Huvitavat lugemist Brasiilia majanduselust

Tõesti hea ja terav artikkel, mis lahkab veidi lähemalt Brasiilia majanduskliimat. Kel huvi või isegi mõtteid siia tulla äri ajama,  siis soovitan lugeda. Saab naerda ka:)

Kliki siin: Miks maksavad asjad Brasiilias nii palju

Pulmad ja lahutused Brasiilias

Brasiillased pidavat pulmapidudele kulutama üüratuid summasid, üürikorteris elav tulevane paarike ei pea paljuks võtta laenu ja maksta uhke peo eest suurusjärgus 150 000 RS. Võiks arvata, et säärane investeering pulmadesse hoiab laenumaksjaid ka kauem koos, statistika näitab, et lahutavad rohkemgi kui eestlased (meie näitaja 1000 elaniku kohta 2,31)

Hoolimata kallitest pulmapidudest tõuseb lahutuste arv sünkroonis kinnisvara ja muude hindadega. Brasiilia statistikaamet väidab, et 2011 aastal kasvas lahutuste arv võrreldes 2010 aastaga 45,6%, ehk 2,6 lahutust 1000 elaniku kohta. Statistika näitab ka kasvu lahutuse järel jagatud laste hooldusõiguse osas 5,4% (aasta eest 2,7%). 87,6% juhul on lapse peamiseks hooldajaks siiski naine. Kasvanud on ka sünnitajate vanus ilmselt samas tempos, mis Euroopaski, eriti Sao Paolo ja Rio osariikides. 2011 sünnitajatest oli 21,7% emadest vanuses 30-34aastat.
Nüüd võib jällegi oodata abiellumiste kasvu, vähemalt Rio osariigis, sest nüüdsest võivad ka samasoolised ametlikult end paari panna ja koos pulmalaenu võtta. Huvitav oleks näha mõne aasta pärast nende lahutuste statistikat.

Abilised siin ja seal

Brasiilias on kombeks, et vähemalt kord nädalas käib sul koduabiline, julgen arvata, et enamikes vähemalt keskklassi kodudes, käib ta rohkem kui korra ning paremates peredes on abiline 24h käepärast võtta.
Ajaleht kirjutas, et Brasiilias on kõige rohkem koduabilisi maailmas, isegi rohkem kui Indias, 7,2 miljonit inimest töötavad koduabilistena ning kõige rohkem on neid Rio de Janeiros.
Hiljuti tuli välja seadus, et need pered, kel käib rohkem kui 2 korda nädalas abiline, peavad talle andma ka puhkust ja tasuma sotsiaalmaksu. Sellest tõusid abilisi loomulikuna võtvate brasiillaste kulmud juuksejoone taha ja tehti protesteerivaid märkuseid. Mis mõttes puhkust? Koloniaalaeg ja orjapidamine pole siinkandis veel lõplikult läbi saanud. Kuigi teisest küljest on nõutav raamatupidamine ka ühele perele paras präänik pureda ja teeb teenuse kallimaks, mis tähendab, et osad abilised võivad tööta jääda, on see siis nüüd parem variant? Nagu ikka on alati asjadel mitu külge.
Mõnes peres on abilise käes absoluutselt kogu majapidamine, niisiis ei tasu väga palju imestada kui kuuled anekdootlikku lugu sellest, kuidas 28 aastane tütarlaps on täiesti veendunud, et jääkuubik tekib külmkappi pandud veest sekundiga ja on siiras hämmelduses, kogedes, et see nii ei käi.
Meie juures käib abiline kord nädalas. Arvestades, et jagame korterit, siis on see mugav lahendus kuna hoiab ära igasuguse ühisruumide koristamise pinged. Esialgu oli meie abiliseks üks sõbralik vanem proua ja pean tunnistama, et mulle meeldis ta põhjalikkus ning ka otsustusvõime, kuidas koristada külmkappi. Kahjuks otsustas aga korteriperenaine, et proua ei olnud piisavalt hoolas ja lisaks tahtis ka rohkem raha, niisiis teatati paari nädala eest, et meile tuleb uus abiline.
Tema saabumise päev osutus samaks päevaks kui meie asusime austraallasega  oma Costa Verde tripile ning pakkisime ja sättisime oma asju.  Eelmisel päeval olime söönud minu juures priske õhtusöögi, mille jäägid pakkisin kenasti karpi, et enne ärasõitu veel seda lõunasöögiks soojendada. Hommikul tutvusime rõõmsalt  abilisega ning hoolimata sellest, et mu sulatatud shokolaadi jäägid külmkapist olid juba kraanikaussi lennutatud ja viimased saiaviilud kilekotist olid prügikastis, olid mu  ootused uuele abilisele positiivsed. Tühja nüüd sellest magustoidust ja paarist saiaviilust!
Niisiis käisime rendiauto järel ja tagasi tulles avasin rõõmsalt külmkapi, et risotto veel enne ärasõitu üles soojendada. ..mida aga külmkapis ei olnud, oli risotto ja ilusti valmis lõigutud värske mahlane  avokaado...Vahtisin jahmunult ja aimasin halba. Tormasin siis abiliselt küsima, et kus mu söök on. Tema ajas silmad suureks ja näitas kilekotti, kuhu oli selle visanud. Mierda! Pean tunnistama, et ma ei teinud pingutusi hääletooni madalamaks sundida või kuidagi kannatlikult brasiillaslikult viisakaks jääda. Niisiis ilmselt olen kategoriseeritud nüüd tema ajus kui "bitch" kuigi me igakord laia naeratusega tervitame. Õnneks oli ta võtnud mu risotto jaoks eraldi kilekoti, siis õnnestus mul ikkagi oma lõunasöök päästa. Sel korral näitasin talle kohe algul, et külmkapi alumisel riiulil on minu asjad ja nende asjade ära viskamist kontrollin mina, st et ta ei pea seda riiulit üldse puutumagi, sest ma teen seda ise. Nüüd jääb mul ainult ülesandeks meelespidada, et kõik asjad seal ühel riiulil hoida ja loota, et ka tema peab mu sõnu meeles.
Üldse tunnen ma, et minu jaoks on täielik lisastress, et keegi käib mu asjade kallal asjatamas. Ma pean alati meeles pidama, et panen oma musta pesu peitu kui ei taha, et tema seda peseb. Üldjuhul ma ei taha, sest ma ei tea, mis asjad ta kõik sinna pesumasinasse kokku kuhjab ja eelistan ise seda teha. Lisaks pean alati nööri pealt oma asjad enne ära korjama kui ta tuleb, sest üldjuhul lähevad muidu pooled mu asjad Taiana kappi ja pean käima neid sealt otsimas. Võib-olla on asi selles, et mul on liiga palju vaba aega, kui elaksin selle rütmiga, mis 2 aastat tagasi, siis eelistaksin muidugi, et keegi sellised ebamugavad lisatööd mu eest ära teeks.

Paqueta saar ja Sao Jorge päev

23.aprillil ehk Jüripäeval tähistatakse Rio de Janeiros kaitsepühaku Sao Jorge päeva. Tähistatakse seda ainult Rio osariigis, ülejäänud Brasiilia nühib sel päeval kontoris laudu. Brasiillased väitsid, et tegemist on Candomble usust tuleneva pühaga aga wikipedia räägib mulle, et päeva tähistatakse suurelt ka UK-s, Gruusias, Kataloonias, Bulgaarias ja Addis Abbebas. Ma ei tea, mida võiks Kataloonial ja Candomblel ühist olla aga juu siis midagi ikka on. Kuigi ka meie Jüripäev on ju tegelikult Jorgest tulnud... Kiire googeldamine mulle selget vastust ei andnud, seega jään põhjalikud selgitused praegu võlgu.
Niisiis sel päeval Rios tööd ei tehta, selga pannakse valged ja punased riided (üritasin teada saada, millist õnne selle reegli jälgimine võiks mu õuele tuua aga jällegi ei saanud vastust) ning nauditakse vaba päeva. Õlle, tantsu ja ilutulestikuga muidugi.
Meie läksime CSikate seda päeva tähistama Paqueta saarele, et seal piknik maha pidada. Paqueta saar oli ka mu tegemist ootavate asjade listis olnud ja olin nüüd äärmiselt rahul, et sain seda toreda seltskonnaga külastada. Paquetale pääseb Rio kesklinnast laevaga ja sõit võtab aega tunni. Tegelikult ei ole saareke sugugi kaugel, sealt võib näha Rio kesklinna, Suhkrupea mäge ja Kristuse kujugi.

Tore on see, et peale politsei ja vist ka tuletõrje seal muid autosid ei ole. Asfalteerimata tänavatel kappavad ringi hobuvankrid ja vuravad jalgratturid. Majad on madalad ja ilusate aedadega ning saar on nii väike, et saab vabalt jalgsi selle risti-rästi läbi käia.

Alustasime visiiti piknikuga rannas ning paljudele jäigi see ainsaks tegevuseks. Korraldaja oli kaasa võtnud suure külmakasti ning janused ostsid selle viina, rummi ja õlut täis. Peagi võeti kitarr ja lahti läks laul ning kogu kaasa võetud krõbuskite kiire manustamine.

Õnneks ei olnud mina ainuke, kes saarel ainult piknikuga piirduda oleks tahtnud, niisiis asusime eesrindlikemate jalakäijatega saart avastama. Tänavad olid väga väga vaiksed ning peagi ühele põiktänavale keerates saime ka aru, miks. Nimelt oli kogu rahvas sinna kogunenud Sao Jorge päeva tähistama. Üles oli pandud puna-valge altar, tänav oli laudu toole ja rahvast täis ning parajasti hakkas mängima ka bänd, mille saatel läks kõva tantsuvihtumine lahti.

Sellised tänavanurkadel olevates lancionettides peetavad tantsu-ja laulupeod ei ole siin sugugi harvad ning on alati üks parimaid vaatamisväärsusi. Eriti põnev oli seda aga näha kommuunis, kus kõik teavad kõiki ja olenemata sellest, et 2 meie neljasest seltskonnast olid puhastverd cariocad, üritati ka nendega inglise keelt purssida ning käidi meid kõiki eraldi uurimas-puurimas ja tutvust sobitamas. Inimesed olid vahetud ja sõbralikud ning tantsu lõid kõik, nii lapselapsed kui vanavanaemad. Üldse on silma jäänud, et pensioniaastad Brasiilias võiksid olla oluliselt lõbusamad kui kallil kodumaal, kus vanad inimesed on vaiksed ja vagurad ja naljalt keegi tantsu ei kepsuta. Siin kepsutavad ja nõksutavad nad aga 20aastastest rohkemgi. Eriti muhe on vaadata, kuidas seitsmekümnendates tegelased üksteisele flirtivalt puusanõksudega lähenevad ja siis koos sambat vuhtima kipuvad. Olenemata veenilaienditest jalgadel sibavad need sambarütmis kordi kiiremini kui minul.
Et vähegi aimu saada, mis toimus, soovitan klikata sellel videol: http://youtu.be/Y5Ki3G5noLw

Kahe venna juures käik

Rios möödusid päevad kui lennates, st. meie programm jätkus üsna puhkusest puhkamise programmi järgi. Selle erinevusega, et ei pea taluma restoranides pakutavat ülehinnatud ja kehva toitu vaid saab ise kokata. Ma juba korra proovisin Buzios saadud toitu järele ahvida ja tuli päris hästi välja. Nüüd lihvisime seda veel kahekesi ja mis ma oskan öelda - uue meistriteose retsept on sündinud. Paraku ma ei saa seda siin jagada, kel on õnne minult õhtusöök saada troopilisel maal, kus toorained saadaval, võib sellest osa saada. :)
Tänu austraallasele tean nüüd ka geocachimisest ja koos käisime jahtimas Rios olevaid cache ning peitsime isegi ühe ära. Jälle väike meelelahutus neile, kes reisisihtkohta teistmoodi tahavad tundma õppida.
Nädala kõige olulisem ettevõtmine oli minu jaoks Dois Irmaos (ehk kahe venna) mäe otsa ronimine. Olin seda plaaninud juba viimased 4 kuud aga alati tuli midagi ette,vahele või oli miski muu häda. Nüüd kui taevas oli lõpuks sinine, rabasime rattad ja kihutasime Vidigali poole. Mul on Dois Irmaosi mäenukkidest lugematul hulgal pilte, küll päikeseloojanduga, küll loojanguta, küll pilvedega, küll päikesetõusuga. Minu arust on see üks ilusamaid mägesid Rios, samas sinna ronimine ei ole väga tavapärane ja turistikas ettevõtmine ning paljud üldse ei teagi, et sinna üles saab.

Teekond on päris põnev, vähemalt selle algus. Küsisin ikka inimestelt mitu korda üle, et kas ikka tõesti sealt peab minema. Nimelt algas matkarada favela majade tagant minevat kitsast müüri pidi turnimisega.  Turnisime siis edasi ning peagi läkski rada korralikult mudaseks metsarajaks. Teekond oli mõnus ja kohalejõudmine veelgi mõnusam oma imeilusate Rio vaadetega. Igati väärt ettevõtmist!
Selline vaade avanes suurema venna kupli otsast:

Rännakud Rohelisel rannikul

Ma saan aru, et minu viimaste nädalate vaikimine on tekitanud kerget ärevust. Ärevuseks ei ole suurt põhjust,  läks nii nagu ikka siis kui elu kiireks läheb. Allpool siis pisut selgituseks.

Rios tagasi olles viis tee mind peagi kokku mööda maailma rändava austraallasega ning peagi asusime koos temaga taasavastama Rio ümbrust. Kõigepealt võtsime auto ja  plaanisime minna paariks päevaks Buziost ja selle ümbruskonna  randasid avastama. Plaani ruineeris peaaegu lakkamatult kallav vihm, niisiis käisime romantilises Buzios romantilisel õhtusöögil ning hommikul kammisime kiirelt läbi kõik kaardi peal leiduvad rannad. 

Siis oli veel ahne plaan sõita tagasi Riosse läbi mägede ja kaeda Nova Friburgi, mis pidavat meenutama Šveitsi mägiküla. Teekond Nfsse oli  ilus ja mägine, linna sissesõiduteed palistasid eranditult pesupoed nagu oleks see ainus koht Brasiilias, kus pesu saab osta.  Väikse šveitsi mägikülaga sarnasust ei suutnud tuvastada ja peale esimesse suuremasse liiklusummikusse sattumist pöörasime otsa ringi ja pagesime tuhat nelja Rio suunas tagasi.

Mõned päevad hiljem alustasime uut avastusretke, seekord Riost lõuna suunas ehk mööda Costa Verdet. Riost Sao Paoloni viib ilus roheline rannik sadade randade ja väikeste küladega. Niisiis seekord otsustasime võtta palju rohkem aega ja liikuda edasi sammhaaval, peatudes, kus meeldib ja kaua meeldib. Valdavalt peatusime mereäärsetes pousadades, mõnulesime võrkkiiges või käisime kanuuga sõitmas. Igaõhtusesse programmi kuulus mahe vein ja snäkid ning elektrikatkestused.

Esimese nelja päevaga jõudsime Paratyni. Väikse ajaloolise linnakeseni, mida küll taevani kiidetakse, kus on ilusad ja kallid restoranid ning kena vanalinn, kuid kus restoranis küsitakse raha nii istumise, astumise kui muusika kuulamise eest ning peale poole päevast  turisti mängimist lihtsalt hakkavad uued ja põnevamad kohad sind sealt ära kutsuma.  

Meie puhkusest puhkamise sihtkohaks sai valitud Trindade, väike küla mitmete randadega, mis õnneks väga laialt veel reisijuhtide lehtedele pole sattunud. Muidugi ei olnud jälle ilm meie parim sõber kuigi päris paduvihma talusime ainult oma esimesel reisiööl Barra de Guritibas kui äike ja paduvihm meid terveks õhtuks ka elektrita jättis. Elekter muide paistab olevatki Brasiilias veidi defitsiitse iseloomuga kaup. Aga ka Trindade iga matkaraja, kose ja rannaga saime 2 päeva jooksul tuttavaks ning lõpuks liikusime tagasi Rio poole ja laevutasime end hoopis Ilha Grandele, suurele saarele.

  Ilha Grandele sattusin esimest korda 5 aastat tagasi kui esimest korda Brasiiliasse tulin ning seal paar päeva veetsin. Seekord tegime auahne plaani külastada ka mõnda sellist saare nurka, mida mina veel näinud ei ole. Aga võta näpust, ilm ja meie laiskus mängisid jällegi vingerpussi, niisiis jäi kiidetud Aventureira rand nägemata. See-eest kuulasime möiraahvide märatsemist ning nägime pisikesi tamarindu ahve. Kui tagasiteel Lopez Mendezi rannast läbi dzungli jalutasime, olime just lõpetanud dialoogi teemal, et möiraahvid vist teevad pärastlõunast uinakut kui peakohal hakkasid puuoksad ragisema ning üles vaadates jõllitasid meid 4 suurt musta ahvi. Midagi kohutavalt koledat või põrutavalt ilusat ei juhtunud nägema, söök oli kordi parem kui rannikul, pousadade kvaliteedi ja hinna suhe paremini paigas ning jätkuvalt on saareke tore koht kus oma mõnepäevast puhkust veeta.

Kümnendal päeval surusime gaasi põhja ja tulime Riosse tagasi. Puhkus puhkusest sai läbi, aeg pühenduda jällegi Riole.