Algus

Seekord Riole lähenedes ei tundnud ma rõõmsat ärevust,  vaid kohati isegi vastumeelsust. Oma kodu  oli mõne kuuga armsaks saanud ja olin vaikselt mõtlema hakanud oma teo hullumeelsuse üle. Lõpuks panin endale diagnoosiks hirmu – olin kartma löönud, et asjad ei lähe hästi ja lõpuks lähen kolme kuu pärast koju vaesununa ja pettununa. Niisiis tegelen oma hirmude maandamisega ja tundub, et see hakkab vaikselt vilja kandma. Täna paari põnevat pakkumist lugedes, tuli juba vau efekt ja esimene päev päikses ja sõbralike inimeste hulgas, on oma töö teinud.

Esimene nädal möödus asju ajades ja sisse elades. Sain omale CPF-i! CPF on nö. Kohalik id number, mis  võimaldab sul näiteks oma nimel telefoni kõnekaardi registreerida. Veel  paari kuu eest oli seda vaja ka jalgratta rentimisel aga see teenus on nüüd saadaval ka kõikidel turistidele. Igastahes jääb see number mulle eluks ajaks ning teeb minust natukene juba nagu selle ühiskonna liikmeJ

Siis tegin endale telefoninumbri. Lootsin, et saan lepingulise numbri aga seda avatakse ainult residentidele ning kuigi mu üks kohalik sõber lubas, et võib mulle oma nimele selle numbri teha, siis otsustasin esialgu ikkagi kõnekaardi võtta.  Kui oled pärit riigist, kus sim kaarte jagatakse tänaval tasuta, siis võib pikali kukkuda kui pead maksma 15euri ainult sim kaardi eest ning see ei sisalda isegi mitte kõneaega. Ja kõned teiste operaatorite võrkudesse on ka imekallid (0,64euri minut). Õnneks on  internet mõistliku hinnaga, nii et, kes mobiilitsi suhelda tahab, siis whatsup ja viber on nüüd minu peamised online suhtluskanalid.

Käisin  ühel päeval ka samba peol, mis toimub iga nädal kesklinnas. Läksin coachsurfi inimestega, kuna järgmine päev oli vaba päev, siis oli rahvast nagu murdu. Polnud jõudnud veel kõigile siinsetele tuttavatele teada anda, et olen tagasi ning teate, mis siis juhtus 12 miljoni elanikuga linnas? Jalutas mulle vastu sõber Dado! Ta oli muidugi tiba solvunud, et nö. salaja saabunud olinJ aga jällenägemise üle oli meil mõlemal üüratult hea meel.

Kui varasematest kordadest on mul meeles, et üldjuhul pean palju seletama, kus ja mis Eesti on, siis esimestel päevadel on olnud üllatavalt palju eesti teemat sees. Kõigepealt tutvustati mind ühele saksa-brasiilia paarile, kelle sakslasest naisel oli eestlasest sõber.  Paari päeva pärast viis minu viiuldajast sõber mind oma sõbranna kontserdile 40-50ndate aastate brasiilia poplaule kuulama. Kui peale kontserti  viidi mind  selle väga ilusa häälega  lauljale (kelle nime ma enam ei mäleta) tutvustama, siis hüüdis ta kohe rõõmsalt, et oh Eesti, seda ma tean!  „ Meie pere väga hea sõber on helilooja Arvo Volmer perega, väga toredad inimesed,” seletas ta veel täpselt, kuidas nad tunnevad ja kui toredad nad on.  Peale kontserti läksin CS iganädalasele koosviibimisele ja seal  rääkisin kolme erineva inimesega, kes otsisid mind kui eestlast üles ja teatasid, et plaanivad järgmisel suvel Eestisse tulla ja küsisid kõiksuguseid soovitusi. Niisiis kuluski terve õhtu Eesti promomisele, kuigi olin plaaninud hoopis Rio võimaluste kohta rohkem teada saadaJ

Lisaks telefoninumbrile ja CPFile tegin omale ka jalgratta rentimise konto. Rios saab võtta jalgrattaid tänavatel olevatest  jaamadest ja siis need järgmisse jaama jätta. Nii saan mõnusalt ringi liikuda kondiauruga. Igakord ei pruugi küll jaam töötada ja vahel ei leia ratta tagastamiseks vabu kohti aga üldiselt olen sellest võimalusest sillas! Terve kuu rattasõitu maksab mulle veidi vähem kui 4eurot. Lisaks saab rattaga edasi märksa kiiremini kui bussiga ummikutes seistes. Ainult kohad, kuhu ei vii rattateed on muidugi veidi ebamugavad rattaga väisamiseks. Rios on nüüdseks 270km rattateid ja aina juurde tuleb. Linnarattaid pidavat ka kordades juurde tulema. Lisaks on need rattajaamad sellised head pickup kohad, toimivad paremini kui ööklubi. Ma olen juba kahel järjestikusel päeval sealt jaamast telefoninumbritega ära jalutanud.  Kuna aeg-ajalt ei tööta süsteem ja ratast kohe kätte ei saa, siis jäädakse ikka kaasvõitlejatega jutustama. Vahel piisab ka koos läbi muda jaama poole  väntamisest ja ühest naeratusest. Vähemalt on kohe selge, et sportlikud inimesedJ Tõsi küll ühe telefoninumbri omaniku FB kontolt tema sünniaastat nähes selgus, et võiksin ta hoopis lapsendada, sobiks Laurale vennaksJJ

Käisin juba ka matkamas. Ronisin Lage pargist üles Corcovado mäe otsa Kristuse kuju juurde. Olin seal kuju juures aastaid tagasi käinud aga tookord turisti moodi rongiga. Nüüd rühkisin 2 tundi ülesmäkke ronida ja pärast tunnikese allamäge. Päris läbi võttis, sest sinna ja tagasi saamiseks läks veel paar tundi ratta seljas, nii et liikumisharjumused siin linnas ei ole võrreldavad sellega, millega Tallinnasharjunud olin.

See nädal toimus Rios veel viie päevane brasiilia maamess. Tahtsin ka hirmsasti minna, sest kohal pidavat olema üle riigi palju farmereid igasuguste põnevate toodetega ning lisaks veel hulgaliselt kontserte. Kui aga laupäeva õhtul lõpuks väravate taha jõudsin, enam pileteid ei müüdud, öeldi, et rahvast on liiga palju. Olin nördinud ja läksin koju tagasi. Järgmisel hommikul aga lugesin, et suure tuulega oli mingi telgi metallkonstruktsioon kokku vajunud ja üks inimene surma saanud. Ühes kanalis väideti, et oli 60 vigastatut, teises, et kaks. Pühapäevane mess jäeti ära, nii et mina sinna ei saanudki aga õnneks jäin ellu kah seekord.

Siin muidugi toimub koguaeg midagi ja CS grupp on ka nii aktiivne, et ei tea kuhu poole joosta. Igasugused mägironimised, matkad, tänavakontserdid, massaazid, samba, forro jne.jne. Aga kui sajab vihma, siis tühistatakse kõik ära. Ehk siis toimumine sõltub alati ilmast ja ilma kohta ei või ka troopikas kunagi midagi kindlat väita.  Näiteks oli mul tänaseks plaanitud 3 tegevust ja olin isegi veits närvis, et ilmselt pean midagi ära jätma. Hommikul sadas aga vihma ja toimus  neist ainult massaazi workshop. Esialgu pidi see toimuma Copacabana rannas aga siis läksime massööri koju.  15-st inimesest ilmus kohale ainult 2 – mina ja argentiinlane. No saime siis ise massaazi ja siis ise ka masseerida aga ega ma seal midagi uut küll ei õppinud. Tegin pärast massöörile kiire reiki ja tulin tulema.

Kohe esimestel päevadel leidsin endale  elamise ja väikest viisi võimaluse elamise kulud katta. Olin nii õnnelik kuna elamine oli täpselt selline nagu olin ette kujutanud, välja arvatud see, et mere ääre asemel asus mäe otsas aga leidsin selle isegi ägedamana. Vaikne tänav, suured aknad, rõdu, vaade Suhkrupea mäele ja Corcovado mäele. Absoluutselt super! Oleks tahtnud käsi plaksutada ja kiljuda, et no kas tõesti võib nii hästi minna!  Elamine oli kolmeks kuuks tasuta ja selle eest tuli hoolitseda ühe vana halli puudli eest. Koera juures oli aga üks aga..nimelt tegemist oli neeruhaige koeraga, kellele tuli igal hommikul kanüül panna ja puhastavat lahust sisse tilgutada. Lisaks tuli talle tablette kurku panna ja samuti sööki kuna ta ise süüa ei tahtnud. Tegin selle kõik üks kord läbi  ja hoolimata sellest, et nõelaga koera torkamine ajas algul külmajudinad peale, sain kõik ilusti tehtud. Toidetud ka ja perenaine oli ka tulemusega rahul. Pidin siis 2.detsembril sisse kolima aga miks ma sellest minevikus räägin? Sest koera tervis halvenes paar päeva tagasi nii palju, et ta otsustati jätta mõne veterinaari hoole alla. Nii ma oma heast algusest ilma jäingi. Eile olin nii õnnetu, et ei suutnud pool ööd magada. Olin juba oma unistustes kõik tomati ja ürditaimed rõdule istutanud ja tiksusin seal rõdul vaikselt kirjutades ja muid toredaid asju tehes.  Vaikuses..ilma liiklusmürata, linnulauluga...koeraga, kes oli nummi ja kelle peal oleks saanud oma reikit harjutada.

Homme lähen siis otsima elamist, mille eest pean raha välja käima ja siis jätkan töö otsimist, mis pole ka lihtne, sest ilma portugali keeleta ei ole siin mitte midagi teha. Mind küll lohutatakse, et küll tuleb midagi veel paremat aga praegu olen selles esialgses variandis nii kinni, et raske on midagi paremat keeleoskamatule ja minimaalse eelarvega ette kujutada.