Kahe venna juures käik

Rios möödusid päevad kui lennates, st. meie programm jätkus üsna puhkusest puhkamise programmi järgi. Selle erinevusega, et ei pea taluma restoranides pakutavat ülehinnatud ja kehva toitu vaid saab ise kokata. Ma juba korra proovisin Buzios saadud toitu järele ahvida ja tuli päris hästi välja. Nüüd lihvisime seda veel kahekesi ja mis ma oskan öelda - uue meistriteose retsept on sündinud. Paraku ma ei saa seda siin jagada, kel on õnne minult õhtusöök saada troopilisel maal, kus toorained saadaval, võib sellest osa saada. :)
Tänu austraallasele tean nüüd ka geocachimisest ja koos käisime jahtimas Rios olevaid cache ning peitsime isegi ühe ära. Jälle väike meelelahutus neile, kes reisisihtkohta teistmoodi tahavad tundma õppida.
Nädala kõige olulisem ettevõtmine oli minu jaoks Dois Irmaos (ehk kahe venna) mäe otsa ronimine. Olin seda plaaninud juba viimased 4 kuud aga alati tuli midagi ette,vahele või oli miski muu häda. Nüüd kui taevas oli lõpuks sinine, rabasime rattad ja kihutasime Vidigali poole. Mul on Dois Irmaosi mäenukkidest lugematul hulgal pilte, küll päikeseloojanduga, küll loojanguta, küll pilvedega, küll päikesetõusuga. Minu arust on see üks ilusamaid mägesid Rios, samas sinna ronimine ei ole väga tavapärane ja turistikas ettevõtmine ning paljud üldse ei teagi, et sinna üles saab.

Teekond on päris põnev, vähemalt selle algus. Küsisin ikka inimestelt mitu korda üle, et kas ikka tõesti sealt peab minema. Nimelt algas matkarada favela majade tagant minevat kitsast müüri pidi turnimisega.  Turnisime siis edasi ning peagi läkski rada korralikult mudaseks metsarajaks. Teekond oli mõnus ja kohalejõudmine veelgi mõnusam oma imeilusate Rio vaadetega. Igati väärt ettevõtmist!
Selline vaade avanes suurema venna kupli otsast: