2 kuud täis..

Eile sai minu Brasiilia piiri ületamisest täpselt 2 kuud! Selle ajaga olen leidnud mitmeid uusi sõpru, olen saanud omale kodu ja koha, kus ennast natukene kasulikuna tunda ja keelt praktiseerida. Ütleme nii, et ma tunnen end siin linnas koduselt. Isegi kakaovõi saabus mu ellu enne 2 kuu täitumist - õnnestus see lõpuks leida ühest Casa Pedro poest Copacabanal - mul hakkas süda õnnest sees värisema kui onu mu küsimuse peale, kas neil kakaovõid on, jaatavalt vastas. Korraks isegi kartsin, et pakub äkki jälle huulepulka aga võttis külmkaist suure käntsaka välja ja lasin endale pool kilo lõikuda. Kodus tegin kohe esimesed katsed ja Taianale maitses mu shokolaad väga. Üks päev käis Ewa külas ja talle maitses ka. Nüüd pean veel ühe portsu tegema, et pakkuda seda Eduardole, kes kakaovõi leidmisel suurt rolli mängis, küsitledes oma restoraniomanikest sõpru, kust seda leida võiks. Niisiis mu karjuv isu hea shokolaadi järele sai ka rahuldatud.
2 kuu jooksul olen aru saanud, et enamike brasiillaste pidutsemisvõimekusele jään mina kõvasti alla, ma lihtsalt ei viitsi, mulle meeldib öösiti magada. Ok, vahel on tore aga siin lihtsalt toimub iga päev midagi ägedat ja kõigest ei saagi osa saada, muidu lihtsalt ruineerid end nende ürituste vahel ära.
Sel kolmapäeval käisin ühel keeltekooli üritusel, sattusin sinna tänu keeltekooli omanikule Elodiele, kes on siin minu kangelane ja üks näide, kuidas uues paigas oma elu uuesti luua. Ta tuli Riosse kuskil viie aasta eest Prantsusmaalt ja alustas algul prantsuse keelt õpetades ning nüüd on tal keeltekool. Üritus oli lõbus ja rohkete prantsuspäraste snäkkidega ning põnevate inimestega, kel kõigil oma lugu Riosse tuleku kohta rääkida.
Teine huvitav sotsialiseerumise koht on üks mehhiko baar Ipanemas, kus käin aeg-ajalt selle omanikku Richardit kiirel ajal abistamas. Sellega kaasneb keelepraktika ning rohke Eesti tutvustamine, sest loomulikult tahab vähemalt iga teine inimene teada, kust ma pärist olen. Mõnda tabab vastust kuuldes siiras äratundmine, olles seal ise käinud või omades mõnda eestlasest tuttavat või tuttava tuttavat aga mõnikord kui vastan, et olen Eestist, küsitakse üle, et ei kust sa pärit oled, arvates, et ma ei saanud portugali keelsest küsimusest aru.
Aga mõned armastavad jällegi äraarvamismängu, arvates, et ilmselt olen ma Argentiinast, siis et USAst ja siis lisandub ka sakslane või hispaanlane ning seejärel lõpevad tavaliselt variandid ära.

Lisaks vahepealsetele vihmadele tabas siin linna veel üks kurb sündmus. Nimelt leiti umbes nädala eest neljapäeva hommikul oma loodud trepil surnult tšiili kunstnik Selaron. Esialgsetes artiklites kahtlustati mõrva, kuna kunstnik olevat saanud ähvardusi oma endiselt äripartnerilt. Eile käisime korra treppe siia saabunud eestlastega vaatamas. Kui tavaliselt istus alati trepil Selaron ise, siis nüüd oli seal suur pärg, mõned küünlad ja ka mingi filmitiim, kes ilmselt kogu asjast lugu tegi. Respekt kunstnikule, kes midagi sellist loonud on ja tavapäraselt soditud seinade ja treppide asemele midagi värvikat lõi. Siin pildil on punases särgis Selaron pildile püütud veel juunis 2012:

Enne mainisin, et tunnen end linnas juba päris koduselt. Muidugi tunnen pidevalt, et pole siin ja seal veel käinud ja list on peas koguaeg, kuhu tahan veel minna kuigi kohalikud sõbrad juba ammu ohkavad, et ma tunnen neist linna paremini. CS-is kirjutas üks itaallane ja küsis inimestelt nõu karnevali ajal toimuva kohta, ma siis võtsin end kokku ja vastasin talle. Tänas ja nädala pärast kirjutas uuesti, et kuule, ma algul ei näinudki, et sa eestlane oled aga mulle tundub, et sa tunned Riot paremini kui brasiillased, kas sa saaksid veel mõnedele küsimustele vastata... Peaks hakkama vist ikka giidindusega tõsisemalt siin tegelema:)