Inimeste lood

Iga koha loovad sinu jaoks tegelikult inimesed, kellega kohtud. Rios olen kohtunud mitmete põnevate ja erakordsete inimestega, kellega tõenäoliselt kunagi poleks kohtunud Eestis olles. Inimesi on igasuguseid, igal ühel neist huvitav lugu jutustada. Ma ei hakka oma sealsete sõprade lugusid siin laiali laotama aga piilume ühte, mis minu jaoks nii teisest reaalsusest ja mõtlema panev.

Lucia

Temaga kohtusin tänu oma sõbrannale Evale, kes kiitis, et on lõpuks leidnud suurepärase keelepartneri. Kui Eva Euroopasse tagasi läks, palusin Lucial minuga keeletunde teha. Lucia elab Copacabana külje all favelas.
Juba meie esimese kohtumise ajal kui poolkogemata viisin jutu Brasiilia kuiva seaduse peale (Lei seca ehk sõida kainelt meie mõistes), siis sain tal pisarad silma. Nimelt selgus, et tema isa olevat kunagi purjus peaga õnnetuse põhjustanud ning seetõttu vangiski istunud.
Lucia on väga lahke ja avatud ning kannatlik õpetaja. Esimesel päeval läheme kommuunitisse Bela Vista baari õppima ja seal saan ma ka selle pisikese, minust pea jagu lühema tüdruku söögiisust esimest korda aimu. Ta tõstab taldriku kuhjaga riisi, spagette, ube, liha ja salatit täis. Portsjon on nii suur, et võiksin kolm päeva seda süüa.  Võrdleme üksteise taldrikuid ja viskame nalja, sest tema jaoks tundub mu portsjon imeväike. Mina ei suuda jätta kommenteerimata, et me ei söö kunagi riisi ja makarone koos.Aja jooksul selgub, et Lucia sööb kord päevas ja seetõttu korraga nii palju.
Teisel korral viib Lucia mind enda koju. See on põnev, sest olen favelates käinud ja maju väljast poolt näinud aga pole kunagi kellegi kodus käinud. Peale labürindina kulgevaid tänavaid või õigemini käike pidi tiirutades olemegi kohal. Elamises on väike köök ja magamistuba, kust avaneb ilus vaade ookeanile. Toas on loomulikult suur LCD telekas, mis ka meie keeletundide ajal telenoveelasid näitas ja mida Lucia põnevamate stseenide ajal valjemaks keeras. Ükskord kutsus Lucia mind enda poole ja lubas ka süüa teha. Ma olin pisut selle riisi ja makaroni segu pärast mures, sest ausõna see võtab mul juba ainult nägemisest või mõttes alati söögiisu ära. Muidugi oligi riis ja makaronid, oad ja kala. Sõin riisi ja kala ja ei jõudnud nemad abikaasaga ära imestada, et ma ikka kuidagi neid makarone ei koos riisiga ega pärast riisi ei taha. Ükkord viisin neile ka eesti rukkileiba ja omatehtud shokolaadi. Kumbki ei pälvinud aplausi. Mul ei olnud aega omalt poolt süüa pakkuda aga tundub, et toitumisharjumuste poolest jääme ikka eri radu käima.
Lucial on 4 venda, ühel päeval tunnistab ta, et vanim vend on täielik looder, elab vanemate juures ja pole kunagi tööl käinud kuigi ta on juba üle 30. Üks teine vend aga sõidab pidevalt mootorrattaga purjus peaga ning on teinud juba mitu õnnetust. Lucia meeleheaks läks lõpuks mootorratas katki ja vähemalt mõneks ajaks jäävad venna enesetapjalikud sõidud tegemata.
Külas käies tutvusin ka Lucia abikaasaga, kes olevat doorman ehk siis see mees, kes majades valvab ja uksi avab, nö. midagi administraator-turvamees sarnast. Rios on doormanid pea igas majas ja nende kätte on mugav vahel pakke või oma võtmeid jätta. Veidi hiljem tunnistas Lucia, et kui ta oma abikaasaga tuttavaks sai, siis ei osanud too lugeda ega kirjutada. Lucia õpetas teda lugema ja kirjutama ja kuigi mees ise väga suurt õpihimu üles ei näita, saab ta nüüd enam vähem hakkama. Seda lugu kuulasin mina ammuli sui, sest ma ei kujutaks küll iialgi ette, et keegi kirjaoskamatu suudaks minu südame võita. Lucia ise räägib lisaks inglie keelele ka hispaania keelt ja õpib praegu ülikoolis portugali keele õpetajaks. Lisaks sellele peab ta plaani oma varukorterit favelas turistidele välja rentima hakata ning tegema hakata giiditööd. Lucia on ka väga aktiivne mobiili appide kasutaja, keeleõppimiseks jms. oli tal telefonis kõik olema, üle hulga aja nägin inimest, kes oma nutitelefoni tõesti nutikalt ja täies mahus kasutas ning seda ka ümberkaudsetele alati õpetas.
Õnneks kukuvad mõned käbid kändudest kaugemale.

Üks pidu bossa novaga

Juba hommik algas pisut halvaendeliselt - viimased 3 nädalat taevas säranud päike oli tinahalli teki üle tõmmanud ja taevast kallas ohjeldamatult vihma. Kui mina sarkastilise eestlasena kostsin, et ilmselt tahetakse mind eesti kliimaga harjutada, siis Jennie arvas hoopis, et Rio nutab, sest ma lähen varsti ära. Mulle meeldis Jennie arvamus rohkem.
Päeva peale ei läinud miskit paremaks ja pelgasin pisut, et vihm viib õhtusel õritusel osalejate arvu alla, sest nii see vihmaga tavaliselt on. Kui õhtul Jennie juurde jõudsin, kus pidu toimuma pidi, sain 5 minutit ringi vaadata, siis mattus kõik pimedusse. Terves kvartalis oli elekter läinud! Üsna tavaline asi siin vihma korral. Ausalt öeldes olin terve päev juba kodus valmis olnud peatseks elektrikatkestuseks aga õnneks kodus sellest  pääsesin. Nüüd jooksin kiirelt nurga peale poodi, et küünlaid osta. Just kui tagasi jõudsin ja olime kõik kenasti küünaldega hubaseks muutnud, tuli elekter tagasi. Siis hakkasid saabuma külalised. Üllataval kombel olid brasiillased esimesed ning nö. muulased saabusid hiljem. Kui umbes 1,5 tundi peale ürituse ametlikku algust ameeriklasele sõnumi saatsin, et kus ta oma itaallasest kitarrimängijaga kadus, siis sain vastuseks: "Itaallane pole vist veel töölt koju jõudnud...brasiilia aja järgi ei algagi või" Teatasin, et brasiillased on ammu kohal, seepeale sain vastuseks: "nad on ilmselt lõunast". Ja nii see tõesti oli, teine vabatahtlik kitarrimängija ja laulja oli Patricia, kes on lõuna-brasiiliast ja kes saabus peaaegu punktuaalselt. Umbes 3 tundi hiljem pärisin teiselt ameerika juurtega sõbralt sms-is, et kas ta ka kavatseb varsti jõuda, siis sain vastuseks "I´m stucked in Sao Paulo" See ei kõlanud eriti paljulubavalt, see tähendab 1 tundi lennusõitu või 6 tundi bussisõitu. Selgus, et Dumonti lennujaam oli vihma tõttu tundideks kinni pandud ja lennuliikluses valitses paras kaos, sõber ameeriklane ihaldatud peole ei jõudnudki ning pääses SPst tulema alles järgmisel hommikul. Õnneks enamik teisi jõudis ning sain oma oodatud annuse bossa novat kätte. Kui brasiillased mängisid kitarri ja laulsid ka, siis kõige suurem laulja oli hoopis venelanna Anna. See millise entusiasmiga ja säraga see Siberist pärit tüdruk laulis ning kuidas ta kõiki lugusid portugali keeles teadis, oli lihtsalt imeline! Kolme paiku hommikul sai minu esimene lahkumispidu läbi ja Jennie suunas kõik viisakalt välja. Minule jäid mälestuseks väike hommikune caipirinha pohmell, tore kaart, mõned pildid ja mõnus muusikaelamus vahvate inimestega .

Maade jagamine Rio favelates.

Rios on ligi 500  favelat ehk slummi, praegu tuleks neid asumeid aga kutsuda kommuuniks. Favelaks kutsuti neid naabruskondi varem, siis kui seal võimutsesid narkoparunid ja oli ka rohkelt vägivalda. Sellest ajast on vändatud ka mitu kuulsat brasiilia filmi, mida vähemalt Pöffi käigus on näinud ka mitmed eestlased.  Kuigi viimased aastad on muutnud need naabruskonnad rahulikeks ja suhteliselt turvalisteks paikadeks ehk on toimunud  favelate patsifitseerimine, mäletab tänu meediale ülejäänud maailm ja suur osa ka brasiillasi endisi aegu ja on jätkuvalt nende kohtade suhtes ettevaatlik ja skeptiline.
2008 aastal kui veel patsifitseerimisega polnud alustatud ja mina esimest korda Riosse sattusin, siis ei olnud ma mingil tingimusel nõus favelasse minema, rääkimata selle eest veel peale maksma. Nüüd lähen ma rahumeeli kui vaja on ja ei tunne end seal mingil moel rohkem või vähem ärevalt kui kuskil mujal tänaval jalutades. Hiljuti avastasin enda jaoks ka ühe "luks" kommuuni, kuhu hea meelega sisse koliks. Puhas, roheline, mitmeid kenasid hooneid, väga hea asukoht, väga toredad ja sõbralikud elanikud, miks siis mitte. Hinna ja kvaliteedi suhe on igastahes paremini paigas kui Copacabanal.
Rõõmustav uudis seoses kommuunidega on see, et vähemalt osadel elanikel on osutunud võimalikuks enda püstitaud majad ka lõpuks ametlikult enda omadeks kuulutada, saades riigilt vastav dokustaat. Aeg ajalt on kuulda olnud, et magusamaid maatükke üritatakse ikkagi rahvalt kätte saada ja Sheratoni taolistele purakatele parseldada. Vähemalt Rochinas, suurimas favelas, said hiljuti esimesed 9000 elanikku lõpuks ametliku omaniku staatuse, olles elanud juba aastakümneid  ebakindluses tuleviku suhtes oma ehitatud majakestes. Mul on nende üle hea meel. Kelles praegu kapitalisti tuluke põlema läks, siis mõelge uuesti - favelad sündisid varsti pärast seda kui kõik need 3 miljonit aafrikast laevadega siia transporditud orja 1888aastal "vabastati". Nad olid töötanud ilma tasuta, nad olid kaugelt kodumaalt vägisi ära toodud, neil polnud peresid, kellele toetuda, neil ei olnud haridust. Eelnimetatud põhjsutel on üsna selge, et ka madalamate kinnisvarahindade ajal ei saanud nad osta omale kodu nagu tegid nö. eurooplaste järeltulijad, kes siia elama asusid. Nii hakati rajama asumeid omal käel, nad ehitasid omale kodud linna lähedale mäekülgedele, et oleks võimalik linnas tööl käia. Nüüd on linn aga suureks kasvanud ja neist aladest on saanud linna osa, samuti nagu nende elanikestki on saanud töötavad ja makse maksvad kodanikud. Veel 90-ndatel ei olnud enamike kommuune isegi linnakaardil, neid ei olnud ametlikult olemas... nt Rochinas elab üle 100 000 elaniku. Pikk tee minna ja riigil suured summad investeerida aga kuna üldjuhul asuvad need kommuunid imeliste vaadetega mäekülgedel, siis haistan lisaks praegu nende tänavatel tihti levivale kanalisatsiooni lehale ka raha lehka ja uute väärtuslike elupiirkondade teket.

Vaade Rochinale, rahvarohkeimale favelale. Siin said 9000 elanikku ametlikuks kinnisvara omanikeks.

Favelad asuvad mäekülgedel ja pakuvad üldjuhul miljonidollari vaateid linnale ja ookeanile. Vaade Cantagalost Copacabanale.

Teekond Complex Alemaosse.

Külmalained, soojalained

Hiljuti kiitsin just mai kuu ilma Rios, ilma kiitmisega ei tohi ikka kunagi liiale minna. Saabuv talv annab juba tugevalt tunda ja temperatuur on langenud suisa 18 kraadi peale, öösel vist veelgi madalamale. See paneb teid muigama, sest kevadises Eestis kutustakse seda vist soojalaineks aga siin ei taha enam plätudega käia ning hiljemalt peale päikeseloojangut tuleb selga panna kampsun ja jakk. Eile lõdisesin isegi jakiga ning ööseks otsisin välja paksu teki. brrr..Tundub, et tegemist on minu Eesti suve jaoks kohandamisega.

Ettevalmistused Worldcup-iks ja OM-iks

Ma natuke mäletan oma varajasest lapsepõlvest saginat, mis toimus enne Moskva Olümpiamänge Tallinnas, kuigi meile vist ehitati ainult 2 hotelli ja postkontor, oli saginat palju.  Riot on tabanud samuti tõeline ehitus, reorganiseerimise ja restaureerimise palavik.
Ükskõik, kus ma viimase paari kuu jooksul ööbinud olen, igal pool ärkan varahommikul kopsimise, puurimise või saagimise häälte peale. Kui mööda Costa Verdet reisisime, siis Brett juba soovitas, et küsi neilt otse, mis kell nad hommikul puurima hakkavad, sest meil polnud ühtegi pousadat või hotelli, kus vähemalt naabermajas poleks hakatud varavalges ehitustöödega pihta. Nüüd on töödega alustanud ka minu Santa Teresa naabrid, igal hommikul punkt kell 8 hakkab lihvimine pihta. Tegelikult on vahva, Rios ringi jalutades jääb silma väga palju arhitektuuriliselt kauneid ehitisi, paljud neist on vajunud miskipärast unustusse ja nende ilu näevad ainult friigid nagu mina, kes jumaldavad vanu maju. Korda tehakse terved kvartalid linnasüdames, mis on enamike turistide poolt täiesti avastamata maa. Elades ja liikudes vaid Copacabana ümbruses, võib jääda mulje, et Rios ei ole eriti palju ajalugu, tegelikult on seda igal nurgal, väljaarvatud siis Copacabana-Ipanema-Lebloni nurgal, mis on suhteliselt uued linnajaod ja esimene neist ka arhitektuurilises mõttes täiesti iseloomutu. Kes nüüd arvab, et oleks õige aeg tulla Riosse kinnisvara soetama, siis võite rahumeeli tulemata jätta, hinnad on juba lootusetult kosmoses ja targem oleks pigem raha koguda ja oodata, millal see kinnisvara õhupall siin pauguga lõhki läheb. Linnailu nautima ja puhkama võite aga tulla küll ,selleks on mai kuu muuseas üks parimaid aegu - taevas on selge, vihma praktiliselt ei saja, päike pole enam nii tugev kui suvel aga päevane temperatuur ulatub siiski 28-30 kraadini, õhtud võivad olla kampsuni ilmaga. See on minu teine mai kuu Rios ja tõesti üks mõnusamaid ja huvitavamaid aegu siin.
Lisaks linna vuntsimisele käib kõva töö ka staadionitega. Hiljuti avati paarikuise hilinemisega ikka veel mitte päris valmis Maracana staadium. See maailma kuulsaim staadion, mis valmis 50ndatel ja 69aastal püstitas pealtvaatajate maailmarekordi, peaks võõrustama  jalgpalli MM-i finaalmängu. Staadionite ehitamisega on Brasiilia küll veits jänni jäänud, mõni äsjavalminud staadion on juba uuesti remontigi läinud, sest tööd on tehtud üle jala.
Lisaks suurele ehitustöödele käib kõva promo inglise keele õppele. Kuulsin, et valitsus pidavat ühes linnas isegi lõbutüdrukute keelekursuse kinni maksma - see pole kontrollitud fakt minu poolt vaid "naised saunas rääkisid" jutuajamine ühe brasiillasega. Keeleõpet oleks enamikele restoranitöötajatele küll hädasti vaja, samuti hotellis oleks loomulik, et staff valdab vähemalt algtasemel inglise keelt. TElekas olevat isegi üks eksperimentaalne saade olnud, et näidata, kuidas turistid siin erinevatesse linnadesse saabudes hakkama saavad. Avastati igasuguseid naljakaid asju, näiteks pealinna Brasilia lennujaamas püstitati uhke turismiinfo punkt aga huvitaval kombel arvati,e t õige koht selleks on lahkuvate lendude saal, mitte saabuvate..

Pilguheit öösse ehk forro palavik

Kuna mul oli reisimise tõttu vahepeal tantsimisest paarikuuline paus, siis nüüd üritan seda tasa teha. St. käin kõigil peamistel forro pidudel nii tihti kui vähegi võimalik. Siit väike pilguheit forro maailma.
Forro peole lähevad peamiselt need, kes tahavad tõesti tantsida ja oskavad seda teha ning mõned gringod, kes ei oska aga lähevad uudistama. Niisiis on forro pidu  enamasti nagu mõni tantsukooli pidu. Näiteks eile pidin esialgu minema 2 tsikaga, kes mõlemad enne pidu ära väsisid. Pole probleemi, kuna üldjuhul isegi kellegiga koos minnes, lähed koos ainult uksest sisse. Keegi ei tammu  baarileti kõrval ja ei kummuta jooke. Nagu ma juba ütlesin, on tegemist tantsupeoga ning sinna läheb palju rahvast üksi. Nii ei andnud ka mina alla ja läksin kohale. Forro on paaristants ning Brasiilias on kombeks, et mehed võtavad naised tantsima ka peo alguses, mitte viimase loo ajal, et kuidagi oleks alust telefoninumber enne peo lõppu kätte saada. Niisiis - lähed kohale ja käid erinevate tüüpidega tantsimas. Peol käib igasuguseid - n.ö. eluaegsed, kes on oma kolmandas nooruses ja forro pidusid väisanud ilmselt viimased 40 aastat. Nende positiivne omadus on see, et nad juhivad kindla peale hästi, oskavad hästi tantsida ja ei hakka keelt kõrva ajama. Kohe algul eluaegsega paar tiiru tehes tagad ka selle, et teised näevad, et sa oskad tantsida ja sinu tantsukaart saab seejärel kiirelt täis juba märksa seksikamate tantsijatega:) Üldjuhul oskajad ei viitsi mitteoskajatega eriti jännata, jändama ja õpetama hakatakse vaid siis kui on lootust mõni mitteoskaja gringa pärast peegellagedega motelli sebida.
Eile näiteks oli pool rahvast kuskilt tantsukoolist pärit ning seega oli õhkkond eriti professionaalne. Ja professionaalsuse all ma ei pea silmas sellist ülbet enese presenteerimist nagu tihti  isamaa tantsukoolide korraldatud üritustel kohata võib, inimesed naudivad ja on nagu nad on.
 Seda ma olen vist juba varem ka korrutanud aga selline perfektne tantsule pühendatud üritus on midagi, mida ma väga väga igatsema hakkan kui mind Lõuna-Ameerikas ei ole. Ja see on ka lisaks toredatele inimestele, heale kliimale ja kenale loodusele lisaks üks oluline faktor, mis mind siia tõmbab.

Kord ja progress?

Brasiilia lipp on minu meelest ilus ja meeldejääv, kenad värvid. Nende moto on ka igati väärt aga fakt, et tegemist on Brasiilia lipu motoga, ajab mind pehmelt öeldes itsitama. Olgu öeldud neile, kes aru ei saa, et tõlkes tähendavad need sõnad korda ja progressi...
Tõesti, näiteks Saksamaa lipul oleks selline moto omal kohal aga üsnagi kaootilises Brasiilias ajab see muigama. Muidugi on tore, et püüdlus on progressi poole ja tegelikult arvatakse, et progress ongi juba väga kõva. Paraku peab nentima, et õitseng oleks märksa suurem kui bürokraatia hammasrattad oleks väiksemad, korruptsioon samuti. Moto pärineb muuseas Auguste Comtes`i positivismi motost "Love as a principle and order as the basis; progress as the goal"

Värvid kollane ja roheline pärinevad imperiaalsest Brasiiliast ning tähed sümboliseerivad riigi osariike. Tähtede asukoht lipul on aga vastav sellele, mis oli Rio de Janeiro taevas 15.novembril 1889 kui vabariik välja kuulutati.

Natuke veel ka rahvuslikest  iseärasustest, mis vahepeal silma jäänud.
Enamus inimesed Rios ei ole kuulnud midagi jalgratta sadula kõrguse reguleerimisest vastavalt oma pikkusele s.t. kui sul on pikad jalad, peaks sadul olema kõrgemal, et jalg läheks peaaegu sirgeks ja põlved ei käiks lõua alla. Siin laseb 99% ratturitest sadula täiesti alla ja sõidavad nagu laste rattaga, põlved käivad kõrvadeni.

Kui sa reisid Brasiiliasse, siis peaksid selgeks õppima vähemalt paar lauset portugali keelt. Vähesed räägivad inglise keelt aga kui sa soravalt alustad juba paari lausega, siis avanevad sulle kõik uksed ja kindlasti saad esimese lause järel ka komplimendi su suurepärase keeleoskuse kohta. Kui sa sellest muidugi aru saad:) Aga inimesed on abivalmid ja leidlikud ning hoolimata keelebarjäärist saad oma asjad aetud kui hoiad laia naeratuse näol ja kasutad võlusõnu (võlusõnad ehk palavras magicos on tänan, palun, palun vabandust, palun mööda, tere jms). Tihti turistidega toimuvaid arusaamatusi kõrvalt jälgides saavad alguse just sellest, et unustatakse ära, et brasiillane on üldjuhul viisakas ja ootab viisakat lähenemist ka sinult. Toorelt peale lennates ei saavuta sa midagi.

Eelmine punkt viisakuse kohta ei kehti absoluutselt metroos. Metroo viimases peatuses väljudes võid kindel olla, et umbes kuus inimest üritavad siseneda korraga, ootamata, et kogu metroos olev kamp saaks väljuda. Muuseas käib praegu ka viisakuskampaania, et inimesed pakuksid vanadele ja rasedatele istet, see üldjuhul minu meelest toimib, sest on eraldi pingid nö. erisoodustusega inimestele ja üldjuhul ikka pakutakse neile istet.

Brasiillased nagu ka mitmed teised lõuna-ameeriklased söövad riisi ja spagette koos. Sellest fenomenist ma ei  ole aru saanud hoolimata sooritatud intervjuudest nendega, kes seda tõesti teevad.

Ära kritiseeri nende maad või linna, valitsust vmt. See lõbu jäägu neile endale kui sa just muidu ei saa, võid kritiseerida hinnataset ja hullumeelseid bussijuhte, muud kritiseeritavad teemad on out.

Brasiillased ei reisi eriti või kui seda teevad, siis peamiselt suunal New York või Miami. Huvitaval kombel ei reisi paljud ka oma riigi siseselt. Kindlasti on üks põhjustest väikene sissetulek aga olen rääkinud ka nendega, kellel vähemalt rahalised vahendid peaks olemas olema, sellegipoolest suurt tahtmist kuhugi sõita pole. See on muidugi natuke ülekohtune üldistus:)

Bip Bip ehk baaripidamise uued suunad

Lisaks kannatamisvõimele ühendab brasiillasi eestlastega ka äärmiselt kehv teenindusoskus või teenindusvalmidus. Kuigi nad on märksa paremad suhtlejad, eelistatakse suhelda oma kolleegidega või sõpradega, mitte kliendiga. Kiire ja asjalik teenindus on pigem suur erand ning pigem üksikute populaarsete (see ka üks põhjus ilmselt, miks nad populaarseks said)  restoranide pärusmaa. Kui soovid siin kiiresti ja võimalikult soodsalt söönuks saada, siis vali per quilo (ehk kaalupõhine buffee). Seal sõltub söögi kättesaamine sinu oma käteosavusest ja kiirusest, vaid joogi toob sinu soovile vastavalt ettekandja.
Täna sain lõpuks ära käia legendaarses baaris Bip Bip, mida mulle juba ammu soovitati. Olin sealt mitu korda mööda käinud aga kuna parasjagu muusikat ei mängitud, siis ei otsustanud jääda. Täna oli teistmoodi. Olime ühe tuttavaga kokku leppinud kohtumise seal baaris ning kui kohale jõudsime, olid pillimehed ilusti juba paigas aga veel ei laulnud. Omanik (ning baari ainus töötaja ühes isikus) istus veidi pahura olemisega lauas ja seletas paari sõbraga. Üks laudkond oli tänaval juba istet võtnud, rohkem laudu ei olnud välja pandud ja sees ka ruumi polnud. Niisiis võtsime omaniku soovitusel ise hunnikust laua, tassisime tänavale, panime üles. Rob pani ka lina lauale ja tõime endale toolid. Siis tuli isu ka õlut võtta, käisime ise külmkapist õlut võtmas ja omanik ilmselt pidas siis silma peal kui palju me joome. Enne kui muusikud mängima hakkasid, manitses omanik kõiki kuss olema, et ikka muusikat kuuleks ning kui keegi mõnes oma väljatassitud lauas lobisema kippus, tabas teda omaniku kuri pilk. Lauldi ja mängiti sambat ja see oli imeilus kuulata tõesti. Vahepeal kandsime endale aga ise õlut juurde. Mõned inimesed tahtsid pitsi kangemat ja ka selle valasid nad endale ise välja. Kui tuli soov lahkuda, siis lihtsalt mindi omaniku lauast läbi ja viidi talle raha. Me koristasime ise oma klaasid ka ära aga pesema ei hakanud. Lauda ka tagasi ei viinud.  Muuseas see baar on oma live samba esituste pärast väga kuulus. Koht on olnud avatud 1968 aastast alates ehk siis 44 aastat. Positiivne on see, et toetatakse mitmeid abivajajaid ning muusikakuulajatele pannaksegi südamele annetada, annetuste saajatest saab baaris ka lähemalt lugeda. Südamlik projekt aga  see iseteenindamise osa ja torssis omanik baarinurgas kalkulaatoriga muudkui midagi kokku löömas oli lihtsalt absurdselt naljakas. Teisalt tore äriidee, milleks palgata uimaseid teenindajaid kui kliendid selle kõik ise ära teevad ja saavad joogid pealegi palju kiiremini kätte ning on seega rahulolevamad:)

Kust läheb brasiillase kannatuse piir

Juba mõnda aega olen omaette mõlgutanud mõtteid teemal, kumbal rahvusel on suurem kannatamise võime, kas eestlastel või brasiillastel. Ma ei hakka laskuma ajalooliste kannatuste tasemele, selge see, et mõlema riigi põlisrahvusel on olnud kannatusi kõvasti ja nagu laulusõnad ütlevad eestlaste kannatuste kohta, oli meil katk ja seejärel nälg ja nälga ettevalmistav nälg. Minu mõtted liikusid käesolevas ajas. Olgem ausad eestlaste ära kannatamise võime on imetlusväärne - vähenda niigi alaväärseid palkasid, tõsta hindasid, varasta ups vaheta maatükke, mürgelda elektriga, eestlane ei karju, ei pane autosid põlema, nohistab võibolla natuke pahaselt kui sõbraga viinaklaasi tõstab aga kannatab kõik ära, sest kuidas siis muidu ikka saab.. kuskilt leitakse ikka see rahanatuke kõik kinni makstaja elatakse edasi, võib-olla ainult natuke suuremate maohaavadega kui enne.

Brasiillaste elu vaadeldes, siinset hinnataset tunnetades, tekivad samad küsimused. Kuidas inimesed ära elavad ?  Sellele küsimusele mul jätkuvalt vastust pole. Ka siin ei põletata autosid, ei tehta midagi kardinaalset korruptsiooni vastu vmt. Ühesõnaga elatakse vaikselt edasi.

Erinevalt Eestist on siin aga päris tihti elekter ära. Kui täna hommikul suure vihma ja tugeva tuulega jälle elekter tükiks ajaks kadus ning õhtupimeduses koju tulles ka veel pool kvartalit kottpime oli, siis küsisin oma korterinaabrilt, et kas tõesti ainult mulle tundub aga näiteks ajakirjanduses ei pahanda keegi nende elektrikatkestuste üle. Kui Eestis on kuskil kasvõi kaks tundi elekter ja/ või hoidku Jumal selle eest internet ära, siis on järgmiase päeva ajalehed kogu pahameelt täis trükitud. Selle peale tulid kuldsed sõnad: "Rios lähevad inimesed tõeliselt närvi ainult siis kui keegi läheb jalgpalli, õlle, samba või karnevali kallale. Muud asjad neid lihtsalt ei huvita." Näiteks toodi juhtum, kus keegi üritas vähendada riigi poolt sambakoolidele makstavat toetust kuna neid summasid oleks märksa rohkem vaja näiteks haridusele. Loomulikult tõusis sellest paanika, sest kes siis on nõus karnevali kohalt kokku hoidma.

Today was a good day!

Brasiilia asub lõuna poolkeral ning kui Eestis oodatakse kevadet või õigemini peaks juba oodatama suve, siis siin hiilib kohale talv. Pühapäeval oli küll sooja 30kraadi aga õhtud on juba pikemad ja jahedad ning mina olen magama hakanud teki all. Kui aastaajad on põhja poolkeraga võrreldes vahetuses, siis nädalavahetused käivad kogu muu maailmaga samas tempos, st. kõigil "tava töökohta" omavatel inimestel on sinuga aega kohtuda nädalavahetustel. See tähendab, et nädalavahetustesse tuleb vahel mahutada rohkem kui laid back elustiili mugavus tahaks. Olenemata sellest on tore kõiki sõpru tuttavaid näha ja midagi lahedat koos ette võtta.
Näiteks käisin lõpuks ära taevani kiidetud jazzklubis Maze. Mazest kuulsin esimest korda kui novembris Riosse tulin. Juba siis ebaõnnestus katse sinna minna, sest teistel oli midagi muud ees ja üksi ei tahtnud nagu ka seda ette võtta. Niimoodi ebaõnnestusid mul enamik katsetest seda Downbeati sõnul üheks maailma parimaks jazzikohaks kutsutud klubi külastada. Maze asub tegelikult mulle väga lähedal, ühes favelas ning sealt on üks ägedamaid vaateid linnale. Niisiis sel reedel oli plaan kindel ning hoolimata sellest, et kaks kodanikku, kes olid raudselt minuga lubanud Maze tulla, alt ära hüppasid, leidsin kiirelt kaks asendusliiget ning läksimegi seda paljukiidetud kohta ja pidu kaema. Koht oli huvitav, vaade ilus ja enamus muusikast ka kõrva paitav. Kõhutäie naerda sain ka tagasiteel van-is istudes. Lugu järgmine: meie selja taga istusid kolm kenakest itaalia noormeest. Van oli juba paigast liikumas kui kohale jooksis kohkunud näoga brasiilia tütarlaps, noormees kõrval, pistis pea aknast sisse, vahtis itaallasi  ja seletas siis, et mitte see, väga sarnane aga mitte see! Vaatasime kõik teda pärani silmil ja siis ei saanud itaallased muidugi vait olla ja küsisid, et keda nad otsivad ja miks ja mis mõttes sarnane. Tüdruk siis vastu, et otsime ühte itaallast, ta oli täpselt nagu sina aga kole! Õnneks oli ilusal itaalia teisikul huumorimeel.

Pühapäeval oli plaan ronida jällegi ühe Rios oleva mäe otsa, seekordseks vallutuseks sai valitud Babilonia mägi. Tegemist ei ole mingi ronimisoskust nõudva kaljuga vaid lihtsa väikse jalgsimatkaga, et nautida ilusaid vaateid, vihmametsa, uurida lähemalt ühte madalasissetulekuga kommuunitit (favelaks ei tohiks neid naabruskondasid enam kutsuda) ning lõpuks süüa üleval ära kõik seljas tassitud toit ehk pidada piknikku.
Seekordsed ronimiskaaslased olid Internationsi ronimishuvilised tervisliku toidu nautlejad.  Kõlab hästi eks? Ongi hea! Eelmine kord pidasime piknikku Catacumba pargis ja sõime isetehtud ja eksootilist head ja paremat. Seekord otsustasin ka hiilata ja küpsetasin rukkileiba mandlitega ning siis veel oma eriti hõrku shokolaadikooki ka. Kuna eelmisel õhtul lobisesin oma sõbraga kolm tundi skypes ning nii muuseas teise käega küpsetasin köögis, siis läksid kõik asjad natuke vussi. Leib oli ahjus tiba liiga kaua ja kook oli juba paar minutit ahjus olnud kui mulle meenus, et jahu jäi lisamata, võtsin siis kuuma taigna uuesti välja ja lisasin äraJ Lõppkokkuvõttes tuli ikkagi nii söödav, et kõik söödi 2 minutiga ära ja eesti leiba käidi muudkui eraldi kiitmas.
Olen seda enne ka maininud aga iga korraga tunnen kui hea on tutvustusringis öelda, et olen eestlane. See mõjub nagu mingi jäämurdja, sest alati käib seltskonnast läbi kahin ...ooo Eesti..ja pärast tullakse ükshaaval rääkima, et kas ollakse käinud või teatakse kedagi, kes on käinud või uuritakse, kus see täpselt on või öeldakse, et ma olen esimene eestlane, keda nad kunagi näinud on. Ühesõnaga hoobilt olen üleüldine huviobjekt. Vahel tunnen end nagu muinasjutu printsessina kuskilt kaugelt imedemaalt, millest nagu midagi on kuuldud aga kas see on päris, keegi ei tea. Nüüd siis õnnestus ka imetoitu eesti leiba populariseerida ja tundub, et võiks oma leivatööstuse siin püsti panna küll.

Peale matkamist oli esialgu kindel plaan koju puhkama minna, sest nädalavahetuse esimene pool oli üsna tihe olnud ja ei suutnud kuidagi haigutusi tagasi hoida. Siis aga saabus sõnum, et kodu lähedal Santa Teresas on tasuta tantsutund ja kontsert. Ei saa ju jätta minemata kui pidu on toodud peaaegu koju kätte. Niisiis trampisingi kiirelt mäest üles kontserdile  ühe Santa Teresas elava sõbrannaga kohtuma ja ei kahetse mitte grammigi. Laval oli uhke orkester ja lauldi ära kõik kuulsad brasiilia laulud ja siis asuti Frank Sinatra repertuaari kallale, muuseas laval mängis ka 92 aastane trummar, kes tagus trummi kui kadunud Gunnar Graps.

Õhtul voodisse kukkudes võtsin pühapäeva kokku – minu tutvuste pagasisse tuli juurde mitu väga toredat uut inimest, ma käisin kohas, kus ma varem polnud käinud,  ma nautisin kaunist loodust ja head sööki ja pistsin varbad sooja merevette, nautisin ilusat muusikat, sain südamest naerda ja sain kokku hea sõbraga, kellega seda kõike jagada ehk siis „It was one very good Day!”   Soovin teile uueks nädalaks palju häid päevi ja oskust neid märgata!

Argielu varjuküljed

Olen seda teemat varem ka puudutanud aga vahel keerab kopsu jälle üle maksa ja no kus seda kriitikat siis veel pritsida kui mitte oma blogis.
Brasiillaste kehvade toitumistavade ja toiduvaliku kohta olen juba virisenud küll. Üleeile käisin poes, et osta koogi jaoks võid. Koogi jaoks tahaks muidugi soolata võid. Kujutate ette, et riiulil oli 10 (!) eri sorti võid ja neist vaid üks soolata ning see maksis muidugi poole rohkem kui soolaga võid.
Umbes samasugune ebaõiglus valitseb jogurtite ja koorte osas. 99,9% toodetest on "light" ning üksikud normaalse rasvasisaldusega tooted maksavad umbes 2 korda rohkem. Kuna light tooted on juba ammu kahjulikeks tunnistatud ja kaalulangetamisele nad vastupidiselt paljude arvamusele kaasa ei aita, pigem on vastupidine efekt, siis ajab selline valikuvabaduse puudumine mind igakord vihale.
Järjekorra teemat olen ka juba varem puudutanud, arvasin algul, et see on kõrghooaja või karnevlaihooaja vmt häda aga tundub, et need järjekorrad on sellised aastaringselt. Enne kui nad neid kilekottide üksteise sisse mätsimist ja iga paki eraldi kilekotti pakendamist ei lõpeta, pole ilmselt lootust paranemisele. Huvitav on veel see, kuidas on loodud töökohti. Tuima kala näoga on lisaks kassapidajale kilekotti toppija töökoht ning siis veel alati mingi tähtsam asjapulk, kes käib raharull taskus ringi ja kui keegi julgeb 50realisega maksta (umbes 20euri), siis on ju äärmiselt ebaturvaline nii palju vahetusraha kassas hoida...palju turvalisem on kui see proua oma raharull peos läbi poe jalutab ja niimoodi pidevalt raha vahetab.. tal on alati kaks tuima näoga preilit ka kaasas, turvade moodi nad pole, pigem jälgivad prouat ja õpivad vist midagi.
Aga no mis sa ikka võõral maal targutad, vaata ja lihtsalt imesta:)