Brasiilias on kombeks, et vähemalt kord nädalas käib sul koduabiline, julgen arvata, et enamikes vähemalt keskklassi kodudes, käib ta rohkem kui korra ning paremates peredes on abiline 24h käepärast võtta.
Ajaleht kirjutas, et Brasiilias on kõige rohkem koduabilisi maailmas, isegi rohkem kui Indias, 7,2 miljonit inimest töötavad koduabilistena ning kõige rohkem on neid Rio de Janeiros.
Hiljuti tuli välja seadus, et need pered, kel käib rohkem kui 2 korda nädalas abiline, peavad talle andma ka puhkust ja tasuma sotsiaalmaksu. Sellest tõusid abilisi loomulikuna võtvate brasiillaste kulmud juuksejoone taha ja tehti protesteerivaid märkuseid. Mis mõttes puhkust? Koloniaalaeg ja orjapidamine pole siinkandis veel lõplikult läbi saanud. Kuigi teisest küljest on nõutav raamatupidamine ka ühele perele paras präänik pureda ja teeb teenuse kallimaks, mis tähendab, et osad abilised võivad tööta jääda, on see siis nüüd parem variant? Nagu ikka on alati asjadel mitu külge.
Mõnes peres on abilise käes absoluutselt kogu majapidamine, niisiis ei tasu väga palju imestada kui kuuled anekdootlikku lugu sellest, kuidas 28 aastane tütarlaps on täiesti veendunud, et jääkuubik tekib külmkappi pandud veest sekundiga ja on siiras hämmelduses, kogedes, et see nii ei käi.
Meie juures käib abiline kord nädalas. Arvestades, et jagame korterit, siis on see mugav lahendus kuna hoiab ära igasuguse ühisruumide koristamise pinged. Esialgu oli meie abiliseks üks sõbralik vanem proua ja pean tunnistama, et mulle meeldis ta põhjalikkus ning ka otsustusvõime, kuidas koristada külmkappi. Kahjuks otsustas aga korteriperenaine, et proua ei olnud piisavalt hoolas ja lisaks tahtis ka rohkem raha, niisiis teatati paari nädala eest, et meile tuleb uus abiline.
Tema saabumise päev osutus samaks päevaks kui meie asusime austraallasega oma Costa Verde tripile ning pakkisime ja sättisime oma asju. Eelmisel päeval olime söönud minu juures priske õhtusöögi, mille jäägid pakkisin kenasti karpi, et enne ärasõitu veel seda lõunasöögiks soojendada. Hommikul tutvusime rõõmsalt abilisega ning hoolimata sellest, et mu sulatatud shokolaadi jäägid külmkapist olid juba kraanikaussi lennutatud ja viimased saiaviilud kilekotist olid prügikastis, olid mu ootused uuele abilisele positiivsed. Tühja nüüd sellest magustoidust ja paarist saiaviilust!
Niisiis käisime rendiauto järel ja tagasi tulles avasin rõõmsalt külmkapi, et risotto veel enne ärasõitu üles soojendada. ..mida aga külmkapis ei olnud, oli risotto ja ilusti valmis lõigutud värske mahlane avokaado...Vahtisin jahmunult ja aimasin halba. Tormasin siis abiliselt küsima, et kus mu söök on. Tema ajas silmad suureks ja näitas kilekotti, kuhu oli selle visanud. Mierda! Pean tunnistama, et ma ei teinud pingutusi hääletooni madalamaks sundida või kuidagi kannatlikult brasiillaslikult viisakaks jääda. Niisiis ilmselt olen kategoriseeritud nüüd tema ajus kui "bitch" kuigi me igakord laia naeratusega tervitame. Õnneks oli ta võtnud mu risotto jaoks eraldi kilekoti, siis õnnestus mul ikkagi oma lõunasöök päästa. Sel korral näitasin talle kohe algul, et külmkapi alumisel riiulil on minu asjad ja nende asjade ära viskamist kontrollin mina, st et ta ei pea seda riiulit üldse puutumagi, sest ma teen seda ise. Nüüd jääb mul ainult ülesandeks meelespidada, et kõik asjad seal ühel riiulil hoida ja loota, et ka tema peab mu sõnu meeles.
Üldse tunnen ma, et minu jaoks on täielik lisastress, et keegi käib mu asjade kallal asjatamas. Ma pean alati meeles pidama, et panen oma musta pesu peitu kui ei taha, et tema seda peseb. Üldjuhul ma ei taha, sest ma ei tea, mis asjad ta kõik sinna pesumasinasse kokku kuhjab ja eelistan ise seda teha. Lisaks pean alati nööri pealt oma asjad enne ära korjama kui ta tuleb, sest üldjuhul lähevad muidu pooled mu asjad Taiana kappi ja pean käima neid sealt otsimas. Võib-olla on asi selles, et mul on liiga palju vaba aega, kui elaksin selle rütmiga, mis 2 aastat tagasi, siis eelistaksin muidugi, et keegi sellised ebamugavad lisatööd mu eest ära teeks.
No comments:
Post a Comment