Vihmast, söögist ja joogist

Täna on päev otsa sadanud ja ma tõesti naudin seda..küll südametunnistuse piinaga,, sest tean, et kuskil veidi eemal tekitab see vihm palju pahandust ja paari päeva eest olnud suurem vihm võttis ka mitme inimese elu. Elu siin on tõesti väga erinev kui elad lõuna tsoonis või kui elad põhjatsoonis. Lõunatsoonis naudid kodus läbi akna vihmasabinat, värskemat briizi ja kui sadu järele annab, võid jalutada udusel rannal. Samal ajal aga kuskil favelas või põhjaosas ulbivad inimesed kaelast saadik vees või on mudalaviin nende maja ära viinud. Niisiis Eestis paljuräägitud jaanuaritorm toimub siin iga aasta jaanuaris vähemalt korra. Paari päeva eest nägin uudistes, kuidas keset L-Ameerika suurimat linna ja örikeskust Sao Paolot, istus üks ülikonnastatud mees oma (nüüd juba endise ilmselt) peene auto katusel. Väga kurb. Veel kurvem oli muidugi see, et Angras, mis on Riost umbes 3 tunnise autosõidu kaugusel, viis üleujutus ära mitmeid maju ja inimesed on peavarjuta.

Ma otsustasin täna jagada teiega natuke Brasiilia toitumistavasid ja ostuharjumusi, mis minul on silma jäänud.
Esiteks kui oled vegan, siis on Brasiilias su elu keeruline, vähemalt siis kui tahad väljas või sõprade juures süüa. Brasiillane sööb palju liha, nende veiseliha on odav ja minu varasem kogemus ütleb, et ka hõrk. Nüüd ma väga enam liha ei ihalda, jõulude ajal küll sõin aga igapäevaselt ma seda ei tarbi ning pälvin sellega siin alati tähelepanu. Teine asi mida muidugi süüakse on riis ja oad, mis on kogu Lõuna-Ameerikas inimeste põhitoit.

Nädalavahetustel tehakse feijoadat, see on siis liha (lisatakse üldjuhul rupskid ja vorstitükid) ja ubade kastmesarnade segu, väga rammus ja seda süüakse riisiga. Kui feijoada on minuarust veel päris normaalne tervislik toit kui seda süüa kord nädalas, siis siinne fritüüritud pirukate lembus teeb mind kohati murelikuks.
Kui brasiillasel on kõht tühi ja ta tahab midagi kiirelt nälja kustutamiseks haarata, siis läheb ta esimesse ettejuhtuvasse baari, kus on valik võileibu ja üldjuhul fritüüritud pirukaid. Sellistes baarides salateid sa juba ei leia, kõige tervislikum lahendus on võtta acai - see on nagu jogurtijäätis acai marjadest. Vitamiini- ja kaloririkas, sest sinna lisatakse ka omajagu suhkrut, väga maitsev lahendus. Pean tunnistama, et paar korda nädalas pean acaid kindlasti saama.
Teine võimalus on võtta mahlasid aga neid ei valmistata ka üldjuhul värskest viljast vaid külmutatud viljasegust ning mahla tellimisel ei tohi unustada lisamast "sem azucar" ehk ilma suhkruta, muidu võid saada imalmagusa segu.
 Suur saia-ja piruka lembus kajastub juba ka brasiillaste kasvavas puusaümbermõõdus ning kellel veel ei kajastu, siis sellepärast, et nad spordivad väga palju. Sportivaid inimesi näed linnas igal ajal ning jõusaale leidub siin tõesti igal nurgal. Lisaks kõik need spordirajad ning palliplatsid rannas ja parkides. Ühes jõusaalis käisin oma sõbraga kaasas ning pean tunnistama, et annab silmad ette eesti analoogidele. Treenerid on pidevalt valvel ja nii kui sa hakkad kuskil masinal valesti midagi tegema, on nad õpetussõnadega platsis. Harjutusi näidatakse ette ja sulle pööratakse tähelepanu, ilma et peaksid ise kuskil treenerit taga otsima. Linnas on ka ohtralt vabaõhu "jõusaale", kus saab põhimõtteliselt tasuta teha ka kõik vajalikud harjutused ära. Nüüd avati veel vinge spordiklubi mererannal, kus saab kampaaniakorras käia täitsa tasuta.
 Ühesõnaga kui brasiillased vaataksid üle, mida nad suhu pistaksid, lõpetaks ameeriklaste geneetiliselt muundatud seemnete mulda külvamise ning kehtestaksid rangemad reeglid toitude märgistamisele ja ühtlasi hariks inimesi, et need ameerika suurkorporatsioonide mürgist saasta vähem ostaksid ning eelistaks natuke rohkem köögivilju ja natuke vähem saia, siis võiks neist saada tippvormis rahvas. Kuniks see nö tervislikumate harjumuste juurutamine inimesteni ei jõua, on siin väga popid iluopid, ka rasvaimu ja maovähendamise opid. Näiteks minu korterikaaslane Carlos on maovähendamise opi läbi teinud. Ma ei tea küll tema vanust aga no mitte rohkem kui 30a. Olenemata sellele hirmutavale ettevõtmisele nagu maooperatsioon, ei ole ta oma söögiharjumusi üle vaadanud või vähemalt minu arust toitub ikka täiesti jamalt (kodurahu huvides ma ei õpeta ega targuta, ainult imestan). Näiteks õhtuti ajab ta pidevalt poti täie õli kuumaks ja viskab sinna sügavkülmast igasugust kraami sisse - näiteks taignas krevette  - no need peab tunnistama on väga maitsvad, olen proovinud. Rohelist salatit ja värsket ei ole ma teda aga kuu aja jooksul veel söömas näinud. Muidugi käib ta ka jooksmas aga õhtuti krabab köögikapist igasuguseid krõpse ja küpsiseid, mida on varuks ostetud ikka omajagu. Minu köögivilja wokke ta ei söö, täna tegin läätsevormi ja seda lubas ta homme maitsta. Eks näis..
Magus on siin VÄGA magus. Tundub, et shokolaadi eriti ei sööda, vähemalt mitte sellist shokolaadi, mida mina shokolaadiks nimetan. Shokolaadi tahvlid on küll müügis aga need on sellised piimashokolaadi plönnid, kus maksimaalselt 30% kui sedagi kakaod. Mõru shokolaadi tavapoes üldjuhul pole või kui on, siis mitte rohkema kakao sisaldusega kui 55%, 85% hõrgutisest võin unistada. Neil on ka mingid väikesed shokolaadipoekesed aga ka seal minu mõistes shokolaadi pole, mitte miski ei kutsu ostma..Ükskord kui otsustasin nö. mõru shokolaadi proovida, siis müüja toonitas ikka mitu korda, et kas saan aru, et see on mõru. Polnud see mõru midagi, nii magus, et lõualuud läksid krampi.
Brasiilia kasvatab teadupärast kakaod ehk siis arusaadavalt on ootus üleval, et kakao ja kakaovõid võiks poest leida. Kakaopulbrit küll leiab aga küsides kakaovõid, tuuakse huulepulk ja imestatakse valjuhäälselt, et mis mõttes sa tahad kakaovõid kokkamiseks..Nii et ka ise shokolaadi tegemine pole siiani õnnestunud. Brasiillased söövad palju dulce de leite`t. See on hea magus kiusatus, mida on parem kodus mitte omada,  vedela lehmakommi taoline kreem, mida lastakse nii churrose (fritüüritud seest tühi pirukas) sisse kui määritakse saiale..
Turistile meenub Brasiilia jookidest kindlasti caipirinha kokteil - cashaca, suhkru ja laimi (või mõne teise puuvilja) segu. Pean tunnistam, et väga maitsev aga kohalikud tarbivad seda harva ja jumal tänatud, sest tegu on veel suurema kaloripommiga kui need fritüüritud pirukad. Peamine jook on õlu ja seda juuakse iga päev, igal võimalusel. Tegelikult on see ka arusaadav kuna palavusega on õlu tõesti hea värskendus ning lisaks on ta ka väga soodne, kindlasti soodsam kui naturaalne mahl või vein.. Pean tunnistama, et ka minul on siin raske õllele "ei" öelda. Veini juuakse üldiselt vähe ja vein on palju kallim kui Eestis. Poest leiab argentiina ja tšiili veine, need on enamvähem vastuvõetava hinnaga. Brasiilia enda veinid on huvitaval kombel kallid ja euroopa veinid ülikallid. Siinse hinnapoliitika taga on väga kõrge tollimaks importkaupadele - eri kaupadel on see pisut erinev aga suurusjärk on 40-60%.  Täiesti kontrollitud on ka fakt, et Eestis maksis brasiilia vein vähem kui siin. Selle põhjuse jälile pole ma isegi üritanud jõuda, tundub täiesti absurdsena. Mittealkohoolsetest jookidest tarbitakse guaranad, mis nagu nimigi ütleb, on valmistatud guaranast ja lisatud kamaluga suhkrut ja gaase, teine popp jook on kahjuks coca nagu igalpool maailmas.
Brasiilia on ka maailma suurim suhkrutootja ja erinevaid suhkruid on poes palju. Lisaks on ka terve ports igasguseid suhkruasendajaid ning ainsana siin olen poeriiulil näinud ka närvimürgi aspartaami pudeleid. Ilmselgelt on siinsed "suhkruvabad" tooted aspartaamist pungil, mis teeb mind paranoiliseks, sest kahjuks ei saa aru siinsetest märgistustest ja korralikku märgistust ei olegi. Näiteks olen avastanud ka nn. loodustoodete poes ikkagi asju, mis sisaldavad sünteetilisi maitse- ja lõhnaaineid, kuid täpsustamata jäetakse, milliseid siis.

Selleks aga, et kogu see söögikraam poest kätte saada, tuleb seista pikkades järjekordades. Ma tõesti ei saa aru, kuidas on võimalik, et supermarketis on alati järjekord. Ja isegi kui su ees on ainult 4-5 inimest, kulub aega väga palju. Kassiirid on uimased nagu päikese käes ringutavad kassid ning pakivad aegluubis liigutustega iga eseme eraldi kilekotti. Kui ütlen, et ma ei vaja kilekotti ja laon asju oma kotti, siis teevad nende käed aeg ajalt harjumuspäraseid liigutusi, et ikka kassalindilt kilekott haarata. Tegelikult ei ole minu kodulähedal olevates supermarketites ka mitte midagi osta - riiulid on täis Nestle küpsiseid ja magusat, Nestle jogurteid, mida ma ei söö, nii et kui mul just kuivaineid vaja ei lähe, siis ma supermarketisse ei lähe. Õnneks on olemas ka juurikapood ja kuna ma peamiselt sööngi juurikaid ja puuvilju, siis saan seal oma ostud tehtud. Järjekord on seal väiksem, sest juurikaid ju nii palju ei osteta, kahjuks on aga müüa veelgi rohkem tülpinud kui supermarketi kassiirid :)
Eks inimesi on igasguseid, see siin on lihtsalt ülevaade, mis minul on silma jäänud. Olen kohalikega toiduvalikust rääkinud ka, ise nad muidugi arvavad, et nad söövad päris tervislikult. Kui nad räägivad murelikult oma kehakaalust ja sa ütled, et tead, et see õlu, mis sa iga päev jood, võrdub ühe rammusa lihakäntsakaga, siis nad küll kohkuvad aga teatavad, et õlust nad siiski loobuda ei kavatse. Nalja teeb veel see, et kui eestlased ütlevad, et nad joovad palju alkoholi kuna on koguaeg külm, siis brasiillased toovad põhjenduseks kuuma ilma.