Üks pühapäev

Pühapäevad on erilised. Peamiselt sellepärast, et siis saab midagi toredat teha ka nende inimestega (ehk siis enamusega), kes käivad tööpäevadel tööl. Juba paar nädalat oli plaan minna Piedra da Gavea otsa ronima aga ilm polnud piisavalt hea. Lõpuks käisime ära ja see oli vägev! See kõrge ja huvitalt lameda tipuga mägi jäi mulle silma juba 2008 aastal kui siia esimest korda sattusin aga siis polnud piisavalt aega. Ronima saab minna ka tuurikorraldajatele krõbedat hinda makstes aga tegelikult on kogu rada hästi märgistatud ja eraldi giidi vaja ei ole. Mõnes kohas on küll abiks giidide nöörid aga tegelikult saab ka hakkama ilma nöörideta. Meil vedas, sest giid oli nööriga platsis ja lubas lahkesti ka meil seda kasutada, nii oli tiba lihtsam ja julgem.
Meie esialgu pärist suurest grupist olid kohal jällegi veidi enam kui pooled ehk viis inimest. Seltskond oli tore ja jagunes vastavalt võhmale nii, et mina rootslase ja sakslasega olin nö. kiire punt ja Laura ning Nichola chillisid tunnike kauem, et üles saada. Ilm oli palav, higi voolas ja kere sai korralikult piitsa. Üles jõudes oli kogu pingutus seda väärt - vaated on kogu linnale imekaunid ning mõnus oli lihtsalt süüa kaasavõetud snäkse, mediteerida, pildistada ja lobiseda. Aeg lippas kiiresti. Kui ühel heal päeval Bastian oma kaamerast pildid kätte saab, siis jagan, sest need peaks olema vinged.
Ah jaa..kui mõnel ronijal peaks jaks otsa saama, saab kutsuda helikopteri..Üks selline esmaabi kopter just meie üleval oleku ajal seal maandus ja ühe turisti peale võttis. Kopteri peale läks omal jalal, nii et raske öelda, mis tal juhtus, et ise alla ei saanud. Kuigi julgen väita, et allaronimine oli mõnes kohas hullemgi, algul lendasin oma Türisalu panga ronimiskogemusega ülbelt peale aga erinevalt Türisalust ei olnud siin turvakinnitust vaid ainult nöör ja kindaid ka ei olnud. Aga tehtud sai ja pärast all kose all külma dušši võttes oli ütlemata hea tunne. Nägime kõik välja nagu kari kaltsakaid, mustad, higised ja väsinud aga jalutasime veel läbi Barra (üks Rio naabruskonnast) merre ujuma. Barra vesi oli nagu Eestis keset juunikuud, ei tea, mis jäämägi see sealt mööda triivis aga peale päev otsa rassimist oli jääsuplus ka täitsa omal kohal. Ma muidugi ei arvestanud, et pärast tuleb ka külmkapiga koju sõita. Siin on nii, et osad bussid võtavad topelthinda ja siis on neil üldjuhul konditsioneer sees, tunne on nagu läheneks Alaskale kiirelt kappava hobuse seljas. Sain omale ka poole tunnise sõidu järel nohu
Nüüd ma olen siis roninud Corcovado, Morro de Urca, Morro de Tijuca ja Piedra de Gavea otsa. Paar ronitavat mäge on veel selles linnas vallutada ning loomulikult loendamatuid matkaradasid Tijuca metsas.

Peale suurt ronimis üritust olin kutsutud ühe oma sõbra sõprade juurde õhtusöögile. Jõudsime sinna kohale paar tundi hiljem aga Brasiilias keegi selle peale ei pahanda ning süüa oli ikka veel piisavalt:) Tegemist on muusikute seltskonnaga ning sellised õhtusöögid on neil tavaks iga paari kuu tagant. Kõigepealt süüakse ja lobisedakse, siis mängitakse pilli. Seekord mängiti klavessiinil. Söök oli nii maitsev, et raske oli viisakaks jääda ja loomulikult pälvis jälle ohtralt tähelepanu minu päritolu. Kõik kiitsid Arvo Pärti ning üks kodanik oli lugenud Sofi Oksaneni "Puhastust", mida talle Stockholmis raamatupoes oli soovitatud. Minu ja tema meelehärmiks ei ole ma seda raamatut ikka lugenud, nii et ma ei osanud väga pikalt sisu osas kaasa rääkida, piinlik lugu, peab selle enda lugemislisti lisama:)
Kui eelmisel aastal läks jõulusagin minust mööda, siis nüüd pääsu ei ole. Tänavatel võib kohata päkapikumütsides tegelasi, laguunil on püsti uhke jõulupuu ning juba uurivad kõik, kus ma kavatsen jõulude või uue aasta ajal olla ja kutsuvad enda perede juurde pidusöögile. Samuti ei õnnestu siin kingituste tegemisest kõrvale hiilida, sest see on ilmselgelt tavaks ja kõik teevad kinke. Nii käin juba mitu päeva mureliku näoga ringi ja vaatan hirmuga kilina-kolina poode, et mis asja ma siis neile kingin. See kingipaanika võtab mul jõuluisu ära. Seda enam, et siin ma ikkagi ei tea alati, kust kandist mingeid poode otsida, no ja ei tea ka, mida kingiks oodatakse. Küll on mul aga kaasas eestist ostetud piparkoogimaitseaine ning plaan on teha ise tainas ja küpsetada piparkooke!