Rännakud Rohelisel rannikul

Ma saan aru, et minu viimaste nädalate vaikimine on tekitanud kerget ärevust. Ärevuseks ei ole suurt põhjust,  läks nii nagu ikka siis kui elu kiireks läheb. Allpool siis pisut selgituseks.

Rios tagasi olles viis tee mind peagi kokku mööda maailma rändava austraallasega ning peagi asusime koos temaga taasavastama Rio ümbrust. Kõigepealt võtsime auto ja  plaanisime minna paariks päevaks Buziost ja selle ümbruskonna  randasid avastama. Plaani ruineeris peaaegu lakkamatult kallav vihm, niisiis käisime romantilises Buzios romantilisel õhtusöögil ning hommikul kammisime kiirelt läbi kõik kaardi peal leiduvad rannad. 

Siis oli veel ahne plaan sõita tagasi Riosse läbi mägede ja kaeda Nova Friburgi, mis pidavat meenutama Šveitsi mägiküla. Teekond Nfsse oli  ilus ja mägine, linna sissesõiduteed palistasid eranditult pesupoed nagu oleks see ainus koht Brasiilias, kus pesu saab osta.  Väikse šveitsi mägikülaga sarnasust ei suutnud tuvastada ja peale esimesse suuremasse liiklusummikusse sattumist pöörasime otsa ringi ja pagesime tuhat nelja Rio suunas tagasi.

Mõned päevad hiljem alustasime uut avastusretke, seekord Riost lõuna suunas ehk mööda Costa Verdet. Riost Sao Paoloni viib ilus roheline rannik sadade randade ja väikeste küladega. Niisiis seekord otsustasime võtta palju rohkem aega ja liikuda edasi sammhaaval, peatudes, kus meeldib ja kaua meeldib. Valdavalt peatusime mereäärsetes pousadades, mõnulesime võrkkiiges või käisime kanuuga sõitmas. Igaõhtusesse programmi kuulus mahe vein ja snäkid ning elektrikatkestused.

Esimese nelja päevaga jõudsime Paratyni. Väikse ajaloolise linnakeseni, mida küll taevani kiidetakse, kus on ilusad ja kallid restoranid ning kena vanalinn, kuid kus restoranis küsitakse raha nii istumise, astumise kui muusika kuulamise eest ning peale poole päevast  turisti mängimist lihtsalt hakkavad uued ja põnevamad kohad sind sealt ära kutsuma.  

Meie puhkusest puhkamise sihtkohaks sai valitud Trindade, väike küla mitmete randadega, mis õnneks väga laialt veel reisijuhtide lehtedele pole sattunud. Muidugi ei olnud jälle ilm meie parim sõber kuigi päris paduvihma talusime ainult oma esimesel reisiööl Barra de Guritibas kui äike ja paduvihm meid terveks õhtuks ka elektrita jättis. Elekter muide paistab olevatki Brasiilias veidi defitsiitse iseloomuga kaup. Aga ka Trindade iga matkaraja, kose ja rannaga saime 2 päeva jooksul tuttavaks ning lõpuks liikusime tagasi Rio poole ja laevutasime end hoopis Ilha Grandele, suurele saarele.

  Ilha Grandele sattusin esimest korda 5 aastat tagasi kui esimest korda Brasiiliasse tulin ning seal paar päeva veetsin. Seekord tegime auahne plaani külastada ka mõnda sellist saare nurka, mida mina veel näinud ei ole. Aga võta näpust, ilm ja meie laiskus mängisid jällegi vingerpussi, niisiis jäi kiidetud Aventureira rand nägemata. See-eest kuulasime möiraahvide märatsemist ning nägime pisikesi tamarindu ahve. Kui tagasiteel Lopez Mendezi rannast läbi dzungli jalutasime, olime just lõpetanud dialoogi teemal, et möiraahvid vist teevad pärastlõunast uinakut kui peakohal hakkasid puuoksad ragisema ning üles vaadates jõllitasid meid 4 suurt musta ahvi. Midagi kohutavalt koledat või põrutavalt ilusat ei juhtunud nägema, söök oli kordi parem kui rannikul, pousadade kvaliteedi ja hinna suhe paremini paigas ning jätkuvalt on saareke tore koht kus oma mõnepäevast puhkust veeta.

Kümnendal päeval surusime gaasi põhja ja tulime Riosse tagasi. Puhkus puhkusest sai läbi, aeg pühenduda jällegi Riole.