Reveillon

Reveillon tähendab siin aastavahetuse pidustust ning see on karnevali järel Rios suurim pidustus. Kui Sidney aastavahetuse ilutulestikku peetakse maailma suurimaks, siis Rio oma on Sidney järel teisel kohal. Seega turiste nii Brasiiliast kui mujalt maailmast sõidab Riosse kokku sadades tuhandetes, eelmisel aastal olevat neid olnud veidi alla miljoni, hinnad tõusevad poodides ja kohvikutes vähemalt mõne reaali võrra ning rahvast on liikumas palju. Aga sellegi poolest vähemalt kõik turistid, kes sel ajal Rios on, tahavad Copacabanele minna, et osa saada grandioossest ilutulestikust ja kõigest muust peo juurde käivast.
Mina üritasin magada 31.detsembri hommikul nii kaua kui võimalik, et end suureks ööks ettevalmistada. Kui ma elaksin Ipanemal, siis oleks minu aastalõpu rituaali kuulunud ka rand ja suplus aga Santa Teresast ei viitsinud järjekordsel väga kuumal päeval reisima hakata. Selle asemel  tegin igapäevase trepironimise, ostsin poest puuvilju ja köögivilju, tegin omale ahjukartuleid ja ahjupeeti ning värske rohelse salati, panin niigi kuumas toas küünlad põlema, tegin aastast kokkuvõtte ning panin kirja ka uue aasta plaanid ja soovid. Siis tegin aasta viimase jooga trenni ning oligi aeg end valmis panna: kolmas kord päevas dushi all käia, vee pudelid sügavkülmutada, küpsised kotti pakkida, šampus kotti pakkida, vetsus käia, natuke veel süüa, jälle vetsus käia, valged riided selga panna ning teele asuda. Tundus nagu hakkaksin ekspeditsioonile minema? Üldsegi mitte, hoopis Copacabanale aastavahetust pidama koos ülejäänud Rio elanikega. Enamik kohalikke sõpru tõmbasid näo krimpsu kui oma soovist aastavahetus Copacabanal veeta, teada andsin. Nii sain kokku hoopis osade Couchsurfi tuttavatega ning läksime koos seda ilmaimet vaatama. Mind hoiatati, et rahvast on nii palju, et käia ei saa, vetsu ei saa, juua ei saa ja kõik pissivad merre. Niisiis olin valmistunud kõigeks.. Sattusime olema aga õigel ajal õiges kohas, seega varakult, 7 paiku õhtul kohale minnes saime metroos isegi istuda.  Olin küll kõhu kõvasti täis söönud aga ühel hetkel hakkas ikka nälg kimbutama, ka nurgabaarist sain võileiva kätte ilma pikemalt võitlemata. Enne kesköö saabumist saime kõigi teiste couchsurfaritega rannal kokku ning siis võttis pidu juba täistuurid üles.
Lahe oli näha rannal ja tänavatel tervet seda inimhulka, kes kõik olid riietunud üleni valgesse. Siin on selline tava, et kindlustada uueks aastaks hea õnn. Merre visati lilli Yemayale (siinne merejumalanna) samal eesmärgil ning peale uut aastat käisime meres üle seitsme laine hüppamas, et ikka kõik soovid uuel aastal täidetud saaksid. Kui siis kell 12 sai, lendasid shampuse pudelitel korgid ning algas täpselt 16 minutit kestev absoluutselt fantastiline, suurepärane, imetlusväärne, grandioosne ilutulestik. Ma ei ole kunagi nii ilusat ilutulestikku näinud. Lihtsalt vaatad, huilgad ning külmavärinad jooksevad üle selja. Kuna mul puudub praegu tehniline abivahend, millega seda vaatemängu salvestada, siis sain ka kogu tähelepanu sellele vaatemängule suunata ja oma ajusse salvestada ning nüüd pean teiste kaameratöö lihtsalt internetist üles otsima, et seda teistega jagada:)
 Ilutulestik tuli ranna ääres olevatelt laevadelt ning nende laevade taga seisis hulgaliset kaunilt valgustatud kruiisilaevu ning taevas rippus täiskuu. Kahe sõnaga - muinasjutuline vaatepilt. Rannas oli mõnus positiivne energia, inimesed olid küll pisut või pisut rohkem vindised aga keegi ei kakelnud ega ärbelnud. Kõik kallistasid ja musitasid, soovisid uut aastat ja shampus voolas ojadena.  17ndal minutil tänasime brasiilia maksumaksjaid selle ilusa etenduse eest ning tormasime vette üle lainete hüppama. Endalegi üllatuseks õnnestus ka tualetis käia ning ei pidanudki üle paari minuti sabas seisma.

Kui 4 paiku otsustasime metroo peale minna, siis pääsesime sinna ilma järjekorrata ning kõik oli mõnus. Kui aga järgmisesse peatusesse jõudsime, siis uste avanedes popsas sisse selline lärmav inimmass nagu oleks nad tunde kuskil tropis kinni olnud. Pärast selgus, et nii oligi. Pealava ümber oli olnud selline trügimine, joogivesi oli otsas ja mõned olevat seisnud 3 tundi sabas, et metroosse saada. Vot siis, mis tähendab olla õigel ajal õiges kohas.
Glorias maha minnes selgus, et taksosid ei paista kuskilt (see polnud muidugi midagi üllatavat uusaastaööl), niisiis otsustasin sooritada isikliku kangelasteo ja minna öösel jalgsi Santa Teresasse. No ükski terve mõistusega kohalik seda heaks ei kiidaks aga kuna mu usk, et minuga läheb kõik hästi, on ikka jätkuvalt suur, siis läksin. Tegelikult mul oli suva ka, pistsin oma vähese sularaha seeliku taskusse, vana samsungi saia ka ja ülejäänud asjad olin valmis esimesele küsijale loovutama. Hommikusse sõudev mahe troopikaöö oli jalutamiseks igati mõnus, tänaval liikus veel natuke rahvast ja keegi mu kotti ka endale ei küsinud. Santa Teresa tänavad olid täiesti välja surnud kui välja arvata üks jalutav ilus lokkidega itaallane. Rios lihtsalt käib asi nii, et inimesed räägivad omavahel, niisis tuli loomulikult juttu puhuma ka itaallane ja mul oli selle üle ainult hea meel. Meil oli üks tee ja kell 5 hommikul tundus igati õige mõttena koos veel kuhugi dringile minna. Miskipärast olid aga kõik ST baarid selleks ajaks suletud. Siis aga märkasime baari taga majas ühte pidu ning praokil väravat. Läksime sisse ja agar itaallane lasi kohe peoperenaise kutsuda ning möllis meid sisse. No et baarid on kinni ja et  tahaksime ühte õlut ja veits juttu rääkida..no kellel selle vastu midagi olla saab.. brasiilias loomulikult mitte.. peoperenaine Debby teatas, et ta armastab itaallasi, olevat ühega just 11 aastat abielus olnud ja eestlased olevat ka toredad. Niisiis hakkas mu uusaastapidustuse teine osa. Debby pidas samades ruunides vintage poodi, niisiis oli koht shikk, musa hea ja õlu külm ja itaallane kuum. Kui taevas juba roosaks läks ja linnud vidistasid oli aeg peole joon alla tõmmata ja minna uue aasta esimest und magama.
Järgmisel päeval lugesin, et copacabana aatavahetuse peol käis 2,3miljonit inimest. Ilm oli ilus, mis pidavat aastavahetuse kohta ebatavaline olema, mulle kinnitati, et aastavahetusel meil alati sajab...kartsin juba, et tuleb nagu eesti jaanipäev aga läks õnneks brasiiliapäraselt teisiti kui plaaniti:)
Siit näeb natuke seda ilutulestikku videos ka: http://youtu.be/JQj5vB303Zk