Oma tuba, oma luba ehk Santa Teresa

Oma toa otsingud ei läinud vaevaliselt. Olin juba Eestis olles suure osa tööd ära teinud, seega teadsin kust otsida ja millist hinda oodata. Kui mu koeraprojekt vett vedama läks, siis asusin kiiruga asja kallale. Algul unistasin ikka elamisest mere ääres, et saaks hommikuti rannas joosta (no vähemalt, et on võimalus seda teha) ja kindlasti iga päev ujuda. Hindasid ja elamistingimusi nähes aga tegin selles osas järeleandmisi.  Lõuna-Ameerika kõrgeima rendihinnaga Lebloni ja pea samas klassis Ipanema välistasin enda jaoks käesoleval eluetapil kohe. Väga palju rahvast elab Copacabanal ning seal oleks võimalik juba midagi leida aga kohas, kus kõik on nö. käe-jala juures, on suurlinnas alati ka miinus. Kui bussipeatus on maja ees ja bussid mööduvad sinu majast, siis on 24h lakkamatu liiklusmüra, kui maja all on baar, siis lisandub veel see lärm, igasugused kioskid ja poekesed saavad kaupa üldjuhul varavalges..Mulle meeldib aga vaikus ja linnulaul. Kui tahan peole, siis olen nõus selle jaoks natuke vaeva nägema. Toon siis ühe näite, mida pakutakse. 570euri eest kuus pakuti tuba korteris, kus elab 4 inimest. Ühine elutuba oli tolmune ja koledate auguliste pruunide sohvadega. Meenutas mulle 80ndatest mahajäetud kolhoosikeskust. Toas oli eraldi vannituba aga toa aken avanes otse ühe suurima liiklusega tänavale Rios.
Kuna koeraprojekt oli mind pannud mõtlema veidi boheemlasliku (no midagi Pelgulinna atmosfäärile sarnast) Santa Teresa linnaosa peale,, siis asusingi sealt otsima. Enam vähem ühe hinna eest võid leida muidugi väga erineva kvaliteediga asju nagu elus ikka. Näiteks käisin vaatamas siin ühte niinimetatud tuba, millel polnudki päris seina, vaid mingi kõikuv poolde seinakõrgusesse ulatuv plaat. Põrand oli kaetud prahiga, hoolimata sellest, et teati, et ma tulen tuba vaatama. No ja köögist ma ei räägigi - sealt üritasin nii läbi kõndida, et kuhugi vastu ei läheks, pliiti kattev tolmu ja rasva kord ajas südame pahaks. Selle eest küsiti nii umbes 350 eurot kuus ja seda elamist tuli jagada ühe kodanikuga, kes oli siis ilmselt vähemalt poole prügi autor.
Õnneks jõudsin aga siis mõnusale väiksele kõrvaltänavale, suurte akendega valgusküllasesse majja. Kuigi mu magamistuba on üsna pisike, on siin aken (mis ei ole alati iseenesest mõistetav) ja see näeb välja kenake. Elutuba on mõnus valge ja stiilne, siin on korralik internet, hästivarustatud köök ning mis ka väga oluline - väga toredad korterikaaslased. Jagan elamist kahe brasiillasega, kes küll enamuse ajast töötavad aga aeg-ajalt ikka saame veidi juttu ka puhuda. Eelmisel pühapäeval küpsetasin neile tervituseks pannkooke ning nemad tegid maailma parimat mereanni risottot - ma ei liialda, ma pole kunagi nii head risottot veel saanud!
Santa Teresa asub mäe peal, kohe kesklinna lähedal, nii et kui ühte mäe külge pidi alla minna, jõuad Lapasse, mis on Rio ööelu keskus, teist külge pidi alla minnes, jõuan Catetesse, kust üle tee on kohe mere äärne park ning saab jalgrattaga sõita lõunatsooni ujutavatesse randadesse. Kui oled mäest alla läinud, tuleb sealt ka koju saamiseks üles tagasi minna. Selle abil peaks paari kuuga päris hea vorm tulema...osa tagasiteest on 120 astmega järsk trepp aga saab valida ka aeglasema pulsiga tee ja minna suurema ringiga ning võib olla muidugi ka laisk ja hoopis marsuudika võtta aga nii laisk olen ma siiani ainult paduvihmaga olnud.