga autot meil polnud käsutuses ja bussidega võtab igale poole sõit asjatult aega, siis jäi sõelale just Urca, kuigi olin seal ka enne käinud. Urca mägi on see, kus Suhkrupea mäe otsa viiv tõstuk vahepeal peatub ning sinna saab ka läbi metsa ronida. Mäe otsas on kohvikud ja seal oli kohal jõuluvana koos kahe päris päkapikuga. Tegin nendega pilte aga kahjuks seda te ilmselt kunagi ei näe...Miks? lugege edasi:)
Siis väntasin tagasi koju. Spetsiaalselt sünnipäeva puhul valisin oma õnneliku käega jalgratta, mille sadul keerdus sõidu ajal paremale -vasakule ning ka üles -alla. Nii sain juba tunde kätte nagu viskaks sõbrad mind sünnipäeva puhul tooliga lae alla..no paraku rohkem tundsin seda alla tulekut.
Seejärel olin planeerinud päikeseloojangu ajal pikniku Aproadori rannas kalju peal. See on koht, kuhu inimesed tulevad igal päikeselisel õhtul loojangut imetlema, istutakse, vaadatakse ja kui loojub viimane kiir, siis aplodeeritakse. Juba päev enne olid 3 inimest öeldnud, et nad ei saagi tulla, jäi järele loota, et ülejäänud 3 ikka tulevad. Kodistasin oma toidukotiga kohale ja tahtsin helistama hakata, et täpsustada oma asukohta kui selgus, et telefon on end jälle ise välja lülinud...proovi, mis sa proovid, enam sisse ei lülitu. Heal juhul näitab vaid Samsungi logo. Kes mind paremini tunnevad, teavad ,mis ma siis teen...no tegelt ka, olin maruvihane ja koksasin seda truudusetut samsungi paar korda vastu aproadori kaljunukki aga ei midagi...ka ihunuhtlus ei pannud seda tööle.. Päike näitas nii ilusat loojangut ja nii oleks tahtnud pildistada aga ei midagi.. no ja kõige hullem! Kuidas mind üles leitakse? Olin kogu õhtu asjad kokku leppinud, et helistame, täpsustame.... Juba hakkasid suunurgad tagurpidi vajuma ja kujutasin ette, kuidas ma oma guakamoled ja tortillad mõnele kodutule viin või prügikasti viskan ja üksi koju tagasi jalutan kui nägin esimest sõpra otsivalt ringi jalutamas! Jagasime oma toidu lina peale laiali ja viimasest loojangu vilksatusest sai tema telefoniga piltki tehtud. Varsti saabusid ka teised:)
Söödud, joodud, ootas ees kolmas lemmik - forro pidu! Ja seda veel paljajalu (jälle minu lemmik). Forropidu toimus ühes nö. tervise või elustiilikeskuses, kus päevasel ajal on jooga, tai-chi, kinomitchi jms tunnid, tavapärase alkoholi asemel aga müüdi värskeid oi-kui-maitsvaid mahlasid.
Niisiis kokkuvõttes lõppes ära ainult telefon, kõik muu oli uue ja parema aja algus. Loodetavasti saan uuel aastal teha ka iga päev kasvõi ühe asja, mis mulle väga meeldib, tehke teiegi, mis teile meeldib:)
No comments:
Post a Comment