Argielu vahepala

Ühel hilisõhtul metroosse astudes tundus, et tavalise vaguni asemel on ette sõitnud sügavkülma konteiner, astusin siiski sisse, sest seal paistis teisigi inimesi olevat aga vagunist 10 minutit hiljem väljudes, ei saanud kaela enam hästi keerata. Sellega kahjuks asi veel ei lõppenud, päevake vindumist ja just siis kui baaris jälle õlleklaase pooljoostes ette kandsin, tundsin, kuidas terve kere hõõgub ja kõik kondid, nahk ja lihased valutavad. Kurtsin end tabanud häda ühele baaris olnud sõbrale ja peale oma vahetust läksin tema juurde, et mitte veel tund aega ööbussiga koju seigelda. Krõbistasin ära kõik pakutud tabletid ning hommikuks olin pisut toibunud aga järgnevad päevad magasin veel kodus. Just siis kui tundus, et nüüd on paras aeg end toast välja ajada ja värskendav kuum dušš võtta, selgus et Taiana on meie vannituppa lasknud kaks töömeest, kes usinalt askeldavad. Näen välja nagu kalts (või nagu siin öeldakse do paresendo um dragon) ja pagen  tagasi oma tuppa..paar tundi hiljem lahkudes teatavad mehed, et enne kahte päeva me dušši kasutada ei tohi.. Olen täiesti shokeeritud ja teatan, et mul on seda dušši kohe vaja, ma ei saa niimoodi ju mitte kuhugi minna..Võtamegi siis takso ja sõidame Taiana vanemate juurde dušši alla.
Vahepeal käisin jälle Richardil abiks, sest olin lubanud ja sellele järgnes jällegi hääletu hommik ning kaks päeva magamist. Olen läbi lugenud juba ka lehekülgede kaupa dengue sümptomeid ja leidnud vastasmaja hoovist papaia puu, mille lehtedest peaks saama hea tõmmise dengue raviks aga tundub, et tegemist on siiski gripiviirusega. Loodetavasti ei tule järgnevates postitustes kajastada brasiilia arstiabi eripärasid, sest loodan nendega mitte kokkupuutuda.
Ka ilmas ei ole vahepeal midagi muutunud. Tundub, et ida-brasiilia kohale on kleebitud suur vihmapilv. Viimasel ööl ärkasin lihtsalt krabina peale üles, sest see oli hirmuäratavalt tugev, mõtlesin, et kuskil keegi ilmselt päästab oma uppuvat maja või autot või iseennast..ja tundsin kõigile neile inimestele kaasa. Jaanuar pidavatki olema suurte vihmadega alati, niisiis kes reisi plaanib, siis detsember ja veebruar on paremad valikud.
 Tahtsin minna Rio lähistele mägedesse ja ka Rios on olnud ronimise plaane aga need on vihma tõttu juba mitu nädalat edasi nihkunud, loodame peatset ilma paranemist.
Pikal kodus passimisel on kasu ka, nimelt avastasin, et meie maja eest käib läbi väikeste prantsuse saiakeste müüa. Olin varem ka kuulnud pardipasuna prääksumist aga ma pole varem viitsinud vaadata, kes selle prääksutamise taga on. Nüüd sattusin akna peal olema ja ennäe imet..värsked lõhnavad saiad on võimalik kätte saada koduukse eest. Ma ikka armastan Santa Teresat, väga sheff koht elamiseks.