Jackson, karvapead ja muud tegelased.

Karnevalimelu on saanud sisse sellise hoo, et tahaks nagu kelgu pealt maha hüpata aga hoog on nii suureks läinud, et on juba liiga hilja, võib end vigastada. Seega, et ikka carioca kultuuri sulanduda, olen minagi mõned blocod oma kalendrisse sättinud. Kuigi ega millegi kalendrisse kirja panemisel pole väga suurt mõttet, sest info täieneb (või siis muutub) pidevalt.

Laupäevaks olin kutsutud oma sõbra Dado korraldatud blocole Laranjeiras. Olin sellel blocol ka paari aasta eest käinud kui enne karnevali Riot külastasin. Loomulikult tuleb sõpru toetada ja nii ma selle plaani võtsingi hoolimata vaevaliselt järgi andvast köhast ja veidi nõdrast kerest, läksin kohale. Fb ürituse kutsel oli algusajaks märgitud 1pm. Arvasin,e t olen piisavalt cariocalik kui jõudsin kohale 1,5 tundi hiljem... üritus ei olnud veel alanud aga rahvas kogunes ja musa mängis nii kõvasti, et mitu päeva nohust lukus olnud kõrvad läksid paugupealt lahti. Istusin ja vaatasin kostümeeritud inimesi ning tundsin puudust kaamerast. Tunnike läks, need, kes lubasid minuga blocoks liituda, smsisid, et ei jõua kohale, kohtume hoopis järgmisel, Ipanema blocol paari tunni pärast. Läksin siis sööma ja vaatasin tagasi tulles natuke veel seda möllu, tõrjusin eemale natuke rohkem kui pealetükkivad lõbusad sellid ning sõitsin bussiga Ipanemale. Umbes 5 minutit peale bussist välja saamist hakkas vihma kallama nagu ämbrist. Kui esialgu oli rahvast murdu, siis vihma peale lidusid vähemalt pooled igale poole laiali nagu oleks nad suhkrust. No meie ka, sest kuidagi märg ja külm oli see vihm. Soojendasime end Evaga caipirinade mõjul veidi seest poolt ning oligi laupäev öösse veeretatud.  

Pühapäeval oli mul üle hulga aja pisut rohkem liigutamist nõudev aktiviteet. Nimelt väike minimatk Internationsi kommuuniga ühes pargis, ronisime mäe otsa, kus 70ndate algul oli veel favela, nüüd aga mõnus park ning  imekaunid vaated laguunile ja randadele. Mäe otsas platvormil laotasime oma kraami laiali ning tegime seal tervilise toidu pikniku .

Toit oli maitsev, seltskond oli väga lahe ja  mõnedega kohtusime juba pealelõunal M Jacksoni blocol Thrilleri blocol. Nagu nimest järeldada võiks, olid kostüümideks Jackole omapärased kaabud, must –valge jms ning muidugi Jacko muusika ning tants.  Peale blocot olid jalad juba üsna pehmed aga me ei andnud alla. Kõigepealt jalutasime kogu pundiga (mis koosnes siis nii Csikatest sõpradest kui äsjaleitud uutest sõpradest Internationis) ühele väljakule, kus tavaliselt pidi olema live muusika. Paraku oli aga telekas teine veelgi tähtsam sündmus – jalgpalli matš ja sel ajal keegi ju pilli ei mängi. Nii meelitasin tantsuhimulisemad endaga Santa Teresasse igapühapäevasele forro peole. Sain lõpuks hommikul turult ostetud ananassid koju viia, kleidi üll visata ja kribinal krabinal veel umbes 3 tundi vahetpidamata forrot tantsida. Kahju, et ma varem pole viitsinud oma kodust ümbernurga asuvale tantsulkale minna, esiteks on mõnus koju tulla kui see võtab vaid 3 minutit ning teiseks oli see tõesti lahe pidu ja väga hea tantsupartneri sain ka endale. Niisiis sain pühapäeval tasa teha viimase nädala tegevusetuse, bilanss peaks tasakaalus jälle olemaJ

Esmaspäeval ei olnud mul ühtegi blocot plaanis aga ühtul pidin väikse fotowalki tegema ühe kolumblasest sõbraga ja just enne väljaminekut popsas facebookis ette uudis, et paari tunni pärast algab rock-ja popmuusika bloco kesklinnas, minu kodust vaid poole tunni kaugusel. Hoolimata koerailmast klõpsisime siis tema kaameraga pilte (uskuge mind, ma olin nagu ammu oma doosi ootav narkar kui sain kaamera oma kätte) ja läksime promotud blocot vaatama. Kell 8 kui see algama pidi, olid platsil ainult õllemüüjad oma kastidega, kes paari potentsiaalset klienti nähes kõik hõikudes meie poole tormasid. Paar tundi kohvikus aja surnuks löömist ja bloco algaski peale. Siin oli tegemist vahvate karvapeadega. Tim Maia lugusid ei jõudnudki ära oodata, sest tuli ju koju minna uueks karnevalieelseks päevaks end  välja puhkama.