Paqueta saar ja Sao Jorge päev

23.aprillil ehk Jüripäeval tähistatakse Rio de Janeiros kaitsepühaku Sao Jorge päeva. Tähistatakse seda ainult Rio osariigis, ülejäänud Brasiilia nühib sel päeval kontoris laudu. Brasiillased väitsid, et tegemist on Candomble usust tuleneva pühaga aga wikipedia räägib mulle, et päeva tähistatakse suurelt ka UK-s, Gruusias, Kataloonias, Bulgaarias ja Addis Abbebas. Ma ei tea, mida võiks Kataloonial ja Candomblel ühist olla aga juu siis midagi ikka on. Kuigi ka meie Jüripäev on ju tegelikult Jorgest tulnud... Kiire googeldamine mulle selget vastust ei andnud, seega jään põhjalikud selgitused praegu võlgu.
Niisiis sel päeval Rios tööd ei tehta, selga pannakse valged ja punased riided (üritasin teada saada, millist õnne selle reegli jälgimine võiks mu õuele tuua aga jällegi ei saanud vastust) ning nauditakse vaba päeva. Õlle, tantsu ja ilutulestikuga muidugi.
Meie läksime CSikate seda päeva tähistama Paqueta saarele, et seal piknik maha pidada. Paqueta saar oli ka mu tegemist ootavate asjade listis olnud ja olin nüüd äärmiselt rahul, et sain seda toreda seltskonnaga külastada. Paquetale pääseb Rio kesklinnast laevaga ja sõit võtab aega tunni. Tegelikult ei ole saareke sugugi kaugel, sealt võib näha Rio kesklinna, Suhkrupea mäge ja Kristuse kujugi.

Tore on see, et peale politsei ja vist ka tuletõrje seal muid autosid ei ole. Asfalteerimata tänavatel kappavad ringi hobuvankrid ja vuravad jalgratturid. Majad on madalad ja ilusate aedadega ning saar on nii väike, et saab vabalt jalgsi selle risti-rästi läbi käia.

Alustasime visiiti piknikuga rannas ning paljudele jäigi see ainsaks tegevuseks. Korraldaja oli kaasa võtnud suure külmakasti ning janused ostsid selle viina, rummi ja õlut täis. Peagi võeti kitarr ja lahti läks laul ning kogu kaasa võetud krõbuskite kiire manustamine.

Õnneks ei olnud mina ainuke, kes saarel ainult piknikuga piirduda oleks tahtnud, niisiis asusime eesrindlikemate jalakäijatega saart avastama. Tänavad olid väga väga vaiksed ning peagi ühele põiktänavale keerates saime ka aru, miks. Nimelt oli kogu rahvas sinna kogunenud Sao Jorge päeva tähistama. Üles oli pandud puna-valge altar, tänav oli laudu toole ja rahvast täis ning parajasti hakkas mängima ka bänd, mille saatel läks kõva tantsuvihtumine lahti.

Sellised tänavanurkadel olevates lancionettides peetavad tantsu-ja laulupeod ei ole siin sugugi harvad ning on alati üks parimaid vaatamisväärsusi. Eriti põnev oli seda aga näha kommuunis, kus kõik teavad kõiki ja olenemata sellest, et 2 meie neljasest seltskonnast olid puhastverd cariocad, üritati ka nendega inglise keelt purssida ning käidi meid kõiki eraldi uurimas-puurimas ja tutvust sobitamas. Inimesed olid vahetud ja sõbralikud ning tantsu lõid kõik, nii lapselapsed kui vanavanaemad. Üldse on silma jäänud, et pensioniaastad Brasiilias võiksid olla oluliselt lõbusamad kui kallil kodumaal, kus vanad inimesed on vaiksed ja vagurad ja naljalt keegi tantsu ei kepsuta. Siin kepsutavad ja nõksutavad nad aga 20aastastest rohkemgi. Eriti muhe on vaadata, kuidas seitsmekümnendates tegelased üksteisele flirtivalt puusanõksudega lähenevad ja siis koos sambat vuhtima kipuvad. Olenemata veenilaienditest jalgadel sibavad need sambarütmis kordi kiiremini kui minul.
Et vähegi aimu saada, mis toimus, soovitan klikata sellel videol: http://youtu.be/Y5Ki3G5noLw